Mann avas õhinal koduukse ja astus tuppa nagu oktoobrilaps, puna põskedel. Nii hea oli see tunne – koju jõuda! See pani südame kiirelt põksuma. Üles korterisse jõudes vaatas ta nii magamistuppa, elutuppa kui ka kööki. Kõik oli täpselt nii, nagu temast oli maha jäänud. Ilma riideid maha võtmata tuli Mann elutuppa ja heitis kõigepealt suurele pehmele diivanile selili, oma asjad jättis ta lihtsalt köögipõrandale vedelema. „Ikkagi sain vist värske õhu üledoosi!“ mõtles ta endamisi, vahtides elutoa helendavat lage. Ta pea käis üüratult ringi ja rinnus torkis kergelt.

Ütlus „Mu kodu on mu kindlus“ on ilmselt just sellistel nõrkushetkedel välja mõeldud, mõtiskles Mann end aeglaselt püsti ajades. Koduseinte vahel saame ju olla meie ise. Ei pea kellelegi tegema nägu, et on sul on kõik hästi, või end tagasi hoidma, kui tahad juhtumisi häälekalt korralikku õllekrooksu lasta. Kuigi, ega seda viimast just sageli ette tule – endagi ees hakkab piinlik, naisterahvas ikkagi. Mann viis riided garderoobi ning heitis siis jälle diivanile. Minestus kippus vägisi peale, kui ta kummardades asju lahti pakkima hakkas.

Mann oli ennist oma telefoni klaaslauale pannud ja see hakkas nüüd üsna nõudlikult helisedes siledal pinnal põrgulikku mürinat tegema. Ta oli valinud oma sõpradele erinevad tunnusmeloodiad, mille järgi sai juba eemalt aru, kes helistab. „No nii! Hakkabki pihta!“ jõudis ta veel mõelda ja üritas imekiiresti oma peas leida vastuseid küsimustele, mida nii väga pelgas kohe esitatavat.

Helistajaks oli Manni hea sõbranna, kes oli varsti sünnitamas. Mann ei olnud soovinud talle enne haiglasse minekut oma õnnetusest rääkida. Ta ei soovinud seda ka praegu Ent kuna sõbranna oli helistanud ka haiglas oleku ajal, siis nüüd ei söandanud ta enam kõnele vastamata jätta. Haiglas oli Mann lihtsalt sõnumina saatnud umbmääraseid vastuseid, et ei saa parasjagu rääkida või et helistab hiljem tagasi, kuna momendil on kiire.
„Halloo, kuulan sind!“ võttis Mann lõpuks ebaledes toru. „Olin vannitoas kohmimas ja ei kuulnud kohe...“ püüdis ta ennast natukene vabandada.
„No tere, kullakene, kuhu sa kadunud oled? Telefonile sa ei vasta, kogu aeg on kiire, msn-is sind ei ole ... kas sul on ikka kõik korras?“ täristas sõbranna, nagu oleks tal rongile kiire. Sõbranna hääles oli kuulda ka tugev kahtlusenoot. See viimane küsimus oli just see, mida Mann ei tahtnud kuulda. Sest selle peale ei saa ju vastata, et kõik on korras.
„Ei ole tegelikult, aga ma juba taastun, ära muretse!“ neelatas Mann ning jätkas natuke aralt, aga kiirelt. Ta ei jäänud kuulama sõbranna reaktsiooni ega lasknud endale mingeid küsimusi esitada. Ta ütles kõik välja, arvestades, et peab nüüd edaspidi selleks võib-olla iga päev valmis olema.
Sõbranna toru otsas jäi hetkeks vait ja siis küsis hoopis Mann: „Kuku? Ära nüüd palun ehmu, lihtsalt nii on... Ma ei saa seda lõpmatuseni varjata. Ma ei tahtnud seda sulle enne öelda, saad aru, eks?“
Sõbranna kogus end ja kostis siis „Kallike, ma ei oska selle peale sulle mitte midagi ... Ainult seda, et mul on sinust kohutavalt kahju. Mul on väga kahju!"
„Mul ka, aga vähemalt ma elan praegu, teine variant oleks ju paar aastat vegeteerida ja –“ Mann katkestas jutu poole pealt, sest sõbranna pistis kiirelt vahele. „Ei räägi selliseid asju! Loodame, et nad said ikka kõik kätte, eks ju?“
Sõbranna poolt esitatud lause kuuldus rohkem küsimusena.
Mann selgitas siis seisu, et olukord ei ole veel päris lõplikult selge, aga et samas tervenemislootust talle anti.
„Kas sul on midagi vaja? Ma toon sulle, ütle ainult?“ küsis Mare hoolitsevalt ja palus Mannil endale kõik ette lugeda, mida poest vaja oleks. Mann tunnistas siis ausalt üles, et külmkapis ulub tuul. Jupp vorsti oli seal tema haiglasoleku ajal ära närtsinud ja selle oli ta külma südamega äsja prügikonteinerisse manala teed saatnud. Lepiti siis kokku, et Mare tuleb paari tunni pärast läbi ja toob Mannile toidupoolist.

Mann lootis terve vaid seda, et tema uudised ei ajaks sõbrannat sünnitama ei teel poodi ega poest tema juurde. Laps peab veel kasvama. Kõne lõppedes tundis Mann end nii väsinult, et viskas pikali ja uinus paariks tunniks. Magamise ajaks lülitas ta telefoni hääletuks ja ehmatas nüüd ärgates, et äkki on Mare juba helistanud. Pimesi kobas Mann klaaslaualt oma telefoni järele ja nägi, et ei olnud õnneks ühtegi vastamata kõnet. Ta lülitas telefoni uuesti valiks ja mõnules veel natuke teki all. Või õigemini, mis mõnulemine see ikka on, kui pead kogu aeg vaatama, kus need vedelikukogujad on, et neid ära ei magaks. Mann vandus omaette, sest märkas, et need on une ajal liiga külje alla libisenud. Hakka või kodus ka piksevarrast kasutama, mõtles ta. Piksevardaks ristisid Tiina ja Mann haiglas kasutatava tilgutihoidja. Lootus, et reedel eemaldatakse need tüütud asjandused tema keha küljest, andis Mannile jõudu paratamatusega leppida. Mann püüdis mõelda positiivselt: kumb variant on hullem, kas kotid kogu eluks või siis ainult reedeni? See viimane tundus talle oluliselt parem.

Üsna varsti helistaski Mare uuesti. Mann oli selleks ajaks end juba püsti ajanud ja tundis end natuke paremini. Pea ei käinud enam nii väga ringi ja liigutamine oli samuti kergem. Väike uni aitab alati. Kui organism vähegi seda küsib ja selleks võimalus on, tuleb seda endale lubada. Selles oli Mann veendunud.

Samal ajal kui ta elutuppa astus, et närtsinud toalilli kasta, märkas ta Mare autot maja ette jõudmas. Mann jättis oma sõjaaegse väljanägemisega veekannu aknalauale ja asutas sõbrannale vastu minema. Ikka pikkamööda. Oleks võinud ju välisukse lahti jätta, käis Manni peast läbi. Aga sama kiiresti lükkas ta selle etteheite tagasi – vastavalt arsti soovitusele oli vaja ju end liigutada.
„Tere, kallike!“ rõõmustasid mõlemad tüdrukud teineteist nähes.
„Oi, kui pisikeks sa jäänud oled!“ lausus Mare kurva näoga ja kallistas Manni. „Vaata, mihuke laev mina olen, ei mahu ümber pööramagi. Pean kogu aeg vaatama, kuidas end liigutan. Absoluutselt ei taju enam gabariite!“ muigas ta.
„Issand, mis need veel on?!“ kergitas Mare kulme ja viitas näpuga Manni seltsilistele voolikute otsas.
„Hee, vaesed mehed, neil on kotid kogu eluks, mul ainult neljaks päevaks veel!“ kõkutas Mann nüüd kelmikalt vastu. „Need on vedelikukogujad, hoiavad liigse jama mu kehast eemal. Saan nendest õnneks varsti lahti. Jõle tüütud asjandused. Peida, kuhu tahad. Olen nagu kahe küüruga kaamel, ainult küürud on kõhu all ja juhtme otsas,“ lisas ta veel ust kinni tõmmates. Naised liikusid vaevaliselt trepist üles, üks suure kõhuga, teine lihtsalt naisekeha valudest vaevatuna.
„Eh, me oleme nagu kari pensionäre praegu. Vaata ainult!“ hõikas Mann veel takka, kui mõlemad korraks käsipuule nõjatusid.
„Oleme jah. Täitsa masendav! Ma tunnen ennast ausalt nagu hiigelvaal. Kuni eelmise kuuni oli täitsa hea olla, siis viskas kõik vohama ja ma ei saa enam üldse normaalselt liikuda. Vabandust! Mida mina kaeban üldse.“ tundis Mare nüüd kohmetust ja vaatas sõbrannale tuppa jõudes muretsevalt otsa.
„Kuidas sa hakkama saad?" pommitas Mare küsimustega, pilk endiselt naelutatud Mannile, kes oli vahepeal jälle diivanile pikali visanud, et end koguda.
„Küll ma saan, olen enne saanud, saan nüüd ka!“ vastas Mann üsna sõjakalt, endal hambad valust risti.
„Kuidas haiglas oli? Ja see operatsioon ... see oli vist väga raske? Ole sa pikali, ma teen meile teed!“ jätkas Mare juba iseseisvalt köögis askeldades.
„Oli jah. Operatsioon ise kestis vist umbes neli tundi. Pärast seda oli mul päris jupp aega tohutult palav ja raske olla. Kui lõpuks ärkasin, avastasin, et mind oli ikkagi mu endisesse palatisse tagasi viidud, enne seda olin intensiivis. Palatikaaslased hoolitsesid mu eest väga hästi, tegid mulle rätikuid märjaks ja vahetasid otsa ees. Isegi patju kohendasid selja all. Mõne aja pärast ma lihtsalt ei jõudnud enam selili olla, aga ilma toeta külili olla ka ei saanud. Ega ma alguses eriti sotsiaalne olnud. Magasin enamasti. Ka palatikaaslased vahetusid nii, et ma ei saanud head aegagi öelda. Mäletan veel, kuidas üritasin esimest korda püsti tõusta. Tõusin vaevaliselt istukile, higi jooksis mööda otsaesist ja külgi maha nagu kasemahl kevadel. Tundsin, et mu jõud sinna ka lõppes. Sel päeval ma rohkem ei üritanudki. Esimesel nädalavahetusel käskis arst ringi käia. No see oli ikka korralik ettevõtmine – Maret ja Liidia käisid mul külas ja toetasid mu kuut sammu üks ühelt ja teine teiselt poolt.
„Mina oleksin võinud ju ka tulla!“ ütles Mare nüüd etteheitvalt vahele.
„Kallikene, arvesta nüüd oma seisu ka natuke. Kui hästi see minu nägemine ja kogu see haiglavärk sulle oleks mõjunud?“ vastas Mann kulmu kortsutades.
„Jah, sul on tegelikult õigus!“ nõustus nüüd Maregi sõbranna valikuga.
„Ega ma ei oleks sulle nüüdki tahtnud rääkida, aga ma ei saanud enam mingeid totraid vabandusi välja mõelda“ jätkas Mann ja läks ka kööki sõbranna juurde laua taha istuma.
„Õigesti tegid, et rääkisid!“ vastas Mare ning luristas ise samal ajal isuga teed ja võttis lusikaga moosi lisaks.
„Issand, sa oled mulle terve kaubamaja koju toonud ju! Hull rase naine!" kilkas Mann, kui nägi kõike seda, mida sõbranna oli poest kokku tassinud.
„Kulub sulle marjaks, ära maura!“ itsitas Mare, endal suu moosine.
Naised istusid mõne aja laua taga vaikides ja nautisid teed. Mare jutustas oma muretust kasvamisest ja töödest-tegemistest ning sellest, mis ta vahepeal kodus oli korda saatnud. Mann lihtsalt kuulas ja nautis vastas istuva naise tervet olekut. Seda oli nii ilus vaadata, ka Mare raseda kaeblemine oli armas.
„Aitäh sulle selle eest!“ viitas Mann peaga lauaotsal olevale toidumoonale.
„Kallike, ei ole tänu väärt, ma panin osa asju juba kappi külma ka! Sul on hea, kui asjad on olemas – ei ole vaja kuhugi minna, saad rahulikult kodus taastuda. Seda on sulle praegu kõige enam vaja!“ rääkis Mare nagu muuseas ja küsis siis äkki: „Kuule, Mann, aga kus Kristjan on?“
„Ta leidis endale uued väljakutsed!“ vastas Mann, ilma et tema näos oleks miski muutunud.
„Kuidas? Mida?!“ pööras Mare end kiiresti ringi, kuna oli vahepeal Manni elutuba silmitsema jäänud. „Misasja sa ütlesid, mis väljakutsed?!“
„Ta läks lihtsalt ära ja kõik. Kristjan on minu jaoks nüüd ja edaspidi võõras inimene. Ma ei soovi ühtegi sellist sõpra ega ka tuttavat, kes on võimeline nii reeturlikult käituma.
„Uskumatu!“ mõistis Mare vaid selle peale kosta, venitades öeldud sõna kilomeetri pikkuseks.
„On jah uskumatu, ega mullegi pole see veel päris kohale jõudnud, et ja jättis mu lihtsalt haiglasse kõige sellega üksi. Nagu muuseas.“
Mann vaatas teetassi põhja, kus peenike teepuru moodustas umbmäärase laialivoolava südamekuju. Seda sama tundis ta enda hinges, et ta voolaks justkui laiali.