Hommik algas vaikselt. Kui ärgates võib hetkeks tundudagi, et oled kodus, siis haiglalinade lõhn ja läbi varahommiku kostvad helid ei lase sellel pettekujutelmal kaua kesta. Nii umbes kella viie või kuue paiku aetakse igasugune uni lihtsalt kolistamisega ära. Ja siis veel see hommikune kraadimine. Täiesti kohutav. Kas on ikka vaja seda teha sellisel kellajal? Kell kaheksa oleks normaalne aeg ärgata. Keegi võiks seda haigetele põhjendada, miks on vaja kõige magusama une ajal varrukast sikutama tulla. Halvematel päevadel on kella nelja ja kuue vaheline aeg ainuke, kui sõba silmale saab, sest pahatihti käib kogu öö mingi trall, mis ei lase uinuda. Eriti hull on see, kui osakonnas midagi erakorralist juhtub – siis on ikka päris jäle trampimine ja katsu sa rahulikuks jääda või veel parem, magada. Üle-eelmisel ööl juhtus, et umbes kolme paiku öösel hakkas keegi naine paar palatit eemal lihtsalt suure häälega röökima. Kuna Mann oli juba lapsest saati olnud eriti hapra unega, siis virgus ta esimesena ja läks palati ukse peale igaks juhuks vaatama, mis toimub, et ega ometi maja maha ei põle. Selle asemel et talle oleks keegi selgitusi jaganud, sai ta hoopis sõimata, et miks ta ei maga. Tore küll, mismoodi sa hing magad, kui keegi elu eest röögib, mõtles Mann. Peaks ikka eriti tuim inimene olema, kui sellise kisa peale ka vaatama ei lähe, mis on juhtunud. Koridoris paistis esmapilgul lihtsalt üks sihitu sagimine, õed jooksid närviliselt, ravimipurgid käes, ja küsisid üksteiselt, kes valvearsti näinud on või kas on juba teavitatud, et viis-ühel algas. See viis-üks tähendas siis intensiivravipalatit number viis ja esimese voodi patsienti. Päeva peale selgus, et tol naisel oli öösel sünnitus alanud, kuigi tal oli veel kolm kuud aega. Šokk ja kartus enneaegu ilmale tungiva lapse pärast ajasid ilmselt naisterahva nii endast välja, et ta nuttis ja karjus pigem hirmust kui valudest, aga sellised hirmud on ju kuulda ja mõjuvad teistele patsientidele eriti frustreerivalt. Veider, et kui oled sellises asutuses, saab sinust teiste patsientidega nagu üks pere – elatakse kõigile kaasa ja üritatakse üksteist toetada. Kunagi ei ole sellist tunnet, et mul on ükskõik, mis kõrval toas toimub.

Tänane öö oli rahulik, oma tavapäraste helidega. Tavapäraste helide all pidas Mann silmas vastast intensiivravipalatist kostvat südameaparaatide rahulikku piiksumist ja valveõdede omavahelist poolsosinal vestlust.

Laine telefon hakkas järsku padja all põrisema.
„Tere, ema! vastas Laine ja katsus võimalikult vaikse häälega rääkida, kuna oli ikka veel väga varajane hommikutund ning palatis üritati võimalikult palju üksteisega arvestada ja vähe segada, kuigi sellel kitsal pinnal oli see üsna utoopiline väljakutse.

Samal ajal kui Laine oma emaga rääkis, sähvatas Manni peas mõte, et jumal küll, ta ei ole oma emale veel helistanudki. Ja ega tal ausalt öeldes ei tõusnud käsi ema kurvastama. Emad elavad ju oma laste muresid alati nii sügavalt läbi, vaata et rohkemgi, kui lapsed ise.

Ühesõnaga, Mann teadis kindlalt, et täna on vaja helistada ja see asi välja öelda. Nad olid saanud emaga väga lähedaseks just pärast seda, kui Mann oli 16-aastaselt kodust kallima juurde elama asunud. Kodus elades ei haakunud ema ja Manni mõtted hästi, ikka tekkis tülisid, hoolimata sellest, et kumbki seda sisimas ei soovinud. Lihtsalt iseloomud olid erinevad, muud midagi. Mann tundis kui väga ta praegu tahaks olla kodus ema hoolitseva käe all. Emadel on kummaline oskus ilma midagi ütlemata teha su olemine kordi paremaks ja pakkuda sulle lohutust, mida sa kusagilt mujalt ei saa. Mann mõtles ka sellele, et kindlasti ei ole kõik emad ühesugused, ja sellele, et temal on oma emaga ikka väga palju vedanud. Elu paradoks on ju see, et vanemaid ega sugulasi ei saa endale valida, sõpru aga küll, ja jumal tänatud, kallimaid ka, mõtles Mann endamisi.

„Tere hommikust, daamid!“ tervitas uksest sisenev peaarst palatis olijaid, endal valged kitlihõlmad mõnusalt lehvimas. „Vaatame teid siis üle!“ Täna oli tegu suure visiidiga. See tähendas, et koos patsiendile määratud raviarstiga liikus kaasa ka kogu osakonna arstide kolleegium. Kui tavapärane hommikune ülevaatus kestis ligikaudu 5–7 minutit, siis suure visiidi ajal luges raviarst patsiendi voodi kõrval tema haigusloo teistele kolleegidele ette nagu 7-aastane luuletuse ja kogu visiidi pikkuseks võis sõltuvalt haigusloo keerukusest kujuneda kuni pool tundi. Seda suurt visiiti oli väga huvitav jälgida, sest raviarst pidi aeg-ajalt kolleegidele kohapeal põhjendama, miks ta oli valinud just sellised või teistsugused ravimeetmed.

Tänase visiidi pikkus naiste palatis kujunes seekord ikkagi pigem lühikeseks. Kõige kauem peatuti Tiina haigusloo juures ja arstide vahel tekkis isegi kergelt ärev dialoog, sest Tiina paranemine ei olnud kulgenud ootuspäraselt ja ka kõige suuremate kogemustega arstidel tekkis küsimusi. Võimalik, et ka kahtlusi, aga kes neid välja ütleb.

Igatahes selgus, et täna õhtupoole saab Laine koju. Tiina ja Mann otsustati veel järgmise nädalani haiglasse jätta. Kuigi Mann lubatakse ilmselt ka juba esmaspäeval koju, sest tervis oli juba sellises seisus, kus pole enam vaja pidevat jälgimist.

Pärast arstide lahkumist oli hapnik palatist sõna otseses mõttes otsas. Laine ajas end kiiresti püsti ja avas akna. „Kurat, tulevad siia ja hingavad kogu õhu ära! Keegi neist oli veel ka küüslauku söönud ja ühel oli räige pohmell, meetri kaugusele oli tunda. Ah, vahet pole, arstid ju ka inimesed, neil samuti omad elumured. Peaasi, et nad purjus peaga diagnoosi ei pane.“ Sellepeale olid jälle kõik naised naerust kookus. Mann ajas end püsti, et minna koridori emale helistama. Teised kaks jäidki palatisse naerma.

„Tere, ema, mina siin!“ üritas Mann võimalikult reibast ja heatujulist häält teha. Kuigi ta teadis väga hästi, et sellest ei ole mitte mingit kasu. Manni ema teadis alati, kui midagi on valesti või kui Mannil on mure. See oli juba lapsest saati nii olnud, Mann ei suutnud oma ema kunagi ära petta, teisi vahel küll. Eriti, kui oli vaja nägu teha, et kõik on korras.

„Kus sa oled?“ küsis ema kohe järgmiseks ja sellest juba Mannile piisas, et aru saada, et ta on paljastatud.
„Olen haiglas, operatsioon sai tehtud ja mul on juba parem, ära muretse,“ täristas Mann nagu kuulipilduja, sest ta teadis, et kui ta seda mingilgi määral aeglasemalt teeb, hakkab ta kohe nutma ja siis ei saa edasi rääkima, kuna see ajab ka ema nutma. Nad olid ka varem niimoodi, üks ühel ja teine teisel pool toru, pisaraid valanud. See juhtus ka nüüd, hoolimata sellest, et Mann oli mitu päeva hoogu kogunud. Pisarad lihtsalt voolasid üle Manni põskede ja ühtegi sõna ta enam üle huulte ei saanud, ta suutis vaid mhmh öelda või pead raputada, aga seda ju ema ei näinud.
„Kullakene, sa tead isegi, et see ei ole maailmalõpp,“ ütles ema end kogudes. Ta ei hakanud nutma, aga ta hääl värises erutusest.
„Mann sa nutad end tühjaks ja lähed oma eluga edasi, midagi ei juhtu. Laste peale ära praegu mõtle, peaasi et iseendaga uuesti sõbraks saad, selliseid asju juhtub ja seda tuleb võtta mõistusega. Me ei saa kunagi kohe teada, miks meile selliseid katsumusi teele saadetakse.“
Mann teisel pool noogutas kogu aeg ning pühkis parema käega põski ja nina, mis pisaratesse uppusid.
„Kristjan läks minema mu juurest!“ suutis ta lõpuks endast läbi hammaste välja suruda.
„Mann, selle mehe peale ära enam mõtle. Punkt. Kui läks, siis läks. Mees, kes sind armastab, ei lähe sinu kõrvalt, mis iganes juhtub. Järelikult oli see tema proovikivi. Las läks. Hea ongi. Ja ära pea tema peale viha, see ei aita. Püüa talle andestada ja leida endas rahu. See on kõige olulisem. Tema ei saa sellest aru, kui palju haiget see sulle praegu teeb, ja vaevalt ta sellele ka mõtleb, on ju!“

Mann lihtsalt kuulas, sest kõik, mis ema ütles, rahustas teda, õigemini rahustas lihtsalt ema hääl, sellel ei olnud isegi tähtsust, mida ta täpselt ütles. Vaikselt hakkas Mann rahunema ja nad said emaga veidi ka ema enda toimetustest räägitud. Kõne lõpetanud, mõtles Mann veel kord, kui väga tal on emaga vedanud. Ta imestas, et ema suudab olla nii optimistlik, olles ise elanud üsna kibedat elu. Tavaliselt inimesed kibestuvad, Manni ema aga risti vastupidi – ta oli Manni arvates üks positiivsemaid inimesi üldse. Seda positiivsust üritas ka Mann ema eeskujul endasse süstida, kui elukäik allamäge kippus kulgema. Mannile tundus, et inimesed jagunevadki elus kaheks: need, kes võtavad halvast kogemusest kaasa kõik negatiivse ja süstivad seda edaspidi oma ettevõtmistesse ja inimestesse, kellega nad kohtuvad, ja need, kes suudavad oma katsumusest üle olla.

Manni õlgadelt oleks nagu suur koorem langenud ja tal oli hulga parem olla kui enne. Mann mõtles veel nendele sõnadele, mida ema oli öelnud, ja ta oli emaga väga nõus. Inimestel on kõigil erinev südamelaul ja kui seda ei mõisteta, siis pole mõtet koos olla. Inimesed, kes kannatustes lähedase kõrvale ei suuda jääda, pole üksteise jaoks mõeldud. Selline suhe ei saagi kesta, kui partnerit ei ole sinu jaoks olemas, kui sa teda vajad. Paraku algavad kõik sellised asjad ikkagi kodust, lastetoast, sealt, kus sa kasvad. Kui oled tundnud end lapsepõlves turvaliselt, kui oled olnud hoitud ja armastatud, siis suudad ja oskad seda hiljem tulevikus endast ka välja anda – selles oli Mann kindel.

Inimestel on ka erinevad käitumismaneerid, mis sõltuvad suuresti sellest, kui palju on tulnud ise elus korda saata või saavutada. Kui su eest on kõik ära tehtud, siis ei suuda sa ka hiljem ise hakkama saada, rääkimata sellest et teisi aidata, üldse teisi inimesi näha. Inimeste hirmud ja probleemid tulevad ikka kaugest lapsepõlvest kaasa. Juba siis oli ju selge, kes julges puu otsa ronida ja kes mitte. Kas julgesid haiget saada. Lapsepõlves julgevad paljud ronida ja alla kukkuda, suurest peast muutume kuidagi aremaks. See oli see, mida Manni ema üritas tütrele selgeks teha: et ei tohi araks muutuda.

Halb kogemus ei tähenda seda, et peaks aeglasemalt edasi liikuma ja seda halba enesetunnet endaga kaasa võtma. Negatiivsed emotsioonid tuleb maha jätta ja edasi liikuda ilma varjudeta, vaid nii on võimalik uutele kogemustele vastu minna. Nende mõtetega jalutas Mann aeglaselt, jalgu mööda põrandat sahistades palatisse tagasi.