Kas on vaja pöörata tähelepanu koolivägivallale?
Esmalt on hea selgeks teha, mis õieti on vägivald. Kui sind on kunagi mõnitatud, sinu üle irvitatud, sind tõugatud või hirmutatud, siis sa tead, et koolis ei pruugi vägivald mitte alati tähendada massilist tapmist, nagu mõnikord võib lugeda hirmutavaid näiteid südmustest Ameerikas.
Koolivägivalda on hea määratleda nii: vägivald on ühe inimese või inimeste rühma niisugune käitumine või sõnaline pöördumine, mis teeb teisele inimesele haiget, kas siis füüsiliselt või emotsionaalselt. Selle alla kuuluvad kallaletungid (kaklused ja rünnakud relvade või muude objektidega), ähvardamine, füüsiline või emotsionaalne alandamine (näiteks mõnitamine või narrimine). Vägivald võib olla suunatud õpilaste, kooli töötajate või õpetajate vastu, see võib aset leida millal tahes.
Kui turvaline on minu kool?
Tegelikult on statistika järgi kool kõige turvalisem koht, kus sa üldse saaksid olla - turvalisem kui ostukeskus, tänav või isegi su enda kodu. Koolis toimub vägivaldseid kallaletunge kõige vähem.
Ent hoolimata statistikast, ei saa siiski mööda vaadata hirmudest, mis siin võivad tekkida.
Kes on süüdi?
Inimloomuses on otsida alati asjade põhjusi, aga tihti pole vastust sugugi lihtne leida.
Sellel ei ole üht kindlat põhjust, miks mõned inimesed muutuvad vägivaldseks. Vahel jäljendatakse lihtsalt käitumist, mida ollakse näinud kodus, tänaval, videomängudes, filmides või teleris. Vahel on vägivaldne inimene ise olnud mõnitamise objekt, kes on aetud üle piiri ja kes teeks mida tahes, et oma olukorrast välja tulla.
Kaaslaste surve võib samuti viia mõne teismelise vägivallani. Kui sõbrad sind õhutavad, on vaja tugevat enesekindlust, et keelduda tegemast seda, mida nad püüavad sind tegema panna - olgu see siis seina peale värvimine või kellelegi peksa andmine, kuna too on millegi poolest erinev. Eriti poisid kalduvad sageli oma tundeid vägivalla abil väljendama.
Alkohol ja uimastid vähendavad enesekontrolli, mis tähendab, et võid öelda ja teha asju, mida sa kainena iialgi ei teeks.
Teadlased kinnitavad, et revolvrite ja muud relvade kättesaadavus teeb nii mõnegi inimese jaoks lihtsamaks astuda vägivallaga välja selle vastu, mis neile ei meeldi.
Mis siis, kui ma kardan?
Kui sa end koolis enam turvaliselt ei tunne, on esimene asi leida mõni usaldusväärne täiskasvanu, kellele sellest rääkida. See inimene võib olla õpetaja, sinu ema või isa, kooli nõustaja vm.
Rääkimine võib olla raske. Ehk on sind kaebamise eest ähvardatud. Või kardad sa, et sind ei usuta. Mis siis, kui teised lapsed saavad teada? Äkki hakkavad nad narrima? Võib-olla maksavad kätte?
Tegelikult pole sellel tähtsust. Täiskasvanuga saab kõik läbi arutada ja leida lahenduse, mis on just sinu olukorras kõige sobivam. Ja peale selle, kui oma mure rääkimata jätta, ei kao see kindlasti kuhugi.
Samuti on väga tähtis, et sa räägiksid, kui märkad mõnd oma klassikaaslast veidralt käitumas või rääkimas. Inimesed, kes on vägivalla äärel, annavad tavaliselt hoiatavaid signaale. Sinu rääkimisel õpetajale või mõnele teisele täiskasvanule võib olla elu ja surma kaal.
Mida peaks teiste õpilaste juures tähele panema
mängimine mis tahes relvaga
hooplemine vägivallategudega, mida tahaks korda saata
vägivallafilmide korduv vaatamine või vägivaldsete mängude mängimine
teiste inimeste ähvardamine või hirmutamine
jõhkrus loomade suhtes.
Meid on alati õpetatud, et ei ole ilus teisi taga rääkida, ja tõepoolest ei maksa teiste kohta halvasti öelda, aga kui tundub, et olukord on ohtlik, on oluline sellest täiskasvanule teada anda.
Üks võimalus on koolis sisse seada anonüümne postkast. Nii saavad õpilased oma kartusi jagada, muretsemata enda julgeoleku pärast.
Võib-olla õnnestub isegi kooli koduleheküljel internetis luua võimalus, et õpilased saaksid anonüümselt oma mõtteid avaldada või pöörduda kooli nõustaja ja õpetajate poole.
On ka korraldatud vägivallavabasid päevi, mil pööratakse erilist tähelepanu vägivalla ärahoidmisele.
Tähtis on meeles pidada, et kool võiks olla sinu jaoks kõige turvalisem koht, aga kui sulle tundub, et see nii pole, siis alati leidub keegi, kellega sellest rääkida.
kidshealth.com
