Juuksurisalongi riskianalüüs

Lugeja küsib:

Töötan väikeses juuksuritöökojas. Tellisime riskianalüüsi, kuid ei jäänud tulemustega rahule. Riskianalüüsi tegija ei arvestanud piisavalt meie töö eripära ja tegi ettekirjutusi, mis töötingimusi halvendavad. Nt nähti ette peeglilaudadele kohtvalgustid, mis heidavad varje, peegeldavad ja halvendavad ka üldse valgustuse olukorda, sest meie tegelik tööpiirkond ei ole peeglilaud, vaid kliendi pea; samuti nähti ette tööpaiga kohal olevate mahedate ühtlast valgust andvate lambipirnide asemel teravad suunavad pirnid, mis pimestavad.
Millised on riskianalüüsi tegijate pädevusnõuded Eestis ja kes need tagab? Mida teha, kui tehtud riskianalüüs tundub ebakompetentne? Mille järgi valida riskianalüüsi tegijat?

Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja:

Töökeskkonna riskihindamine on tegevus, mille käigus selgitatakse välja ettevõtte töökeskkonnas esinevad ohud ja hinnatakse nende võimalikku mõju töötajatele ning sellest tulenevalt koostatakse tegevuskava vähendamaks ohutegurite mõju töötajate tervisele.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tuleneb tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Ehkki seadus sätestab riskianalüüsi korraldamise kohustuse, on mõistlik seda samastada riskihindamisega. Ei ole õige tegelda ainult ohtude väljaselgitamisega, vaid tegelda ka nende mõju hindamise ja vähendamisega.

Kohustust korraldada riskianalüüs on võimalik tööandjal täita mitmel moel. Riskianalüüsi võib läbi viia ettevõtte enda jõududega. Lihtsam on see suuremates ettevõtetes, kus on võimalik selle läbiviimisse kaasata erinevate teadmiste ja kogemustega kolleege.

Soovi korral on võimalik riskianalüüsi läbiviimine sisse osta teenusepakkujalt. Osa teenusepakkujaid on end registreerinud Tervishoiuametis töötervishoiuteenuse osutajana. Kuid teenusepakkujatele mingeid pädevuse kriteeriumeid kindlaks määratud ei ole ning seetõttu võib riskianalüüsi tegemist teenusena pakkuda igaüks, sõltumata tema tegelikest oskustest ja registreerumisest Tervishoiuametis.

Oskuste nappimisele viitab küsimuses kirjeldatud ebasobiv ja töötingimusi pigem halvendav töökoha valgustuse lahendus. Samas ei saa nõustuda registreeritud tervishoiuteenuse pakkuja arvamusega, et nende poolt koostatud riskianalüüsid on alati täiuslikud ja tööinspektor jääb nendega rahule. Puuduseid on tööinspektorid tuvastanud nii registreeritud kui ka registreerimata teenusepakkujate koostatud riskianalüüsides.

Riskianalüüsi on võimalik korraldada ka ettevõtte esindajate ja teenusepakkuja koostöös. Tööinspektsiooni poolt sel aastal läbi viidud riskianalüüsi kvaliteedile suunatud sihtkontrolli tulemusel selgus, et sellisel moel riskianalüüsi korraldamine annabki parimad tulemused. Ettevõtte esindajatel on olemas teave töökeskkonnas toimuva kohta, kuid paraku ollakse mõningate ohtudega niivõrd harjunud, et neid ei märgatagi.

Väljastpoolt tulija märkab mõndagi olulist, mis muidu võib tähelepanuta jääda. Samuti on oluline kaasata teenusepakkujat, kui ettevõttes ei ole spetsialiste mõne hinnatava ohuteguri osas. Tootmisettevõttes võidakse küll tunda kasutatavat tehnoloogiat ning seadmetest ja kasutatavatest ainetest tulenevaid ohte, kuid näiteks ergonoomiat tundvat inimest ettevõttes tavaliselt pole. Tööandja ja teenusepakkuja koostöös riskianalüüsi tehes on kõige tõhusam ka tegevuskava koostamine, mille käigus saab arvestada mõlema poole seisukohti ja võimalusi.
Ideaalne oleks, kui tööandjad tajuvad ära, millises valdkonnas puuduvad oma töötajatel piisavad teadmised ning sel puhul pöördutaks pädeva teenusepakkuja poole. Teenusepakkuja valikul tuleks lähtuda tema väljaõppest ja kogemustest, samuti tema senistest töödest ja klientide rahulolust.

Juhul kui tellitud riskianalüüs tundub ebakompetentne, tuleb seda muuta või täiendada. Kes teeb ja kelle kulul seda tehakse, sõltub juba ettevõtte ja teenusepakkuja vahelisest lepingust. Ebakompetentsuse tuvastamine on kindlasti lihtsam, kui riskianalüüsi läbiviimisest võtavad osa tööandja esindajad ning ei loodeta ainult teenusepakkuja poolt pakutavale.

Vastus on ilmunud ajakirjas Eesti Töötervishoid (oktoober 2008)