Õhkrind
ka
pneumotooraks Pneumothorax (lad.k) Pneumothorax
(ingl.k)
Selgitus Õhkrind on olukord, mil õhk satub kopsust
väljaspoole kopsukelmeõõnde.
Ülevaade Õhkrind tekib tavaliselt rindkeretrauma või
pikaajalise kopsuhaiguse tagajärjel. See on äge seisund, mis iseloomustub
õhupuuduse, valu ja pulsi kiirenemisega ning vajab kiiret
arstiabi. Eristatakse traumaatilist, spontaanset, komplitseeritud ning
ventiilpingelist pneumotooraksit.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Sümptomid ehk avaldumine
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ravivõimalused
Prognoos
Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Kopsukelme ehk pleura on kapslitaoline
elastne moodustis, mis ühe lestmena katab kopsu välispinda ning
teise lestmena katab rindkere seina seestpoolt. Kahe lestme
vahele jääb pleuraõõs. Pleura lestmed on tavaliselt
teineteisega tihedas kontaktis ning sellega tagatakse
kopsude elastne liikumine (sisse- ja väljahingamisel).
Pleuraõõnes on atmosfäärirõhust madalam rõhk. Kui
vigastatakse rindkere välisseina või kopsude välispinda, tungib õhk
pleuraõõnde ning kops kollabeerub ehk tõmbub
kopsuvärati juurde kokku ning sellist olukorda nimetataksegi õhrinnaks.
Õhkrinna tekkimise tagajärjel muutub võimatuks normaalne gaasivahetus,
kuna kops ei saa enam hingamisliigutusi
järgida. Traumaatiline õhkrind tekib trauma
tagajärjel, samuti ventiilpingeline õhkrind. Viimasel juhul käitub
trauma/rebendi koht klapina, mis sissehingamisel kogub õhku pleuraõõnde, kuid
väljahingamisel klapp sulgub. Selle tagajärjel kujuneb eluohtlik seisund, kus
pleuraõõnde satub järjest enam õhku ning süda nihutatakse survest tingituna
vastaspoole. Komplitseeritud õhkrind tekib
pikaajalise kopsuhaiguse (emfüseem, astma, kopsuabstsess, bronhopulmonaalne
fistul, tsüstiline fibroos, söögitoru rebend, tuberkuloos, läkaköha)
tagajärjel. Iseeneslik õhkrind tekib tervel inimesel
äkilise õhurõhu muutuse (lennusport, sukeldumine) või paikse kopsumuutuse
iseenesliku rebendi tagajärjel (tavaliselt suitsetavatel, >40 aastastel
meestel).
Sümptomid ehk avaldumine
Haiguse ilmingud sõltuvad sellest, kui ulatuslik on õhkrind ning millises
staadiumis on seda põhjustav kopsuhaigus. Võib tekkida äkiline terav
valu rindkeres, hingeldus ning
köhatung. Raskematel juhtudel võib kujuneda
okk ning eluohtlik seisund hingamise ning
vereringe puudulikkus: nahk muutub sinakaks, tekivad südame rütmihäired.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Küsitlusel selgitatakse kaebuste tekkimise viis ning
iseloom. Vaatlusel võib olla näha väiksem (puuduv) rindkere liikuvus haigel
poolel. Kopsude auskultatsioonil ehk kuulatlusel on
tavaliselt eristatav tasasem (või puuduv) hingamiskahin õhkrinna poolel.
Röntgenülesvõttel rindkerest võib näha kollabeerunud kopsu
ning pleuraõõne laienemist.
Ravivõimalused
Väike ning väheste kaebustega õhkrind ei vaja alati ravi,
kuna vähene õhukogus imendub iseeneslikult paari päevaga. Ulatuslikuma
õhkrinna puhul on vajalik pleuraõõnde asetada toru ehk
dreen õhu väljajuhtimiseks. Toru paigaldatakse paikse
tuimestusega ning jäetakse sinna vigastuse paranemiseni. Raskes seisundis
isikud vajavad sageli ka intensiivravi südame- ja
hingamisfunktsiooni taastumiseni.
Prognoos
Õhkrinna komplikatsioonideks on juba nimetatud südame- ja hingamisfunktisooni
puudulikkus. Kiire raviga paraneb õhkrind täielikut. Oht on siiski ka liidete
tekkeks pleuralestmete vahele, mis hilisemas faasis võivad põhjustada kaebusi
(valulikkus hingamisel, pleuriit).
Ennetamine
Ennetamiseks on vajalik ravida hoolikalt kroonilisi kopsuhaigusi, loobuda
suitsetamisest ning vältida traumasid.
Kasutatud kirjandus: Schmidt Inimese füsioloogia,
1997 The Merck Manual, 1992 http://www.nlm.nih.gov/medlineplus
|