Oblitereeriv endarteriit Obsessiiv-kompulsiivne häire Odraiva Ohatis Oksendamine Oligodendroglioom Omfaliit Ortostaatiline hüpotensioon Osgood-Schlatteri haigus Osteomüeliit Osteoporoos Osteosarkoom Ozeena Otiit Otoskleroos
|
Obsessiiv-kompulsiivne häire
ka sundhäire Obsessiive- compulsive
disorder (ingl.k)
Seletus Obsessiiv-kompulsiivne häire on psüühikahäire,
mis kuulub ärevushäirete hulka.
Ülevaade Obsessiiv–kompulsiivse häirega inimesi on
kirjeldatud meditsiinikirjanduses alates 15. sajandist. Obsessiiv–kompulsiivne
häire ehk sundhäire on ärevushäirete hulka kuuluv seisund, mille keskseimad
sümptomid on sundmõtted ja –teod.
Sundmõtted on korduvalt inimese teadvusse tungivad,
ebameeldivad, siivutud ja võõrana tunduvad mõtted või
kujutlused, mida inimesel on raske maha suruda. Sundteod on
korduvad tegevusahelad, mis võivad hõivata iga päev tunde. Sundteo aluseks on
inimese hirm mingi kujutletud ohu ees. Normaalsed sundnähud esinevad 80-88%-l
inimestest. Obsessiiv-kompulsiivse häire esinemissagedus on 2,5-3%. Osadel häire
all kannatajatest võib sündroom olla pikaajaline või pidevalt progresseeruv,
teistel aga kulgeb haigus periooditi ja on stabiilse
kuluga.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Obsessiiv-kompulsiivne häire areneb tavaliselt aeglaselt,
kuigi on kirjeldatud ka mõne nädalaga välja kujunenud juhtumeid. Häire algab
umbes 20-aastaselt. Obsessiiv-kompulsiivset häiret esineb veidi sagedamini
naistel kui meestel, umbes 40% häire all kannatajatest on
vallalised. On leitud mitmeid haiguse
tekkemehhanisme: · Geneetilised ehk pärilikkusega
seotud põhjused: selle häirega patsientide lähisugulastel on sundhäireid
sagedamini kui rahvastikus üldiselt. · Kesknärvisüsteemi mediaatorite
ehk signaalainete serotoniini ja dopamiini
tasakaalu häirumist on samuti peetud seotuks obsessiiv-kompulsiivse häirega.
· Ajus emotsioone reguleerivate ja liigutusi koordineerivate
struktuuride ning ajukoore vaheliste ühenduste
häirumine. · Õppimisteooria järgi on sundtegu tingitud
reaktsioon ärevusele ja ärevus sundteo järgselt lühikeseks ajaks vaibub.
Tegelikult sundteod aga suurendavad ärevust, sest nad takistavad olukordadega
kokkupuutumist, mida patsient kardab. Kui inimene lõpetaks sellise käitumise,
avastaks ta, et seda, mida ta kardab, tegelikult ei juhtu.
Sümptomid ehk avaldumine
Levinum sundmõte on määrdumis- või nakatumishirm. Need on
mõtted kahjust, mida võiks tekitada kokkupuude ohtlikuks peetava ainega, näiteks
mustusega, mikroobidega, kiirituse, mürgi või millegi muuga. Sundkäitumise
näide sel puhul on sage arsti juures käimine, käte jm. kohtade pesemine ja
asjade steriliseerimine. Sundmõtted on veel mõte füüsilisest vägivallast (ma
võin oma lapsele viga teha), surm (pealetükkivad kujutlused lähedastest
inimestest surnuna), korralikkus (kui ma hambaid õigesti ei pese, siis tuleb
seda uuesti teha) jne. Sundteod on korduvad käitumised, mis võivad
olla nähtavad või varjatud. Nähtavad sundteod on korduvad
kätepesemised, korduvad kontrollimised, korrastamised ja reastamised. Varjatud
sundteod on palvetamine, loendamine või sõnade kordamine. Tavalisim sundtegu on
kontrollimine. Kuigi patsiendid peaaegu kindlasti teavad, et toimivad õigesti ,
on neil raskusi sellega seotud kahtlusi peast välja visata ja see viib korduvate
kontrollimisteni. Isik püüab sundmõtteid tõrjuda või neist mitte välja teha
või neutraliseerida muude mõtete või tegudega. Sundmõtted ja –teod põhjustavad
inimesele olulisi kannatusi, raiskavad palju aega või häirivad tugevasti inimese
igapäevast ning tööelu, samuti inimsuhteid. Inimene õpib kujutletud ohuga
olukordi vältima. Isik saab aru, et sundmõtted tulenevad tema oma peast mitte
kuskilt väljaspoolt.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Tüüpiline häirepilt ei põhjusta mingeid raskusi diagnoosimisel, kuid antud
häire korral tuleb mõelda ka teistele võimalikele psüühikahäiretele, nagu
näiteks hüpohondria. Sageli
esinevad sundmõtted ja –teod koos teiste psüühikahäiretega. Levinuim samaaegselt
esinev häire on depressioon. Vahel,
et diagnoosi õigsuses kindel olla, tuleb inimest pikemaaegselt spetsialisti
poolt jälgida ja küsitleda.
Ravivõimalused
Oluliselt töö- ja tegevusvõimet takistavate häirevormidega inimesi tuleks
ravida psühhiaatriahaiglas. Medikamentoosses ravis kasutatakse ravimeid, mis
põhjustavad serotoniini hulga tõusu ajus. Enim uuritud ravim
obsessiiv-kompulsiivse häire korral on klomipramiin,
sobivad ka fluoksetiin,
paroksetiin jt. Häid tulemusi uuringute andmetel on
obsessiiv-kompulsiivse häire ravis andnud kognitiiv-käitumuslik
psühhoteraapia. 50%-70%-il häire all kannatajatest on käitumisteraapia
osutunud tõhusaks ravimeetodiks. Teraapiat võib kasutada kas ainsa ravivõttena
või koos medikamentoosse raviga. Obsessiiv-kompulsiivse häire raskeimate
vormidega patsiente, kellel tugevasti invaliidistavad sümptomid pole taandunud
pikaajalisele ravile vaatamata, on ravitud
psühhokirurgiliselt.
Prognoos
Osal haigetest võib sündroom olla pikaajaline või üha halveneva kuluga,
teistel aga kulgeb häire periooditi. Pikaajalise häirena koormab
obsessiiv-kompulsiivne häire inimest ja tema lähedasi. Harv pole olukord, kus
haigel esinevad sümptomid pingestavad pereliikmete vahelisi suhteid. Kuni 40%
häire all kannatajatest kaotab töövõime, jätab katki haridustee. Kõige
halvemaks prognoosi mõjutajaks on see, et häire all kannataja pöördub sageli
liiga hilja spetsialisti poole ja selleks ajaks on haiguse sümptomid
kinnistunud. Tehtud uuringud näitavad, et inimesel kaasneb haiguse sümptomitele
häbitunne ning kõhklus, kas ravi ongi võimalik ja nii jõuab inimene ravile alles
7-10-aastat pärast häire avaldumist.
Ennetamine
Üldiselt arvatakse, et pärast raviefekti saavutamist peab säilitavat ravi
medikamentidega jätkama vähemalt aasta. Kui sümptomid ilmnevad uuesti, on varem
tõhusaks osutunud ravim taas efektiivne.
|