Valust saab jagu

“Valu on selline teema, millest heas seltskonnas eriti juttu ei taha teha,” tõdeb dr Koorits. “Ehkki tänapäevaste teadmistega valust saaksime paljusid aidata.”
Valu vajab täpset kirjeldamist

Dr Koorits tuleb meelde, et valul on tegelikult ka positiivne tähendus. “See annab märku, et midagi on inimese organismis lahti,” põhjendab ta. “Kui valutama hakkab midagi, mis varem pole valutanud, peaks mitte ainult valuvaigistit võtma, vaid ka katsuma valu põhjuse välja selgitada.”
Põhjuse leidmise ja valuravi tõhususe huvides on väga tähtis, et inimene oma valu arstile võimalikult täpselt kirjeldaks. “Siis saame paremini aidata,” ütleb dr Koorits. “Valuravi on väga individuaalne, kahel inimesel pole kahte ühesugust valu.”
Kui valu asukohast rääkida, siis kõige sagedamini esineb valuarsti sõnul liigese, selja- ja peavalusid, samuti kurdetakse palju operatsioonide järel haavade ja armide valu.

Dr Koorits märgib, et alati ei ole otstarbekas ainult valuvaigistite neelamine, seda eriti pikka aega kestvate krooniliste valude puhul. “Lisaks tavapärastele valuvaigistitele kasutame tihti toetavaid ravimeid, mis ei ole valuvaigistid, aga mis teatud tingimustel aitavad valu leevendada,” räägib ta. “Need on rahustid, antidepressandid, krambivastased ravimid jne.”
Valuravis kasutatakse peale ravimite väga palju ka füüsikalisi meetodeid, näiteks sooja- ja külmaravi, liikumisravi, massaazhi.  “Kui edukas valuravi on, sõltub väga palju inimesest endast,” tõdeb dr Koorits. Inimese enda organismis on olemas teatud valu leevendavad süsteemid, mis aitavad valu nõrgemini tunda. Need on morfiini-taolised ained endorfiinid ja nende hulgast organismis sõltub, kuidas me valu tunneme. “Morfiini-taoliste ainete hulka organismis aitavad tõsta suhtlemine, füüsiline tegevus ja nõelravi,” toob valuarst mõned näited. “Koos sellega tuju tõuseb ja valu leevendub.”

Kui valu on tekkinud ja me tahame sellest lahti saada, tuleb võtta piisav kogus valuvaigistit. “Ja õigel ajal,” lisab valuarst. “Sest kui laseme valul väga tugevaks paisuda, on oht üle doseerida ja saada ebameeldivad kõrvaltoimed.” Dr Kooritsa sõnul kasutatakse Eestis kasutatakse valuvaigisteid vähem kui Põhjamaades. Kui tavaliste valuvaigistite puhul kardavad inimesed peamiselt kõrvaltoimeid, siis narkootiliste valuvaigistite puhul sõltuvuse teket. Hirm valuvaigistite ees ei ole alati abivajajatel, vaid ka meedikutel.

Narkootilisi valuvaigisteid kasutatakse tavaliselt vähihaigetel, samuti operatsioonide järel. On teada, et närvivalude ja peavalude puhul morfiin tihti ei aitagi. “Neid kasutades saab hea enesetunde ja pilves hõljumise tunde, aga valu jääb alles, ainult suhtumine sellesse muutub,” selgitab dr Koorits. “Siis võib tõesti ravimist sõltuvusse sattuda. Kui aga on tegemist tugevate vähivaludega, mille puhul teised vahendid pole aidanud, tuleks küll kasutada väikestes doosides narkootilisi valuvaigisteid. Maailma kogemus on näidanud, et sellistel haigetel ei teki sõltuvust või juhtub seda väga harva.”

Valukliinikud tekkisid Ameerikas 1950. aastatel ja levisid siis kogu arenenud maailmas. Kuigi vahel saab valust kergesti jagu, on keerulisematel juhtudel vaja erinevate spetsialistide koostööd ning valukliinikud just seda pakuvadki.
“Eestis on valukliinikud uus institutsioon,” ütleb dr Koorits. Kuid näiteks Põhjamaades kuulub iga enesest lugupidava haigla juurde ka valukliinik.
Valukliinikud on praegu on Eestis kolmes kohas:

• Tartus Maarjamõisa polikliinikus (valukliiniku üks arst võtab vastu ka onkoloogiahaiglas).
• Tallinnas on valukabinet Hiiul asuvas Eesti Onkoloogiakeskuses.
• Tallinna teine valukabinet asub Meremeeste haiglas, kus saavad abi eeskätt neuroloogilised haiged.

Kuna valukliinikute eesmärk on lahendada keerukamaid juhtumeid, on vajalik, et inimene võtab sinna tulekuks perearstilt või eriarstilt saatekirja ning et tal oleks kaasas seni tehtud uuringute tulemused, samuti varem tarvitatud ravimite nimed. “Me ei saa imesid teha, kui haige tuleb valge lehena,” põhjendab dr Koorits.

Aire Koik