Hirmu kustutamine

Niinimetatud hirmumälu salvestab mälestusi endistest traumaatilistest elamustest ja koormab inimesi tugevalt, kui neid mäletusi kuidagi esile kutsutakse.

Ühes kontrollitud laborikatses suutis grupp Amsterdami Ülikooli teadlasi tõkestada juurdepääsu sellistele hirmumälestustele täiesti – ja seda püsivalt. Isegi pikemat aega pärast katset ei kohkunud katsealused hirmuärritusest tagasi. Nendest teadmistest lähtudes arendati välja teraapia posttraumaatiliste koormushäirete vastu, mis on tekkinud sõjaelamuste või õnnetuste tagajärjel, kirjutavad teadlased ajakirjas Nature Neuroscience.

Hiirkatsetest teatakse, et hirmumälu saab manipuleerida adrenoblokaatoriga, mille toimeaine on propranolool. Selle abil saab mõjutada ainevahetusprotsesse hirmuseisundite meenutamise ajal ja hirmutundeid kustutada.

Teadlased viisid läbi kolmeetapilise katse, mille esimeses etapis tekitasid vabatahtlikel üliõpilastel hirmuassotsiatsiooni – nad näitasid arvutiekraanil pilte – ja alati, kui ilmus ämblik, mängiti kõrvaklappidest aegluubis kõrvulukustavat heli. Hirmumõõtmeks võtsid teadlased üliõpilaste silmalaugude tõmbluse. Teisel päeval enne testi kordust jagati katsealuste rühm kaheks. Ühele rühmale andsid teadlased propranolooli. Nii loodeti blokeerida või kustutada seos ämbliku ja valuliku müra vahel. Teine ehk kontrollgrupp sai platseebot.

Kolmandal päeval mindi taas arvutiekraani ette. Kontrollgrupil oli hirm kärgatava ämblikupildi ees täiesti muutumatu, aga propranolooli manustanutel polnud hirmureaktsioon mitte üksnes vähenenud, vaid täiesti olematu. Mehhanism on jäänud teadlastele siiski ebaselgeks. Kas mälust kustutati kogu hirmutava mälestuse sisu või segas aine just hirmuaistingu mällu talletamise protsessi?

Kriitilised hääled kahtlevad siiski teraapia õigsuses, kuna traumajärgsete häirete korral ei toimivat informatsiooni töötlemine aju limbilises süsteemis asuva emotsionaalse mälu ja hipokampuses asuva deklaratiivse mälu* vahel. Nii polevat teraapia esmane eesmärk mitte mälestusi hirmumälust blokeerida, vaid koostöö hipokampuse ja limblise süsteemi vahel taastada.

Refereeris Liia Merino

* Deklaratiivne mälu on faktide teadmine inimeste, kohtade ja asjade, aga ka selle kohta, mida need faktid tähendavad. Mälu on väga paindlik ja seotud suure hulga informatsiooni omavahelise sobitamise ja seostamisega. Deklaratiivset mälu saab veel jaotada episoodiliseks (seotud sündmuste ja isiklike kogemustega) ning semantiliseks (faktide mälu ja teadmiste õppimine).