Tervist kahjustava töö tegijatel kaob riiklikult lühendatud tööaeg ja lisapuhkus

Uue Töölepingu seaduse jõustumisega 1. juulil 2009. aastal muutusid kehtetuks kaks alates 2002. aastast kehtinud Vabariigi Valitsuse määrust: „Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel rakendatakse lühendatud tööaega, ja lühendatud tööaja kestus” ja „Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus”.

Määruse „Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel rakendatakse lühendatud tööaega, ja lühendatud tööaja kestus” alusel lühendatakse tööaega siis, kui töötaja teeb allmaatööd, tervist kahjustavat või eriiseloomuga tööd. Tervist kahjustava töö all mõeldakse määruses tööd, mille käigus töötaja puutub kokku füüsikalise või keemilise ohuteguriga, kusjuures ohuteguri parameetrid ületavad kehtestatud piirnorme ja ohutegurist tulenevat terviseriski ei saa vältida või piisavalt vähendada.

Määruse kehtetuks tunnistamise tingisid järgmised asjaolud:

Euroopa Nõukogu tööohutuse ja töötervishoiu raamdirektiiv 89/391/EMÜ aastast 1989 sätestab, et tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides (art 5 p 1) ning et oma vastutuse piires rakendab tööandja töötajate ohutuse ja tervise kaitseks kõik vajalikud meetmed, sealhulgas kutseriskide ärahoidmine, teabe ja väljaõppe andmine ning vajaliku töökorralduse ja vajalike vahendite tagamine (art 6 p 1).

Need põhimõtted on sätestatud ka “Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses” (TTOS, 1999). Tööandja kohustus on läbi viia töökeskkonna riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, sealhulgas töökohtade ja töövahendite kasutamise ning töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemuste alusel koostatakse kirjalik tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava ja teostajad, ning eraldatakse selleks vajalikud vahendid.

Euroopa Liidus on kehtestatud piirnormid ohtlikele kemikaalidele ja füüsikalistele ohuteguritele (müra, vibratsioon, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus), st et töötaja kokkupuude nende ohuteguritega tööpäeva jooksul ei tohi ületada piirnorme.

Kokkupuute vähendamiseks rakendab tööandja tehnilisi ühiskaitsevahendeid, kui sellest ei piisa, siis antakse töötajale isikukaitsevahendid. Samuti on võimalik terviseriski vähendada töökorralduslike abinõudega nagu puhkepauside võimaldamine, puhkeruumide sisseseadmine, tööülesannete vaheldamine jne. Samuti peab tööandja korraldama tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võivad tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegurid või töölaad. Tervisekontrolli viib läbi töötervishoiuarst. Tervisekontrolli käigus antakse hinnang töötaja terviseseisundile ning tehakse vajadusel tööandjale ettepanekud töötaja töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks.

Ka nn eriiseloomuga tööde puhul puutuvad määruses loetletud töötajate rühmad kokku ühe või teise ohuteguriga: anestesioloogid ohtlike kemikaalidega, patoloogiaosakonna töötajad bioloogiliste ohuteguritega, intensiivravi meditsiinitöötajad suure närvipingega, kohtumeditsiini eksperdid äärmiselt vastutusrikka tööga ja nakkusohtlike ainetega, radioloogid kahjustava kiirgusega jne. Ka nende töötajate kokkupuude ohuteguriga peab jääma normide piiridesse. Enamasti see nii ongi, sest erialatööle lisaks tehakse kirjatööd ja muid abitöid, mis vähendavad kokkupuute ohtu ja terviseriski. Kiirgustöötajad (A ja B kategooria) kasutavad töötamisel dosimeetreid, mis fikseerivad kiirguse doosi. Lubatavad kiirgusdoosid on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17. mai 2004. aasta määrusega nr 193. Kiirgusseadus sätestab, et tööandja peab korraldama kiiritusest põhjustatud dooside mõõtmist, arvestama mõõdetud dooside suurust töötajate töögraafikute koostamisel ja rakendama kiirguskaitse põhiprintsiipe.

Lisapuhkuse määruse kehtetuks tunnistamisel lähtuti samuti ülaltoodud põhjendustest. Määrusega lubati tööandjal anda töötajale lisapuhkust juhul, kui tema tööga kaasneb terviserisk, mida ei ole võimalik vältida või piisavalt vähendada.
Määrused toetasid olukorda, kus sai vältida TTOS-i põhilist tööandja kohustust – tagada töötajale ohutu ja tervislik töökeskkond –, sest tööpäeva lühendamine või tasulise lisapuhkuse andmine „kompenseeris” tervise kahjustamise. Lisapuhkuse andmine võiks jääda kollektiivlepingu objektiks, sest seda võib käsitleda pigem tööandja soodustusena kui tervise säilitamiseks või taastamiseks vajaliku tegurina.

Autor: Ivar Raik, sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna töökeskkonna juht
Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Töötervishoid (juuni 2009)