Töö mõjust tervisele

Kuidas mõjub teie töö tervisele? Vastab Jaak Salumets

Jaak Salumetsa teatakse kui tippkorvpallurit, Eesti rahvusmeeskonna treenerit ja Riigikogu liiget. Salumets usub, et ükskõik mis tööd tehes peab jälgima, et vaimne ja füüsiline pool oleksid tasakaalus. Kui tasakaal on häiritud, ei tule ka tulemust.

„Iga elukutse, kui pühendud sellele maksimaalse pingutusega, suutmise piiril, toob teatud kahjustused kaasa,“ ütleb ta. Mängijana tuli taluda koormusi, mis tõid kaasa füüsise kulumise. Põhjuseks peab Salumets seda, et tol ajal polnud tasemel ei treeningmetoodika, taastusvahendid ega töö ja puhkuse vahekord. Aga psüühikale mõjus mängija-aeg positiivselt. Praegu oskab Salumets öelda, et see on eluline paratamatus, et võidule järgneb kaotus ja kaotusele võit. Tol ajal, noore mehena, ta seda niimoodi teadlikult ei seletanud, aga alateadvuses oli tal see tunnetus ilmselt juba siis olemas, nii et ta ei põdenud kaotuste pärast. „Isegi traumad, mis ma sain, operatsioonid, mis ma olen läbi elanud, on ju olnud minu elu, ma ei kahetse midagi. Tagasi pöörata seda ei saa ja kaasas vedada pole mõtet,“ ütleb ta.

Salumetsa meelest teevad inimesed ise enda elu keeruliseks, kui hoiavad minevikust kinni. „Ma ei ütle, et ei peaks minevikku mäletama, vastupidi – head asjad tuleb kaasa võtta ja vigadest õppida, aga ei tohi elada minevikus,“ räägib ta. Põdedes täna sellepärast, et enam ei suudeta teha midagi, mida kunagi suudeti, mõeldakse ennast ka füüsiliselt haigeks.

Kõrvuti füüsise arendamisega on Salumets pidevalt oma vaimse poole arengu eest hoolitsenud. Spordis õpitakse nii võitma kui kaotama. Paraku kõik treenerid ei oska kaotada, seda ei oska tegelikult paljud inimesed, ka poliitikud. Nad ei mõista, et iga kaotus või võit on mingi uue asja algus.

Salumets ütleb endal olevat niisuguse omaduse, et kui ta midagi teeb, siis teeb seda täiega või ei tee üldse. Nii andis ta endast maksimumi nii palliplatsil kui platsi kõrval ja püüab seda teha ka praegu Riigikogus. Rahvuskoondise treenerina maksimumi andmata polegi võimalik töötada. Treener Salumets tegi oma tööd tõesti südamega ja põles seal sees. Kõik vähegi korvpalli vaadanud mäletavad ta emotsioone platsi äärest. Praegu oskab ta öelda, et need tugevad emotsioonide väljendused olid ta organismi kaitserefleks. „Ma ei teinud seda teadlikult tervise säästmiseks, ma olin, kes ma olin,“ tõdeb ta. Aga intuitiivselt hoidis ta nii oma tervist. „Kui ma oleksin istunud vaikselt, oleks see kõik jäänud mu sisse. Ma pole seda tüüpi, et jätan kõik endasse, ma lasen endast läbi. Mõnikord tuleb ka möirata, see laseb negatiivsed pinged lahti, nii saab neist vabaneda.“

Väga paljud inimesed ei oska oma pingetest lahti saada, ei oska endaga hakkama saada. Sageli mõeldakse endale välja probleeme, millega ei osata toime tulla, ja nii mõeldakse ennast ka füüsiliselt haigeks. Kõik hakkab pihta mõtlemisest, usub Salumets.

Väga oluliseks tervise säilitamisel peab Salumets und. Uni on tervise ja energia põhialus, ütleb ta. Korvpalluri-perioodil omandas ta oskuse hoolimata tingimustest (ja mängu tulemusest) uinuda minutiga.

Sportlasi toideti rikkalikult. Aga ega tol ajal tegelikult täpselt ei teatud, kui palju ja mida peaks sööma. Salumetsal on lapsest saati olnud kombeks süüa seda, mille järele on isu. Ta usaldas oma organismi, talitas selle soovide kohaselt, eeldades, et organism on ise tark ja teab, mida ta vajab. Tuleb vaid osata oma organismi kuulata.

Inimene peab armastama ennast ja oma keha. Kui teed keha jaoks kõik, et tal hea oleks, siis oled endaga ka rahul, nii tekibki vaimse ja füüsilise tasakaal, vaimne ja füüsiline tervis, usub ta.


Autor: Siiri Rebane, ajakirjanik
Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Töötervishoid (märts 2010)