Creutzfeldt-Jakobi tõvest on palju juttu olnud seoses veiste seas leviva hullulehmatõvega, sest nende haiguste tekitaja võib olla sarnane - mõlemal juhul on tegemist prioonhaigusega. Eriti päevakorral on inimeste võimalik nakatumine haige looma liha süües.
Mis on CJ tõbi ja kas seda saab seostada veiste seas leviva spongiformse entsefalopaatiaga?

CJ tõbi on teada aastast 1920, mil arstid Jakob ja Creutzfeldt kirjeldasid suuraju koort, peaaju basaaltuumasid ja seljaaju haaravat haigusprotsessi. Creutzfeldt kirjeldas haigusele iseloomulikke sümptomeid, aasta hiljem uuris Jakob sarnaste sümptomitega surnud haigete aju ja avastas käsnjad muutused.
Haigus kuulub spongiformsete entsefalopaatiate ehk käsnjate ajuhaiguste gruppi. Tegemist on närvisüsteemi taandarenguga kulgeva haigusega, mis lõpeb surmaga. Haigust võib esineda nii inimestel kui loomadel, iseloomulik on sarnane kujunemistee ja muutused peaajus - see meenutab uurimisel käsna.
Sellele haiguste grupile on iseloomulik muutunud prioonvalgu (prioon - viirust esile kutsuv valk ) ladestumine kesknärvisüsteemis, mistõttu neid nimetatakse prioonhaigusteks. Tegemist on kehaomase valgu Prp(c) muundunud vormiga PrP(sc). Prioonvalk on osade teadlaste andmetel võimeline ise paljunema (Eesti Arst 2001-1), lõplikku selgust priooni paljunemisvõime osas ei ole.

Inimestel tuntakse viit spongiformse entsefalopaatia vormi, millest viimast ja kõige hiljem lisandunut - nn uus variant Creutzfeldt-Jakobi tõvest - seostatakse veiste seas leviva ajuhaiguse võimaliku ülekandega veistelt inimestele. Viimasel ajal on soovitatud rääkida prioonhaigustest laiemas mõistes, eristades pärilikku, nakkusliku ja sporaadilist vormi. Sporaadiline vorm on tavaline CJ tõbi, mille puhul tekkepõhjus ei ole kindlaks tehtav. Pärilike vormide korral on tegemist prioonvalgu muutumist edasikandvate geenimuutuste pärandumisega. Nakkuslikuks on siiani peetud meditsiinitoimingute kaudu üle kantud CJ tõbe. Kõige sagedamini on seda ette tulnud haige ravimisel laibalt võetud hüpofüüsi ehk käbikeha ekstraktist saadud kasvuhormooniga. Ülekandumine võib toimuda ka ajuoperatsioonidel. Nakkusliku spongiformse entsefalopaatia üks vorm on ka kannibalismil suu kaudu või silma sarvkesta kaudu leviv kuru. Arvatakse, et siia kuulub ka CJ tõve uus variant.

Creutzfeldt-Jakobi tõbi avaldub inimesel kiiresti süveneva mälunõrkusena. Kiiresti süveneb ka iseloomulik sümptom - nõdrameelsus ehk dementsus. Lisaks vaimsele taandarengule tekivad ka nägemishäired ja tahtmatud lihastõmblused. Kindlat diagnoosi panna on raske. Aju elektroonilisel uuringul (EEG-l) saadud tulemus võib anda ainult kahtluse Creutzfeldt-Jakobi haigusele. Aju kompuuteruuring võib paljastada vähest aju kärbumist, kuid see on iseloomulik ka paljudele teistele haigustele. Kindel diagnoos selgub alles peale surma lahangul, kus uuritakse ajukude. CJ tõve uue variandi korral ladestuvad prioonid ka lümfikoes, mistõttu on arvatud, et näiteks kurgumandlite uuring võib aidata diagnoosi panemisel.

CJ tõve uus variant, mida seostatakse veistel leviva haigusega, erineb teistest vormidest eelkõige haigestunute vanuselise muutuse poolest. Kui klassikalise sporaadilise CJT haigete vanus on keskmiselt 64 aastat, siis uus variant esineb ka noortel. Noorim teadaolev patsient on 16-aastane. Esiplaanil on psüühikahäired, eelkõige meeleoluhäired ja ravile allumatu depressioon. Tavapäratu on ka pikk kulg esimestest sümptomitest surmani.
CJ tõve uus variant diagnoositi esmakordselt 1996. aastal. Sellest ajast on haigust üha enam uuritud ja on leitud seoseid veistel esineva spongiformse entsefalopaatiaga ehk hullulehmatõvega. Teoreetiline võimalus, et veistel haigust esile kutsuvad prioonid on võimelised nakatama ka teist liiki - näiteks inimest - ei ole siiani välistatud.
Praeguseks ei ole priooni ülekandemehhanismid teada. Haigustekitajat leidub ajus, silma sarvkestas, selgroolülides ja siseelundites. Veistel haigust põhjustavat priooni ei ole leitud süljes, väljaheidetes, piimas ega lihakehas, millest võib järeldada, et CJT põhjustava priooni ülekanne loomaliha söömisel ei ole esialgu millegagi tõestatud. Siseelundites leiduva priooni võimalik ülekanne inimesele, kes sööb veisemaksa, võib olla võimalik, kuid seda ei ole samuti kindlalt tõestatud.

Nakkusoht teeb ettevaatlikuks

Inimesed, kes puutuvad kokku nakatunud inimesega, ei ole ohus. Tavakontakti korral on nakkusoht võrreldav HI-viirusega. Uuringute põhjal ei ole otsest ohtu nakkuse saamiseks ka vereülekandel.
Absoluutselt kindlalt ei ole ümber lükatud inimeste võimalikku nakatumist, süües haige veise liha või subprodukte. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks viimasel ajal sel teemal on nii palju juttu olnud ning võimalikku seost inimestel esineva vormi ja veistel esineva haiguse vahel üle paisutatud.
Võimalik nakkusoht inimesele on teinud ettevaatlikuks ja ka Eestis on moodustatud veiste spongiformse entsefalopaatia komisjon, kaitsmaks inimesi ja loomi haiguse levimise eest Eestisse.