Rootslane räägib sageli töökliimast

Eva-Maria kirjutab, et Rootsis on füüsiline ja psüühiline töökliima pidevalt jutuks, inimesed on teadlikud, kuidas oma tervist tööl hoida. Üksteisest hoolitakse, tehakse näiteks koos jalutuskäik pärast lõunat ja korraldatakse tervisepäevi.

Kirikumuusikuhariduse omandas Eva-Maria Rootsis, seega seal tööle asudes valdas ta ühtaegu eriala ja rootsi keelt.
”Juba õpingute ajal räägiti ergonoomikast, sest oreli taga istudes on seljaprobleemid kerged tulema. Istumisasend on eriline ja nii jalad kui käed töötavad korraga. Töökohal käis ergonoom rääkimas arvutiga töötamise ohtudest seljale ja vaatas igaühe töölaua üle. Mulle telliti tänu sellele spetsiaalne kirjutuslauatool, et seljaprobleeme ennetada, ning pärast seda kui olin aikidot (võitluskunsti) treenides käeluu murdnud ja poolteist kuud haiguslehel olnud, sain ka ergonoomilise arvutihiire.
Tavaliselt on kirikud soojaks köetud, igal kirikul on oma kontor ja kööginurk, mis võimaldab kohapeal lõunat valmistada – mugavused, mida Eesti kirikud enamasti endale lubada ei saa.
Kirikumuusikuna on raske tavalisest kaheksast viieni tööajast kinni pidada. Töötame õhtuti kooridega, laupäeviti laulatustel ja pühapäeviti teenistusel mängides. Puhkepäevad on tihti nt laupäev ja esmaspäev.
Eestis olin vabakutseline muusik ja muusikakoolis õpetaja, nii olen harjunud oma aja üle palju ise otsustama. Selles on oma risk: väga lihtne on üle töötada, sest tegemist jätkub ja harjutamisaega peab tihti söömise või vaba aja arvelt näpistama.
Olen pidanud ka oma tervise eest seisma. Eelmisel töökohal tekkisid mul hingamisteede probleemid – külmetus, kuiv köha ja peavalud –, mis kestsid kuude viisi. Kirik, kus töötasin, on ehitatud 1970ndatel. Kirik, koguduse ruumid ja kontor olid kõik ühes hoones. Halba õhku oli seal märgatud juba kümmekond aastat, kuid keegi polnud end nii halvasti tundnud kui mina.
Pärast kolmandat-neljandat käiku arsti juurde oli üsna selge, et põhjus on töökeskkonnas. Võttis paar kuud aega, enne kui see ka majandusülemustele selgeks sai. Göteborgis on kogu linna kogudustel ühine majandussüsteem, minu otsesed ülemused võtsid mind kohe tõsiselt. Majas tehti siis igat sorti analüüse, hallitusest radoonini. Pärast allergoloogi juures käiku otsustati, et ma ei saa neis ruumides töötada ning mind paigutati ümber teise kirikusse, kus töötasin pea 1,5 aastat, kuni mu oma kirikus tehti miljoniremont, mille käigus avastati mädanenud põrand, seened seinas ja vihma ajal läbi maja vulisev ojake.
Kogu see protsess võttis aega ja ka palju energiat, tuli korduvalt kõiksugu ametimeestele seletada, mis minuga siis ikka juhtus ja kus viga võiks olla. Pärast aga oli hea tunne, töötasin selles kirikus veel poolteist aastat ja probleemid kadusid pärast remonti täielikult, ka teised kiitsid puhast õhku.”

Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Töötervishoid (oktoober 2009)