Tiina ja Mann olid jäänud pea tunniks ajaks tukkuma ja ärkasid Manni meloodilise telefonihelina peale. Helistajaks oli muidugi Raul, kes andis teada, et ligikaudu veerand tunni pärast ootab ta Manni haigla parempoolse ukse ees, nagu kokku lepitud. Ta uuris veel, kas ta äkki vastu ei peaks tulema ja aitama Mannil liikuda ― kui vaja siis ta tuleb.
„Ei ole vaja, ma saan ise komberdatud. Peangi liikuma, nagu arst ütles. Näeme ukse ees, panen end kohe riidesse. Asjad on mul juba koos,“ vastas Mann ja hakkas neid totakaid haiglariideid seljast võtma, mis ajasid peale vaadates suisa südame pahaks.
„No on ikka haute couture välja mõeldud, nagu niisama ei oleks juba halb. Ainuüksi nendesse riietumine teeb enesetunde ja olemise ebameeldivaks. Peab üsna elava kujutlusvõimega naine olema, et nendes end seksikana või üldse naisena tunda,“ porises Mann riideid selga pannes ja ninaga oma tuttavat lõhna nuuskides.
„On jah! Seekord sain ma suisa nabani lõhikuga öösärgi!“ ütles Tiina. Eelmine, mis mulle pärast operatsiooni anti, oli selline, et ei saanud üldse aru, mis pidi see selga käib. Olin selle endale pahupidi selga pannud ja intensiivpalati õde sai südamest naerda.“
„Ei no tore, kuhu ma need kotid panen. Need on ju nii suured ja mul on nii väikeste taskutega mantel. Fakk! Viska või üle õla, ausalt! kortsutas Mann kulmu ja vaatas nõutult Tiinale otsa.
„Kas sul sisetasku on, äkki mahuvad sinna?“ uuris Tiina vastu.
„No see on ka pisike, ma sinna juba üritasin pressida, pean nad vist lihtsalt põue panema ja käega alt toetama!“ vastas Mann ja kiskus mantli hõlmasid kokku, et oma kandamit ära mahutada.
„Oh, saan vist hakkama!“ ütles ta viimaks ja läks Tiina voodi juurde, et teda kallistada.
„Pea siis vastu, helistame õhtul, eks!“ sosistas ta Tiinale kõrva, ise samal ajal teda kahe käega pehmelt emmates. „Mh, ei saa nende asjadega ju korralikult kallistadagi!“
„Mann, helista mulle kohe, kui tahad rääkida, eks. Kui ma magan, siis ma ei pruugi alati vastata, aga muidu olen küll telefoni juures!“ julgustas Tiina Mannile sügavalt silma vaadates.
„Mhmh. Ma pean nüüd vist liikuma, Raul on kohe all ja ma ei ole ju veel nii väle ka ...“
Mann astus oma voodi juurde, et kompsud sülle haarata.
Palati ukselt vaatas ta veel kord Tiina poole tagasi ja viipas käega. „Tsau! Varsti näeme!“
„Kindlasti!“ kostis Tiina ja viipas samamoodi.

Iga samm, mis Mann palatist eemale astus, oli samas kerge ja väga raske. Nii palju jäi Manni arvates sellesse kahekümneruutmeetrisesse ruumi temast maha, nii palju mõtteid ja hunnik emotsioone. Nii palju lähedust inimestega, keda ta oma elus esimest korda nägi. Seda oli raske kirjeldada. Koos kojusaamisrõõmuga valdas teda hirm tunnete ees, mis teda koduseinte vahel ootavad. Ta teadis seda juba praegu, et kodus läheb raskeks.

Kui Mann alla jõudis, oli Raul juba maja ees jõudnud autogi ringi pöörata, sest haiglaesine tänav lõppes tupikuga. Õues tulvas Manni ninasõõrmetesse kilode viisi värsket õhku ja ta tundis, et on oht saada värske õhu mürgitus, nagu 60. aastate filmides pidevalt naisterahvastega juhtub.

Raul ja Mann suhtlesid aastaid tagasi nagu paar, või noh, peaaegu nagu paar. Mõlemad olid siis eluperioodis, kus kellegagi otseselt koos elada ei tahetud. Õnneks ei võimaldanud seda ka Manni ja Rauli elukohad. Aga koos olla taheti. Isegi väga. Üks elas Tallinnas ja teine Viljandi külje all. Nende vahel oli selline lähedus, mis ei kao ilmselt kunagi. Seda lähedust tundis Mann ka nüüd, kui ta autole üha ligemale jõudis. Samas tundis Mann ennast täiesti alasti, sest kui su kaaslane on selliste asjade tunnistajaks, muutud tema jaoks nagu läbipaistvaks. Miks Manni ja Rauli teed omal ajal lahku läksid, ei olnudki päris selge. Ühel hetkel lihtsalt suhtlemine rauges. Ent sellest hoolimata on taas kohtudes alati tundunud, nagu oleks nad alles eile näinud. Nad on ikka omavahel kontakti hoidnud, küsides üksteise käekäigu järele.

„Tere, kallike!“ ütles Raul ja otsis Manni näost märke, mis juhtunut selgitaksid. Kui Mann end istuma seadis, käivitas Raul auto ja kinnitas turvavöö. Kui auto liikuma hakkas, võttis Raul Manni käest kinni ja küsis: „Kuidas sinuga on?"
„Päris halvasti. Palun sõida hästi ettevaatlikult.“ vastas Mann lühidalt, vaadates enda ette, sest Raulile otsa vaadata ta ei suutnud. Ta kogus ennast, et sõbrale pikemat selgitust anda.
„Sain veidi üle nädala elada selle teadmisega, et mul on vähk. Paar nädalat tagasi käisin regulaarsel visiidil ja siis selgus, et pean minema opile. Selle paari nädala sisse mahtusid veel mõned korrad kiiritamist. Nüüd on see siis tehtud, olin nüüd üle nädala siruli.“ Mann neelatas mitu korda, kui ta rääkides Raulile otsa vaatas.
Raul pigistas Manni kätt üha tugevamini, nii et varsti oleks suisa valus hakanud, aga praegu mõjus see Mannile nagu palsam.
„Kullakene,“ vastas Raul, „miks sa ei helistanud. Oleksin saanud kuidagigi ...“ Raul jättis lause katki ja vaatas ainiti teed.
Ka Manni pilk oli teele naaldunud ja ta rääkis nagu endamisi: „Tead, kiiritamine oli minu jaoks üks jubedamaid elamusi üldse. See ei olnud kuidagi valus ega midagi, lihtsalt jube. Hirmus. Mind topiti mingeid „kaikaid“ täis ja jäeti üksinda mingi nõmedalt üürgava aparaadiga. Keegi ei tohtinud isegi minuga samas toas olla. Mu sõbranna ootas mind kannatlikult ukse taga, muidu oleksin tõenäoliselt lihtsalt hulluks läinud. Üldse hoolitses Veronica mu eest niimoodi, nagu ta oleks ise haige olnud. Ühesõnaga, üliväga. Kuni selleni välja, et ta ei lubanud mul kuhugi üksi liikuda, vaid korraldas transpordi, mis mind ema juurde või koju viis. Praegu on ta komandeeringus, sellepärast pöördusin sinu poole.
"Veronica rääkis ka Kristjanile sellest, et mul on vähk, ma ise ei suutnud seda lihtsalt teha.“ Siin Manni jutt katkes.
„Kuidas ta ... seda vastu võttis?“ küsis Raul halba aimates.
„Halvasti.“ Mann ei suutnud lõpuni välja öelda, et Kristjan oli tegelikult juba lahkunud ja teda sellesse olukorda üksi jätnud.
„Kas operatsioon läks vähemalt hästi? Kui nii võib üldse küsida ...“ kohmetus Raul pisut.
„Opist ma muidugi miskit ei mäleta, ainult seda, kui tohutu hirm mul narkoosi ees oli. Ma ei tea, miks ma seda nii väga katsin. Lihtsalt kartsin. Praegu ei tea veel täpselt, kui hästi läks. Pean uuesti kontrolli minema,“ ohkas Mann.
Nad jõudsid Manni kodu ette ja Raul proovis maja uksele võimalikult lähedale sõita, et Mann ei peaks palju kõndima.
„Kui sa vähegi midagi vajad, palun helista või saada sõnum!“ pigistas Raul endiselt Manni kätt.
Mann noogutas ja hoidis Rauli käest samuti tugevalt kinni. See käepigistus ütles sel hetkel rohkem, kui mis tahes sõnad. See oli lohutav. Enne kui Mann autost väljus, kallistas Raul teda. Aga hästi õrnalt. Ta lisas sinna juurde: „Ma kardan sind katki teha, oled nii pisikeseks jäänud, mitte et sa ennegi jääkarusuurune oleksid olnud!“
„Anna palun teada, kui sul midagi vaja on, eks!“ luges Raul veel kord Mannile sõnad peale.

Kui Mann oma maja välisust avas, tundus talle, nagu ta oleks oma kuu aega või rohkemgi kodust eemal olnud. Aga sekundiga meenusid kõik iseärasused, nagu näiteks see, et kuues trepiaste teeb kääksu, kui sellele astud, ja ka see, et kokku oli teisele korrusele neliteist trepiastet. Vanadel puumajadel on alati iseloomulik lõhn ja nüüd nuusutas Mann seda erilise hoolega. See oli kodu lõhn. Miski ei saa olla tuttavam kui oma kodu lõhn. Mann oli seda juba lapsena tähele pannud, et iga inimese kodus on isemoodi lõhn. Ja praegu ütles ta nina, et ta on jõudnud o m a koju.