Eesti enesetapjad valivad enamasti poomissurma

Poomine on ülekaalus nii eestlaste kui ka muulaste enesetappude meetodite osas, ütles uuringut teostav Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi juhataja psühhiaater Airi Värnik. Eesti rahvusest meesenesetapjad valivad järgmisena tulirelva, venelased aga allahüppamise ja veenide läbilõikamise. Naiste puhul esineb poomist üldiselt vähem. Eesti naised eelistavad end mürgitada, vene naised aga surnuks hüpata. Relvade kättesaadavuse paranemine ei ole poomist välja tõrjunud. «Seetõttu ei annaks enesetappude ennetamise üks moodus - vahendite likvideerimine - Eestis tulemust, sest nööri ja oksa leiab alati,» nentis Värnik.

Enesetapjatest suurema osa moodustavad nii muulaste kui ka eestlaste seas mehed, nais-enesetapjate osa on väike. Kõige enam teevad enesetappe muulastest mehed. Ühe naisenesetapja kohta tuleb neli-viis suitsiidset meest. Sooline erinevus on tingitud sellest, et enesetapumõtetega naine võtab endaga sagedamini midagi ette - räägib kas või sõbrannaga või läheb arsti juurde -, mees seda ei tee.
«Mees ei tunnista oma probleeme, selle asemel peidab ta need alateadlikult alkoholi sisse, vahetab naist, lõhub perekonna või matab end töösse,» selgitas Värnik. Ehkki depressiooni saab ravida, on arstidel mehi raske hõlmata ning kui nood ka arsti juurde jõuavad, siis tahavad nad, et mured lahendaks juba esimene tablett.

Pärast taasiseseisvumist on suitsiidialtimaks inimrühmaks kujunenud muulased, kes nõukogude ajal, mil enesetappe tegid rohkem eestlased, tundsid end privilegeeritult. Iseseisvas Eestis olukord muutus ning muulased teadvustasid endale, et nad on migrandid ja asuvad okupeeritud maal. Ägedad sotsiaalsed muutused suurendasid enesetappude hulka ühiskonnas ja nii tõusis suitsiiditase pärast 1985.-1987. aasta langust järsult 1989.-1990. aastal. See tõus on omane sarnase sotsiaalse fooniga Baltimaadele, eestlaste hõimurahvaste suitsiidikõver seda ei näita.
Viimase kümne aastaga on enesetapjate hulgas kasvanud küpses keskeas ja pensionieelses eas inimeste osa. Kõige rohkem on enesetappude arv tõusnud 45-54-aastaste vanuserühmas, kuid palju väiksem ei ole tõus ka 55-64-aastaste hulgas. Eriti ohtlik on aga noorte, 15-24-aastaste inimeste enesetappude tõus. «Suitsiid on noorte probleem, sest nende hulgas moodustavad enesetapud üldsurmadest ligi veerandi,» rääkis Värnik.
Maakondade lõikes on eestlaste enesetappude arv suurim Läänemaal ja Lääne-Virus, muulased teevad kõige enam suitsiide Jõgeva- ja Raplamaal.
Sotsiaalselt seisundilt olid enesetapu sooritanud naistest 53 protsenti pensionärid, meeste hulgas oli pensionäre 21 protsenti ning töötuid 25 protsenti. Haridustaseme järgi sooritavad kõige enam enesetappe põhiharidusega inimesed. Haridustaseme tõustes väheneb ka suitsiidide hulk.

Kõige sagedamini kallutavad inimesi enesetapule pere ja tööga seotud elusündmused ning selles osas pole rahvuslikke erinevusi. Kokkuvõttes viivad inimest suitsiidile alkoholism, vanus, madal haridus, pensioniiga ja töötus, kusjuures eriti ohustatud on mitte-eestlastest mehed. «Eesti kõige suurem probleem on selles, et inimesed lähevad teise ilma, ilma et nad oleksid abi saamiseks kellegi poole pöördunud ja abi saanud,» tõdes Värnik.
500-600 enesetapuga aastas edestab Eesti suitsiidide suhtarvult enamikku maailma riike.