Diagnoosiks katarakt, mis saab edasi?

Olen alati olnud oma heas silmanägemises väga kindel. Ühel päeval aga avastasin, et näen parema silmaga veidike uduselt. Teksti ei näinud lugeda üldse ja inimeste näod olid ka veidike laialivalguvad. Silma ees oli mingi veider udu - kõike nägi, aga tunne oli selline nagu ma vaataksin maailma läbi määrdunud klaasi.

Mõtlesin siis, et ilmselt on rohke arvutikasutamine mu silmadele põntsu pannud ja otsustasin silmaarstile minna, et too mulle vajadusel prillid kirjutaks.

Kuna ma enne silmaarstidest ja prillipoodidest palju ei teadnud, siis seadsin sammud oma kodule kõige lähemasse prillipoodi ja panin seal optometristi juurde aja kinni, too kontrollis mu silmi, tegi kõikvõimalikke proove ja ütles, et ainult lühinägelikkuses probleem ei ole, vaid tema aparaat näitab, et mul on üks silm miinus ja teine pluss ning tuleb minna siiski päris silmaarstile ja andis mulle telefoninumbri, kuhu tasub helistada. Helistasingi ja kui minu aeg kätte jõudis tegi silmaarst mulle jälle juba tuttavaid proove ja ütles, et teil on silmaläätse hägu e. katarakt. Ma küsisin selle peale, et mis nüüd saab ja kas seda ravida ka saab ja millest selline asi üldse tuleb. Arst vastas, et tekkepõhjuseid on mitmeid, näiteks vanus, mis ei tohiks minu puhul probleem olla (ma olen 25 aastane), suhkruhaigus, ja vahel sünnib inimene selle haigusega, aga ravida saab seda ainult operatsiooni teel ja et ta kirjutab mulle nende kohtade kontakte, kus neid operatsioone tehakse.

Pärast pisikest uurimistööd ja veidike Internetis surfamist otsustasin Silmalaseri kliiniku kasuks (www.silmalaser.ee), sest selle kliiniku asukoht oli minu kodu lähedal ja lisaks olin kuulnud palju positiivseid arvamusi selles kliinikus töötava dr. Mölderi kohta. Panin tema vastuvõtule aja kinni ja esimene vaba aeg oli ca. poolteise kuu pärast. Aga u. nädal aega peale aja broneerimist sain Silmalaserist meili, et neil tekkis üks vaba aeg sellelsamal nädalal ja kui ma olen huvitatud, siis andku teada.

Kui vastuvõtul oli käidud ja arst oli mulle terve hulga proove teinud ja silmi igatpidi uurinud siis ütles ta, et tal on üks hea uudis ja üks halb, et halb uudis on see, et mul on hägu mõlemas silmas, aga hea on see, et selliseid asju saab tänapäeval edukalt operatsiooni teel ravida. Operatsioon ise pidi sisaldama protsessi, kus eemaldatakse minu silmast mu oma lääts ja asendatakse see kunstläätsega. Enne seda, aga käskis kindlasti ära teha veresuhkruproov, et ega mul ei ole suhkruhaigust. Minu küsimuse peale, et kuidas sinna operatsioonile pääseda, vastas arst, et on 2 võimalust: üks on selline, et ta paneb mu Eesti Haigekassa järjekorda ja kui järjekord minuni jõuab (seal vist arvestatakse mingeid parameetreid-silma olukorda, inimeste vanust jne) siis mulle helistatakse ja teatatakse operatsiooniaeg ning et sellisel juhul oleks operatsioon mulle kui haigekassa poolt kindlustatud inimesele tasuta. Teiseks variandiks oleks ise operatsiooni eest tasumine, aga siis saaksin silmad korda kiiremini ja ühe silma operatsioon maksaks 8000 krooni ning et sellisel juhul on veel lisavõimalus, et ma võiksin valida, millised läätsed mulle silma pannakse, neid on kahte sorti, ühed on sellised millega ma näeksin ilma prillideta korralikult kas ainult lähedale või ainult kaugele st. kui ma valin et tahan näha hästi ainult lähedale, siis tuleks kaugele vaatamiseks kasutada prille ja teist sorti on läätsed oleksid sellised, mille kasutamise korral näeksin hästi nii kaugele kui ka lähedale, aga sellisel juhul maksaks ühe silma operatsioon mulle 17 000 krooni. Kui ma küsisin, et kumba ta ise soovitaks, siis ta ütles, et kui vähegi võimalik, siis viimast sest ma olen niivõrd noor inimene ja aktiivse eluviisiga, et see investeering oma tervisesse tasuks ära.

Ütlesin, et tahan mõtlemisaega võtta ja arst ütles, et kui olen otsustanud, siis saadaksin neile meili ja ta tellib läätsed ära ja ettemaks peaks olema 5000 krooni ja operatsioon toimub siis pärast läätsede tellimist u.2 nädala pärast. Lisaks andis ta mulle lugeda informatsiooni mõlema läätsetüübi kohta ja operatsioonijärgsete tüsistuste ning operatsiooni kõrvalmõjude kohta. Peamisteks kõrvalmõjudeks pidid olema halod ümber valgusallikate pimedas, aga oli ka ohtlikumaid tüsistusi, nende kohta saab lisainformatsiooni Silmalaseri kliiniku kodulehelt.. Pärast kõikide finantsvõimaluste läbimõtlemist ja veresuhkru mõõtmist, mis mul õnneks normis oli, otsustasin valida kallimad läätsed ja saatsin selle kohta Silmalaserisse meili ning nemad saatsid mulle ettemaksuarve, varsti helistas mulle ka arst, kellega leppisime kokku mõlema silma operatsiooniajad, mis olid nädalase vahega. Arst ütles, et operatsioonipäeval vajan ma aega u. 3 tundi, aga protseduur ise kestab u. 10-15 minutit. Küsisin ka selle kohta, et kuidas järgmisel päeval tööleminekuga on ja vastuseks sain, et kui vaja siis ta kirjutab mulle töövõimetuslehe, et see sõltub täiesti minust endast, et kuidas ma end tunnen ja enesetunne on igal inimesel erinev.

Kui operatsioonihommikul olin kliinikusse jõudnud siis saadeti mind registratuurist ooteruumi, kus õde tegi mu mõlemast silmast pilti ja pani tilku silma, et need pupille suurendaksid. Kokku sain oodata päris kaua, üle pooleteist tunni ning vähemalt 3 korda pandi tilku selle aja jooksul ja kästi silma kinni hoia, et pupillid kiiremini suureneksid. Ooteruumis olevate inimestega vesteldes sain teada, et valus ei ole ja midagi hullu mind ees oodata ei tohiks. Lõpuks jõudis kätte ka minu kord, arst kutsus mind kõrvaltuppa ja ütles, et enne operatsiooni tahab ta vildikaga mu silma peale täpi teha, see eriti hästi ei õnnestunud, sest mu loomulik reaktsioon on silm kinni panna, kui keegi sinna midagi torkama hakkab, aga lõpuks sai see ka tehtud ja võisin operatsioonituppa minna. Seal kästi mul sussid jalga torgata ja müts pähe panna ning paluti toolile pikali heita, siis pani õde valuvaigistavaid tilku silmadesse ja puhastas silmaümbrust ning pesi joodiga ripsmeid. Protseduur ise käis päris ruttu, natuke raske oli pidevalt ühte tuld vaadata, mida pidi tegema ja kohati tundsin vahepeal silmas mingit survet, aga ei olnud midagi valusat, pigem lihtsalt oli natuke ebamugav. Pärast operatsiooni saadeti mind puhkeruumi pikutama, kus ma siis olin ca. 40 minutit. Siis toimus järelkontroll ja arst ütles, et tänaseks võin koju minna, andis kaasa põletikuvastaseid tilku ja ütles, et neid tuleb esimesel nädalal (vist) 4 korda päevas panna ja teisel nädalal 3 korda ja kolmandal nädalal kaks korda päevas ja et kohe kui silm esimese kuu jooksul valutama hakkab, pean ma talle kohe helistama ja et trenni teha, saunas käia ega raskeid asju tõsta ei tohi nüüd kuu aega ka.

Kui koju jõudsin, siis esimese päeva ainult magasin ja ärkasin ainult selle peale, et silmast õrnalt vett kuivatada, mõttekas on enne operatsiooni varuda omale hästi õrnu kosmeetilisi taskurätte, mul isiklikult jooksis esimesel päeval pidevalt silmast vett. Tööle läksin kohe järgmisel päeval ja midagi hullu ei toimunud ning nädala pärast toimus sama protseduur teise silmaga. Natuke ma muretsesin, et äkki ei näe pärast enam hästi lugeda või arvutit kasutada ja küsisin arstilt, et kas ta mulle vajaduse korral prillid kirjutab, et ma saaksin oma igapäevast tööd teha. Arst aga arvas, et ei ole vaja ja ütles, et algul peab lihtsalt lugemiseks rohkem silmalihaseid pingutama ja küllap nad harjuvad ära. Ca nädal aega pärast teise silma operatsiooni käisin veel korra arsti vastuvõtul, kes kontrollis silmi ja ütles et tundub et kõik on hästi läinud ja tulgu ma uuesti 3 kuu pärast. Nüüd on operatsioonist möödas 2 kuud ja ainukesteks kõrvalnähtudeks on halod ja see, et pimedas ei näe enam niivõrd hästi, kui ma enne nägin ja olen südamest tänulik oma heale arstile, kes mu silmad jälle korda tegi.

MIRJAM (25. aastane)