Veenilaiendid viivad operatsioonilauale

Veenilaiendid, mida kutsutakse ka veenikomudeks, krampsoonteks või ka vaariksiteks, tekivad tavaliselt jalasäärte seesmisel ja tagumisel pinnal, samuti reite sisepindadel. Põhjuseks on nahaaluste veenide ja ühendusveenide klappide funktsiooni häired.

Arvatakse, et ühes või teises staadiumis veenilaiendeid esineb peaaegu pooltel maakera elanikest. “See häda on rohkem levinud urbaniseerunud keskkonnas, kus jalgadel on palju staatilist koormust,” täpsustab dr Amjärv. Naised on veenilaienditega rohkem hädas kui mehed. Dr Amjärve sõnul esineb veenilaiendeid kolme naise kohta ühel kuni poolteisel mehel.

Dr Amjärv selgitab, et jalgade sääreosas asub nö lihaspump - säärelihased pumpavad käimisel verd ülespoole ja aitavad venoossel verel tagasi südamesse liikuda. “Kui see pump on pidevalt ilma tööta, siis arenevad tasapisi välja põhjused, mis viivad veenilaiendite tekkeni, või kui need on juba olemas, siis suurenemisele,” räägib veresoontekirurg.

Veenilaiendite teket soodustavad seega seisev töö, näiteks müüjatel ja juuksuritel, samuti jalgade pikaajaline sundasend, näiteks autojuhtidel. Veenilaiendite tekkele aitavad kaasa ka liigsed kilod, rasedus, raskuste tõstmine ja vedamine ning kõrge kontsaga kingade kandmine. Raseduse keskel või lõpupoole tekkinud veenilaiendid tõmbuvad arsti sõnul peale sünnitust tavaliselt tagasi.

Ka kuumus mõjub. “Eelkõige kuumal rannaliival peesitamine ja päevitamine,” ütleb dr Amjärv. “Saun ei ole nii suur süüdlane.”

Dr Amjärv tõdeb, et veenilaiendid on tihti pärilikud. Kui suguvõsas pole kunagi veenilaiendeid olnud, siis üldjuhul seda häda ei teki.

Veenilaiendid ei häiri sugugi ainult silma. Verevoolu aeglustumise tõttu jalaveenides tekitavad need jalgade väsimust, krampe ja nahamuutusi. Nahk muutub siis tumedamaks – kas sinakaks või punakaks.

Haiguse arenedes tekivad kroonilised veenipõletikud, mis sageli lõpevad säärehaavandi tekkega. “Selline haavand võib jälle avaneda ja järjest suureneda, mistõttu haigus ei ole enam edukalt ravitav,” hoiatab dr Amjärv.

Väikeste veenilaiendite korral saab abi apteegis müüdavatest verd vedeldavatest geelidest. Dr Amjärv soovitab neid ka inimestele, kel veenilaiendeid pole, kuid jalad on õhtul väsinud või tursunud.

Verd vedeldavad geelid takistavad trombide teket. Efektiivsed on dr Amjärve sõnul geelid, mis sisaldavad hepariini vähemalt 300 ühikut ühe grammi geeli kohta. “Vastasel juhul see ei imendu piisavalt läbi naha veenideni,” põhjendab ta.

Kanda võib ka elastseid tugisukki, mis parandavad venoosset verevarustust.

Ravimeetodeist on kirurgi sõnul kõige tõhusam siiski operatsioon. “Mõne üksiku väikese veenikomu pärast, mis kaebusi ei tekita, pole vaja operatsiooniga kiirustada,” ütleb ta. “Aga kui paari aasta jooksul tekib komusid rohkem ja need hakkavad vaevusi tekitama, on küll ülim aeg abi otsida.”

Veenilaiendite operatsiooni käigus eemaldatakse laienditest haaratud veenid. Kuid alati ei lõigata ära kogu veeni, eriti reieosas, sest mõningatel juhtudel võib seda tarvis minna “varuosana” südame pärgarterite operatsioonil. “Sama jalaveen õmmeldakse siis kahjustatud pärgarterite asemele,” selgitab dr Amjärv. “Seda nimetatakse shunteerimiseks ja selliseid operatsioone tehakse Eestis küll.”

Ehkki õmblused ja/või teibid eemaldatakse 7-10 päeva pärast veenilaiendite lõikust ja kahe nädala möödudes ei tohiks inimesel enam erilisi piiranguid olla, ei saa dr Amjärve sõnul öelda, et operatsioon oleks kerge. “Kõik operatsioonid on rasked, sest töö käib ju inimese kallal,” ütleb ta. “Operatsioon on alati radikaalne ravi.” Samas lohutab kirurg, et õigeaegselt ja asjatundlikult opereeritud veenilaiendid üldjuhul enam ei kordu.

Aire Koik