Oled Sa eluks valmis?! Aga tegelikult...?!

Kolm voodit, nende kõrval ripakil kaks valget taburetti ja kolm imeväikest kappi, kah valged. Palati mõlemas seinaäärses voodis on kaks naist, kaks kõvasti kägardunud tompu. Üks voodi, kõige aknapoolsem, on veel tühi. Linad on viimase siiluni silutud nagu kasarmus. Naised lamavad vaikides. Kaugusest on läbi aparaadi kuulda südamelööke, mis on ühtlased ja rahulikud. Mõlemad naised on üleni valges hallide voodilinade vahel, nägu patja surutud, silmad poolvidukil. Palatis ei ole ühtegi elusat asja, lilled öökapil on närtsinud ja ka naised on vaid pooleldi elus – näost ära, juuksed sorakil, siniselaigulistel kätel plaastrid, randmes kanüül, mille kaudu edastatakse nende elututesse kehadesse mingit kollast lahust.

Naistest üks on alles päris nooruke, umbes 28-aastane tumeda peaga ja väga kõhn, teine naine on keskealine, 40. eluaastates daam, kelle kange olemine paistab isegi sellises olukorras välja.

Naised lamavad liikumatult või teevad aeg-ajalt väga aeglaseid uimaseid liigutusi. Palatisse tormab ukse kolksatuse saatel medõde, süstal käes. Õde on tõsine keskeas naisterahvas, juuksed puhvis, kah üleni valges. „Ärgake, kell on kuus, teie süst!“ teatab ta nooremale naisele kerge vene aktsendiga, ilmutamata erilist hoolivust. Samal ajal lükkab ta neiul tekki pealt, et teha süst kannikasse, mis paistab väga sinine ja kõhn. Neiu oigab kergelt, ent jääb liikumatuks. Vanemale daamile paigaldab medõde uue tilguti ja uue kotikese, mille sisu hakkab usinasti tema vereringesse imbuma. „Korras, tilgub!“ koputab medõde veel tilgutiotsale.
„Tüdrukud, kraadušnikud ka!“ hüüab ta veel huupi, kiirustades uksest välja. Komistab veel uksel ja ütleb vaikselt omaette: „Blin, no što eto takoje!”
„Tüdrukud“ hakkavad ennast vaikselt liigutama ja otsivad mõlemad käsikaudu kobades oma öökapi sahtlist kraadiklaasi, endal silmad vidukil.
„Persse!“ ütleb vanem daam. „Ma ei saa! Ma ei leia ju nii, kui ma liigutada ei saa. Valus on ... nad võiksid selle siis vähemalt kätte anda.“
Noorem on samal ajal kraadiklaasi kätte saanud ja kössitab taas kõveras, kraadib end. Ohkab. Ohkab veel. Viimaks märkavad naised teineteist. „Hommikust!“ ütleb neiu. „Ennäe jah, ongi hommik, isegi!“ iroonitseb vanem daam end voodis natuke istukile ajades ja ta nägu tõmbub valust krimpsu.
Aknast paistab hommikune paikesevalgus, mis teeb seni väga elutu palati natukenegi rõõmsamaks.
„Mis sul juhtus, tüdruk ... miks sa siin oled? Ma saan veel aru, et mina ...“ küsib ta nooremalt.
„Opereeriti mõni päev tagasi, emakavähk ... kõik võeti välja!" vastab noorem, ise samal ajal kraadiklaasi vaadates ja sosistades: „Pagan. Jälle palavik – ma ei saagi siit vist enam välja.“
„Issand, vaene laps!“ ohkab vanem daam, „sul ju elu alles ees...!"
Mõlemad vaikivad hetkeks.
„Ja teie?“ uurib neiu kaastundlikult. „Mind õmmeldi pärast viimase lapse sündi valesti kokku. Õmblused segasid istumist, astumist, seksimist ... kujutad ette?! Lähed koju, alustad uuesti oma eluga ja siis teatab mees, et ta ei mahu enam sisse, nuta või naera, aga nii oli.“
„Loodetavasti õmbles mind seekord arst, kes veel ise seksist lugu peab ...“
Mõlemad muigavad läbi valu.
„Mitu last teil on?“ küsib noorem. „Ahjaa, minu nimi on Mann!“
„Kolm, raisk, kõik poisid ... Laine olen mina, tere!“ vastab teine.
Palatisse tuiskab tagasi medõde Anastassija: „No näidake siia!“ Ta vaatab mõlema patsiendi kraadiklaase ja kirjutab oma märkmikusse üles. Ise pomiseb midagi, aga mida, sellest ei saa aru. Lahkub midagi ütlemata, kulm kortsus. Siis pistab pea uuesti ukse vahelt sisse ja ütleb: „Doktor budet tšeres tšas – arst tjuleb tunni aia pjärast!“ „Eile mõtlesin, et imelik on see haiglasüsteem ikka, peamajas on kõik sisehaigused ja traumad, vasakus tiivas on silmakliinik ja siin paremas tiivas naistekliinik. Aga kus meestekliinik on?“ pomiseb Laine.
„Ma ei tea, kus ... maja taga on surnukuur! Äkki seal?!“ muigab Mann pooleldi patja.
„Mnjah! Mehed ju vahepealseid peatusi ei tee. See pole neil kombeks. Kui haigeks jäävad, on maailma lõpp.“ Laine muigab ka ja lisab „Hea, et ma ikka naine olen! Surnukuuri küll ei tahaks!” Mõlemad naeravad.
Eemalt koridorist on kuulda askeldamist. Nõude kolinat ja kohvi moodi lõhna.
„Meie nagunii süüa ei saa! Ega kohviii! Tuuakse jälle see va kanapuljong.“ pahurdab Mann.
Siis astub sisse toidutädi, pikkade jalgade ja erksa olemisega, meenutades kangesti pigem mingit kontrolli, selline nõudlik ja isepäine. „Teie puljongid, daamid!“ ütleb ta, muiates ise, ja lisab puusi hööritades: „Saate suveks saledaks!“
„Ha-haa,” ütleb Mann irooniliselt vastu.
„Ma oleksin nõus praegu viineripiruka või lihatüki pärast kedagi maha lööma. Miks nad meid nii näljutavad? Pole ju põhjust, torustik käib juba korralikult läbi, tõesti, pole enam jõudu voodis istumagi tõusta, püsti tõusmisest rääkimata, pilt läheb lihtsalt taskusse!“
Mõlemad naised asuvad vastumeelselt oma kanapuljongi kallale. Ja krõbistavad vastikusega kuivanud leiba.

Telefon heliseb. Laine otsib padja alt ja vastab end kohusetundlikult kokku võttes ja rõõmsamat häält tehes: „Tere ema! Jaah, mul on operatsioon tehtud, olemine on enam-vähem, tantsima veel täna õhtul ei lähe. Või ... on sul piletid kuhugi?“
Hääl torus: „Jaa, me siin Matiga mõtlesime minna küll. Kahju, et sa veel vormis pole! Kui koju saad, tütreke, siis tulen kohe sind ravitsema. Ega sa üksi saa ja palju abi sul mehest ikka on. Tema ju kardab selliseid asju. Toon sulle siis puljongit või midagi ja keefirit!“ Et end järjekordsest puljongilaarist päästa, poetab Laine kiiresti vahele: „Ema! puljongit ei ole tõesti enam vaja ja pole mul häda midagi, küll ma hakkama saan!“ tehes ise ülimast vastikustundest nägusid.
Kõne lõppeb ootamatult, kuna telefoni aku saab tühjaks. „No kurat, see ka veel, alati valel ajal. Oleksin meile vähemalt šašlõkki tellinud!“ Laine sööb edasi.
Mann mälub ja jätkab nagu muuseas: „Pole viga, mul saab õde pärast lõunat läbi tulla, eks ta siis toob meile midagi ebaseaduslikku. Palja puljongi peal ma küll nägu ette ei võta, ega ka jalgu alla!“

Pärast olematut hommikusööki üritavad mõlemad naised kuidagi oma olemist korrastada, juukseid sättida ja käsikaudu nägu kreemitada. Aga see ei tule neil veel hästi välja ja nad jätavad tegevuse peaaegu ühel ajal katki. Puljong on mõlemal pooleldi söödud ja selle imal lõhn on levinud juba üle terve toa.
„Varsti läheb juba meelest, kui mõnus on kuum voolav vesi,“ jätkab Laine.
„Jube romantiline olemine on küll praegu jah, rõhk on muidugi sõnal jube. Ainuüksi peale vaatamisest peaks praegu igal meeskodanikul hing kinni jääma. Hea, et mul enam kaaslast pole, see saaks kiiremas korras esimese infarkti, seega kolmekümneselt!“
Laine noogutab ja lisab kohe järele: „Jah, just, ega naisterahvas ei tohi ju endale lohakat olemist lubada, isegi sünnitades või surres ... või põllul peete rohides, hahaa.“ „Haiglates võiks medõdede kõrval olla kohe sellised ametlikud ilutegijad, kes tulevad ja kammivad vähemalt su enne arsti visiiti ära,“ unistab Mann kõvasti. „Mõtle, kus oleks elu ... nagu lillel!"
Laine kammib end veel ja vastab: „Äh, looda, sa! Kui sa haiglas ka haige välja ei näe, siis kirjutab arst su kohe koju, isegi siis, kui sa peaksid järgmisel päeval surema – mis tal sest, ongi üks patsient vähem. Haiglas peab ikka väga haige välja nägema, muidu ei usu keegi, et sul halb on. Eriti kehtib see Eesti haiglate kohta! Samas ei tohi jälle nii haige olla, et sa enda eest seista ei jaksa. Siis on halvasti.”
Mann mõtleb natuke ja lisab: „Aga surnukuur saab ju tööd juurde, mis? Huvitav, kas täna tuleb jälle see sümpaatne noor meesarst meid vaatama?“

Laine nägu muutub paugupealt tõsiseks ning ta sajatab: „Misasja teevad noored mehed sellises osakonnas, peab ikka ilgelt haige huvi olema, et päev läbi altpoolt naiste sisse passida ja igal võimalikul juhul ka oma käsi sinna toppida. Ja oleksid siis kõik sellised kenad noored nagu sina – Jeesus, Maria ja Joonatan! Enamasti on ju raugad või ... noh vanemad daamid, nagu mina. Mul oli ikka väga piinlik oma jalgu laiali ajada, kuigi, tuleb aus olla, see polnud just esimene võõras mees, kelle ees ma seda tegin.“
„Tead,” jätkas Laine veidi salapäraselt, „esimest korda juhtus see siis, kui mu teine laps imekiires korras soovis ilmale tulla. Ja tead kus kohas? – 9-korruselise maja liftis! Olin sõbrannal Tallinnas külas, ise kaheksandat kuud lapseootel. Olin selline lahe rase, kellel polnud mingeid muresid, kepsutasin kogu aeg ringi, ei olnud mul paha ega midagi. Eelmine päev olime veel koos sõbrannaga käinud Nõmme metsas orienteerumas ja jäin tema poole ööseks. Hakkasin Mareti juurest koju minema ja lifti oodates tundsin midagi veidrat kõhus toimumas. Sõbrants elas üheksandal korrusel, alla sõites tuli kaheksandalt peale selline väga hästi lõhnastatud ja tugeva olemisega härrasmees, minuga umbes ühevanune – olin siis 30. Meie pilgud kohtusid umbes kümneks sekundiks ja ma tundsin midagi seni seletamatut ja kirjeldamatut. Korraks hakkas isegi hirmus, sest ma ju ei tundud teda ja olin temaga üksi liftis. Kinnises ruumis. Nii ma siis seisin seal liftis ta selja taga ja nuusutasin teda kohe suurima naudinguga, sest ta lõhnas tõeliselt erutavalt ja nauditavalt. Raseduse ajal on ju üldse lõhnadega väga keeruline, aga see on mul siiamaani eredalt meeles – ma tunneksin selle paugupealt ära. Mõtlesin veel selliseid eriti ülemeelikuid mõtteid, et miks alles nüüd tuleb siit peale selline mees, kellega ma oleks nõus jalapealt seksima, pagan! Olin ju seitse aastat seal külas käinud ja mitte kordagi polnud seda meest seal näinud. Ausalt öeldes ei oleks mind see rasedus ka seganud, mõtlesin liftis seksimise peale oma raseda haige ajuga. Ühesõnaga, kui hakkasime alla jõudma, tulid mul laksti veed. Lifti põrand sai märjaks. Nii kui lift alumisel korrusel peatus, läks sebimiseks. Mees kiskus pintsaku seljast, viskas selle põrandale, palus mul istuda ja helistas kiirabisse – rääkis veel niimoodi natuke erutunult, nagu hakkaks ise sünnitama. Minul aga oli juba tugevate valudega tegemist ja ohkimine täies hoos. See oli nagu filmis, ausõna – ta oli väga hoolitsev ja teadis täpselt, mida teha. Jõudsin vaid mõelda, et kust sellised mehed tulevad ja mida nad söövad, et nad oskavad olla just nii nagu peab. Igatahes, ma armusin kohe. Täielikult. Ta suutis mu olemise selle üheksakordse maja esimese korruse kivipõrandal nii mõnusaks teha, et paremat ei oleks osanud tahta ka sünnitajate erakliinikus. Teda jätkus kõikjale – ta paitas mu pead, masseeris selga, silitas jalgu ja rääkis minuga nagu armastav mees ameerika filmis. Vahepeal mulle tunduski, et see ei ole päris, vaid ma näen und. Eriti jäid mulle meelde tema käed. Need olid erilised. Ja väga soojad. Ja see pilk. See läks otse südamesse.

Vahepeal tekkis meile ka natuke publikut juurde, aga ta suutis ka nemad kuidagi ohjes hoida ja palus neil viisakalt eemale hoida. Ühe tädi käest küsis ta natuke sooja vett ja linasid ning teki ja paar patja. Tädi need ka tõi, endal nägu naerumuigel, nagu inglil, kes on jõulukaardil. Kiirabi oli sel päeval tõepoolest „kiire” – kutse esitamisest läks oma 50 minutit, ja selleks ajaks kui nemad pärale jõudsid, oli mul titt käes. Kui mind ja last autosse tõsteti, tundsin, et olen väga-väga õnnelik. Ja ma ei mäletanud valudest enam mitte kui midagi. See mees mõjus nagu rahusti. Ta soovis mulle veel õnne, ja rohkem ma temast ei tea. Kiirabi auto uksed pandi mu nina eest kinni ja nii ma sealt haigla poole sõitsin – mina autos, laps rinna peal ägisemas, ja tema mulle 9-kordse maja ees lehvitamas, valge triiksärk seljas märg, lips üle õla tuules lehvimas, ise naeratades.

Kiirabile esitatud raportist nägin veel, et ta nimi oli Antti. Perekonnanimi oli soomepärane, Saaristo või midagi sellist. Ilmselt oli siis välismaalane. Nii palju siis mu unistuste mehest ...! Ja kõige selle õndsuse juures oli mul täiesti meelest läinud, kus mu oma vanamees on. Muide, me olime juba siis küll abielus, aga jagasime lihtsalt elupaika, suurt maja ja last. Nii lihtsalt on olnud ja ilmselt ka jääb. Mugavusest või teab kurat millest. Armastust meie vahel igatahes ei ole kunagi olnud ega saa ka olema.

Kui ma nüüd aus olen, siis olen väga palju oma elus mõelnud s e l l e päeva peale. Olen mõelnud tuhandeid kordi, et miks ma tema kontakti ei küsinud, oleksin vähemalt saanud viisakalt abistamise ja hoolitsemise eest tänada. Tegelikult olin ma ikka väga rumal. Väga. Olen selle päeva lummuses olnud aastaid. Ka praegu, kui sellele mõtlen, tuleb selline eriline tunne sisse. Pärast, kui sõbrantsile sellest rääkisin, siis ta teadis seda meest küll. Tema oli ka teda tähele pannud ja ka mõnel korral majja sisenedes temaga kokku põrganud. Ka tema leidis, et tegu on äärmiselt sümpaatse kujuga. Noormees oli peatunud selles majas ühe sõbra korteris. See sõber oli aga Mareti klassivend. Vaat selline tore lugu. Kui Sa kunagi tajud sellist sisetunnet, et peaks midagi tegema, ütlema või küsima, siis tee seda – ei tohi ennast tagasi hoida, sisetunnet on vaja usaldada! Ja seda enam, kui mingigi tundeleek mängu tuleb. Elame ju vaid korra ja sellised suured tunded on need, mis ei lase kunagi vananeda. Ei hingelt ega südamelt. Mina ei julgenud siis küsida. Kartsin, et rikun ilusa hetke ära. Arvasin, et nagunii pole see midagi tõelist, vaid illusioon, mis tekib kusagil meie peas. Ja nagu üks vanasõna ütleb: juhuolukorras tekkinud armumine ei kesta järgmise pööripäevanigi,” itsitas Laine.
„Ilus lugu! Nagu ulme!” õhkas Mann. Ta oli kogu selle aja, kui Laine rääkis, vaadelnud pilvi akna taga. Pilvede liikumine ja Laine jutt haakusid omavahel kuidagi väga hästi. Sellist härdust kohtab elus väga harva, teadis Mann isegi. Ja samas mõtles ta, et tema elus ei tule kunagi enam sellist hetke, kus ta saaks võõra mehe embusesse langeda ja sünnitama hakata, sest temal see võimalus nüüd puudub. Täielikult. Aga on ju ka teisi valikuid. Mann oli olnud kõva optimist juba väikesest peale. Ei hakanud ka nüüd ennast haletsema, vaid kuulas isuga palatikaaslase lugu.
„Tahaksin, et mul oleks ka kunagi selline hetk või päev, mida ma elu lõpuni oma hinges kannan ja mis mulle sooja annab, kui vaja on ...” lisas Mann katkendlikult.
Laine kohendas tekki ja vaatas Manni poole: „Tüdruk, sa saad selle päeva ja hetke, usu mind! See on vaid aja küsimus. Ole ainult valmis ja katsu see hetk ära tunda! See ongi kõige raskem!”

2. peatükk

Mann ja Laine olid rääkinud pea tund aega, sest nüüd astus uksest sisse arst koos oma saatjaskonnaga.

Tänane arst ei olnud noor meesarst, kellest naised olid enne unistanud, vaid see arst, kes meenutas oma olemisega rohkem naist kui meest. Kuid see oli tema juures ainult plussiks, sest ta kuulus õnneks nende arstide hulka, kes ei soovinud kohe esimese asjana patsienti katsuma hakata, vaid lasi patsiendil endal oma seisundit kõigepealt kirjeldada, ja kui siis sellest kirjeldusest väheks jäi, katsus lisaks – aga taktitundega. See arst oli doktor Ploom. Tema jälgimine oli omaette lõbus, sest see, kuidas ta midagi küsis või kuidas oma käsi hoidis, oli väga naiselik ja veider. Mitte et kummalgi naisel oleks midagi teistsuguste eelistustega inimeste vastu olnud – see oli lihtsalt koomiline. Kohati oli tunne, et arst teeb mõnda liigutust meelega, teades ise ka, et see teeb patsientidele nalja. No tegi või mitte, igatahes mõjus see seal palatis viibivatele naistele hästi, nende meeleolu oli paranenud, vaatamata ihulistele läbielamistele.

„Kes meil siis siin on?” küsis dr Ploom. „Ahjaa, Mann Põldma ... su palavik ei taha langeda, aga kuidas muidu lood on, kas veritseb palju?"
„Ei, palju ei veritse, aga valutab küll hirmsasti,” vastas Mann kiiresti.
„See on suur operatsioon ja palavik on pärast seda üsna tavapärane. Jääd veel kindlasti paariks päevaks sisse. Katsu vähe liikuda – nii kuidas enesetunne on – ja voodis püsida. Liikumine ei ole sulle veel kõige parem,” ütles arst, tehes ise samal ajal märkmeid patsiendikaardile.
„Homme peaks aparaadiga ka vaatama,” vaatab dr Ploom õe poole, kes talle otsa vaadates noogutab.
„Nii, ja kuidas elab meil Laine Mets?” pöördub arst teise naise poole.
Laine hakkab end voodis ülespoole ajama, aga jätab selle siis katki, sest teda tabab kerge valu alakõhus.
„Elan, nagu näete ... meil on siin juba päris lõbus!” vastab Laine natuke hoobeldes.
Dr Ploom muigab ja jätkab: „Enam ei tohiks teil probleeme tulla, sest lõikus läks kenasti, kindlasti on veel paar päeva ebamugavustunnet, aga varsti saate jälle igatpidi naine olla, ma luban teile!”

Laine jääb korraks mõttesse ja imestab kulme kergitades endamisi, kuidas see doktor küll niimoodi lubada saab, kas ta proovis päris ise järele? Laine jätab kiiresti selle mõtte pooleli, sest tal hakkab halb. Mida kõike on võimalik teha, kui inimene on teadvuseta.

Samal ajal kui arst Lainega tegeles, oli Mann veel pilvi vahtinud. Need meenutasid täna ühte päeva tema elus, kui ta oli olnud väga õnnelik. Just see sama õnnetunne valdas teda korraks ka nüüd. Tema näole, mis oli endiselt akna poole, vajus magus naeruvari nagu lapsel, kes on just emalt pai saanud. See päev oli paar aastat tagasi, kui Mann oli sattunud lühikest suvepuhkust veetma suhteliselt tundmatu seltskonnaga. Just nimelt sattunud, sest tal ei olnud kindlat plaani puhata. See kukkus lihtsalt nii välja. Ta oli läinud sõbranna kutsel Viinistule ühte suveetendust vaatama ja pärast etendust toimetas keegi kohalik džentelmen 5-liikmelise seltskonna oma paadiga lähedal asuvale saarele. Saarele jäädi lõpuks kolmeks päevaks ja sellest kolmest päevast võiks rääkida nii mõndagi. Mann oli silmad sulgenud ja lasi mõttes läbi neid toredaid ettevõtmisi, mis saarel tehtud sai, alates suure kivi otsa ronimisest kuni lõkke ääres haigeks naermiseni välja. Mann teadis kindlalt, et sellist puhkust ei tule tal nii pea. See oli olnud väga impulsiivne ettevõtmine: käigu pealt komplekteeriti etenduse publiku hulgast puhkuseseltskond, mis koosnes Mannist ja tema sõbrannast, tolle sõprade sõpradest ning ühest tundmatust välismaalasest, kes ka sinna kanti oli sattunud.

Mann mäletas väga värskelt seda vabaduse tunnet, mis teda valdas, kui ta istus rannaliival, nägu taeva poole ja päike nii mõnusalt põski soojendamas. Sel hetkel oli ta olnud maailma õnnelikem inimene. Miks temas selline õnnetunne oli tekkinud, ei tea. Vahest ei olegi seda võimalik seletada. See tekib iseenesest inimestevahelisest sünergiast, mis tuleb ei tea kust ja kaob hiljem ei tea kuhu. Seekord seal saarel see ei kadunud, vaid püsis hetkeni, mil seltskond mandril jälle maha pandi.

Mann oli olnud mõtetes peaaegu veerand tundi, ent siis katkestas selle kolksatus. Uks põrkas vastu seina lahti, sest sisse aidati uus patsient. Ühe hetkega kadus ka naeruvari, Mannile meenus tema praegune olukord. Ometi oli ta rõõmus, et need pilved olid temas mingigi sädeme süüdanud. Mann teadis, et ta tahab kindlasti olla veel õnnelik. Ja et ta leiab endas selleks jõudu.

„Katsuge nüüd ise kõndida!” kamandas õde haiget, kes liikus väga vaevaliselt ja kõveras. Õde toetas teda ühest käest, teisega hoidis patsient oma tilgutivardast ja lükkas seda mööda põrandat edasi.
„No ma ju üritan ... näete?” vastas naine veidi urisevalt ja katsus võimalikult kiiresti voodini saada. Kaugele oli näha, et tal on väga suured valud. Ilmselt oli teda opereeritud, öösärgi vahelt paistis kollaseks võõbatud kõht.

Mann vaatas teda ja mõtles endamisi, et küll see on üks vahva naine. Ta nägi küll väga vaevatud välja, aga ometi ütles miski, et tegemist on väga väärika ja heas mõttes uhke inimesega. Mann ei tundnud teda kohe ära. Naine oli umbes 35-aastane, väga selgete näojoontega, imekõhn. Tundus, et see kõhnus on haiglas tekkinud, muidu oli ta heas vormis ja hästi hoolitsetud. Mann tabas end mõttelt, et see on väga kallis naisterahvas. Kalli all pidas Mann silmas seda, et kui näiteks kuningannale tõmmata kittel selga, siis kiirgab temast ikkagi aristokraatlikust. Just seda nägi ta ka selles naises. Hiljem alles selgus, et Mann ei eksinud.

Naine istus voodile. Esialgu ei liigutanud ta üldse. Ja siis oli tunne, nagu kukuks ta kohe kokku. Lõpuks tõmbas ta kopsud õhku täis ja surus hambad kokku, ilmselt valu pärast, ning heitis pikali, näoga akna poole.

Vaeseke, mõtles Mann. Tal oli naisest nii kahju, kuigi ta ei teadnud temast veel midagi ja kuigi tal endal oli keeruline seis. Mann sai aru, et temas on veel inimest. Inimest, kes hoolib ka võõrast, ja see tunne tegi talle meelehead. Manni kõige suurem hirm oli, et pärast operatsiooni muutub ta õelaks vanatüdrukuks, kes näeb maailma vaid mustades toonides. Vanatüdrukuks kõige otsesemas tähenduses, sest milline mees teda tahaks, kui ta pole enam terve naine. Manni poiss-sõber Kristjan oli kaks päeva enne Manni haiglasse tulekut talle üleolevalt teatanud, et mis temaga nüüd ikka teha, ta ju ei suuda lapsigi sünnitada, ja kaapinud teise naise juurde.

„Uskumatu!” ütles Mann kogemata kõvasti, sest oli omaenda asjade üle nii sügavalt mõtlema jäänud, et ei pannud tähelegi, et ta seda valjusti ütles.
„Mis asi on uskumatu?” küsis Laine.
„Mind jäeti sellepärast maha, et ma ei suuda enam sünnitada, et ma ei ole enam naine,” valgusid Manni silmad pisaraid täis.
„Need tänapäeva mehed ikka küll – teavad nemad midagi üldse naiste- ja maailmaasjadest!” erutus Laine nagu haavlilaengu saanud loom.
„Ma imestan, kuhu on jäänud need tõelised härrasmehed, kellele võib naine loota, kui tal on paganama raske just sellel põhjusel, et ta on maailma sündinud naisena."

3. peatükk

Vahepeal on möödunud paar päeva, kõigi kolme naise jaoks enam-vähem samasuguses rütmis. Ikka kell kuus äratus, siis kraadimine ja esimesed süstid, siis arstivisiit, keskpäeval lõuna, pärastlõunal külalised ja nii edasi õhtusse.

Mann ja Laine olid mõlemad saanud juba mõnevõrra liikuda ja ka valu oli neil vähemaks jäänud. Uus palatikaaslane Tiina ennast veel nii hästi ei tundnud. Peamiselt oli Tiina need kolm päeva lihtsalt maganud või olnud sellises vahepealses peaaegu ärkvel olekus. Seda soodustasid ka talle süstitud rohud.

Naiste omavaheline suhtlemine oli selleks ajaks läbinud juba kõik tasandid ja nende vahele tekkis eriline side, mis saab sündida vaid sellistes traumeerivates olukordades.  Tiina osas tundsid nii Mann kui Laine erilist härdust ja kaastunnet, sest Tiina oli just kaotanud oma esimesed lapsed, pealegi veel kaksikud. Õigemini katkes tal rasedus teadmata põhjusel viiendal kuul ja nüüd oli ta pooleteise kuu jooksul juba kolmandat korda haiglas, kuna ei sünnituse esilekutsumine ega ka operatsioonid ei olnud lihtsalt õnnestunud. Nüüd oli tekkinud tüsistusena veel organismi üldine põletik. Tiina veetis päevad-ööd tilgutite all ja kolm korda päevas süstiti talle veeni põletikuvastast ravimit, et arstid saaksid uuesti opereerida. Tiinat oli päris hale vaadata, sest naise käed oli täiesti paistes ja sinilillad. Ta ise jäi aga kogu aeg aina väiksemaks. Ta kaalus ehk vaevalt viiskümmend kilo, kui sedagi. Vaatamata sellele suudeti palatis head õhkkonda hoida. Sellele aitasid muidugi kaasa ka Manni sõbrad, kes iga päev läbi astusid ja kildu rebisid. Vahepeal käisid medõed isegi neid keelamas, et mis räuskamine seal ometi toimub. See olevat ometi haigla, mitte tsirkus.

Samas ei jäänud naisedki naljade suhtes apaatseks, vaid lisasid omalt poolt karme võllanalju nii enda kui teiste pihta. Eriti eluterve terava ja vaimuka ütlemisega oli Laine, teda oli väga hea kuulata. Laine viskas nalja eelkõige enda isikliku elu pihta. Mis siis saab, kui nüüd koju minnes ikkagi selgub, et ta ei saa seksida? Kas annab mees lahutuse sisse? Jumal teab, kas mees üldse tagasi minnes enam kodus ongi või on ammu juba kusagil külapeal jooksus oma masendunud meelt veel enam masendamas! Tiina oli vaikselt seda koomuskitegemist ja ilkumist pealt kuulanud. Tegelikult itsitas ta tasakesi, nina teki all, kaasa, aga veel ei olnud tal nii palju jõudu, et vestluses aktiivselt osaleda ja sõna sekka öelda.

Ka naerda oli pea võimatu. Aga hea oli kuulata, et lähedal on positiivse ellusuhtumisega inimesi, see aitas hingeliselt väga palju. Ometi tuli aeg-ajalt ka nutt peale. Nii ta seal vaikselt omaette oligi, vahepeal nuttis ja siis muigas palatikaaslaste sõnadevoolu ja sajatuste üle.

Imelik oli asja juures see, et arstid olid Tiina justkui unustanud. Ta oli palatis olijaist kõige hapramas seisus, ent ometi ei tegelenud temaga keegi nii usinasti kui teiste kahe naisega. Ka seda, kui Tiina ravimilahuse varud otsa said, käisid õdedele teatamas Laine või Mann. Kui naised seda omavahel arutama hakkasid, tegi Tiina esmakordselt suu lahti.

„Nad vist arvavad, et ma olen üks viimane tüütus, kogu aeg läheb mu tervis aina hullemaks, aga vaat ära ka ei sure!“
„Tiina!“ hüüdis Laine sellepeale, „kes siin surema hakkab? Meie palatis seda küll ei juhtu! Kiuste ei sure ära! Mina ei sure ja sina ei sure!“
„Mul on endal ka imelik juba haiglasse tulla, igal pool öeldakse: "Jälle teie, mis teil nüüd häda on?!"," jätkas Tiina end voodis püsti ajades.
Tiinal oli seni läinud elus päris hästi. Ilma haiglate ja jamadeta. Ei olnud ta pidanud kunagi varem haiglas istuma ja ka kõik ta luud-liikmed olid tormilise lapseea ühes tükis üle elanud. Kui Tiina teada sai, et ta kaksikuid ootab, pöördus olukord täiesti. Tiina ostis sel päeval endale kimbu roose, sest teda ennast rõõmustas see uudis hingepõhjani.

Et t a l l e on antud kaksikud, see tundus maailma suurima kingitusena. Kui Tiina lillepoodi astus, tajus ta ümbritsevaid lõhnu kui hagijas, ta oleks võinud peast loetleda kõik lillesordid, mis poes müügil olid. Nii hästi ja selgelt tajus ta neid. Tiina lemmiklilled on valged roosid ja loomulikult paluski ta lillemüüjalt neid terve tosina. Kui müüja lilli pakkis, helises Tiina taskus telefon. Helistajaks oli Tiina treeningukaaslane ja hea sõber Jarek. Sõber muidugi teadis, et Tiina on lapseootel, aga seda uudist, et lapsi kaks on, ta veel ei teadnud. Tiina siis valgustas teda. Lillemüüja kuulis kogu jutuajamist pealt ja muigas endamisi lilledega tegeledes. Kui Tiina kõne lõpetas, pöördus müüja tema poole sõbraliku naeratusega, mis pole meestele kuigi omane – kui nad just ei taha külge lüüa –, ning ütles: „See on kokku sada kakskümmend krooni ... ja kui ma tohin seda teile öelda, siis öelge kodus oma mehele, et ta istuks! Ja muidugi, palju õnne teile! See on suur õnnistus, kaks last korraga saada.“ Tiina vaatas müüjat kerge hämminguga aga vastas üsna kiiresti: „Aitäh ... tõesti, ma ütlen talle. Tänan!“ Ta haaras lilled sülle ja pistis nina roosinuppude juurde. Poest väljudes mõtles ta, et tõepoolest, see uudis võib olla mehele hoopis šokk.

Väljas langesid Tiina põskedele imekerged lumeräitsakad, sulades kokkupuutel nahaga sekundi-paari jooksul. Kui Tiina umbes poole tunni pärast koju jõudis, ei olnud lumest enam jälgegi. Õhkõrn mahasadanud lumi oli muutunud veelompideks. Uudise teatamine kaasale läks aga kardetust ladusamini. Tiina mees Raul reageeris Tiina arvates kümme korda optimistlikumalt, kui võis oodata. Raul oli oma naise üle tõesti õnnelik, või vähemalt suutis ta seda usutavalt välja näidata. Ta kaisutas Tiinat terve õhtu, õigemini sai suurema osa hellitustest endale Tiina paisuv kõht. Paraku ei teadnud kumbki siis, et nende õnn on vaid üürike ja kohe varsti algavad kuus kuud kestvad kannatused.

Siinkohal peatas Tiina mõtisklused Laine.
„Tiina, kuidas su enesetunne täna on?“ küsis Laine ning jätkas vastust ootamata, „on sul natukenegi parem?“
„Noh ... selline hõre olemine on! Hullult ajab iiveldama, ma ei tea, kas see on sellest jamast, mis nad mulle sisse süstivad. Ah, ma ei tea, halb on ... koju tahaks!“ vastas Tiina kui ühe hingetõmbega.

Mann otsustas siinkohal naised palatisse omavahel rääkima jätta ja võttis plaaniks suunduda hoopis väikesele jalutuskäigule. Õigemini, mis jalutuskäik see nüüd ikka oli, pigem oli see temale praegu tugeva treeningu eest. Manni eesmärgiks oli jõuda kohvikuni ning tuua endale ja palatikaaslastele sealt mõned maitsvad saiad. Kohvik aga asus naistekliinikust peaaegu kõige kaugemas punktis, maja teises otsas. Tal oli niisiis vaja jõuda viis korrust allapoole ja oma kolmsada meetrit edasi kõrvalasuva peamaja keldri lõppu ja ka tagasi. Korra oli Mann juba oma jõuvarud proovile pannud, see oli eile. Siis ta julges ilma saatjata kõndida mööda treppe naistekliiniku esimesele korrusele ning see võttis tal selja märjaks ja lauba higiseks.

Eile ei julgenud ta kaugemale minna, sest tajus, et pilt pidevalt virvendab silme ees. Täna tundis ta end aga oluliselt tugevamana. Mann ei kasutanud lifti põhimõtteliselt – juba vanaisa oli kunagi öelnud, et kui jääd maha lamama, siis jäädki, liigutada tuleb, ka siis, kui on valus. Ei tohi alla vanduda ja end haletsema hakata. Mann pomises seda endamisi kui ta tasa-tasakesi mööda koridori liikus ja ühe käega end vastu seina toetas. Kui ta lõpuks kohvikuni jõudis, tundis ta end nagu olümpiavõitja. Korraks jõudis tal peast läbi käia mõte, et mis siis, kui nüüd need saiad on otsas. Ta suisa anus jumalat saiade pärast, oleks kas või midagigi, aga kindlasti soolast, mitte magusat. Süda oli ülilääge sellest haiglamögast, mida juba mitu päeva endale keresse oli aetud.

„Jee!“ Mann tahtis päriselt kiljuda nagu väike laps, kui ta nägi teenindajat just värskeid saiu riiulile tõstmas. Issand, millist rõõmu võib valmistada nii tühine asi, mõtles Mann hakkas kiiresti taskust raha otsima.

Tagasi minnes tundis Mann endas tohutut motivatsiooni ja samm oli juba oluliselt kergem. Ta jõudis isegi imestada, et kuidas tal see tulemine nii raskelt oli läinud. Isegi treppide peal tundis ta end täitsa hästi. Peep Vain võiks teha mingi koolituse motivatsioonivaestele inimestele pelgalt saiade pealt. Olgu kah kuskil õõvastavas ruumis nädal aega kinni ja lürpigu ainult puljongit – paljalt viineripiruka nägemisest tõuseb tohutu motivatsioon asju ja inimesi liigutada. Ilmselt ka maailma – sõltuvalt koolituse pikkusest.

„Halleluuja!“ kiljus Mann, kui ta palatisse tagasi jõudis, ja tõstis võidukalt käe pirukakotiga üles, „tüdrukud, vaadake, mis mul on!“
„Hurraa! Kust Sa need nüüd said?“ uuris Laine.
„Kujutad ette, käisin ise omal jalal kohvikus!“ suurustas Mann.
„Sa oled ikka tõsine sportlane, pole midagi öelda! Minu kummardus! Tänu Sinule ei sure meie palat nüüd nälga!“ jätkas Laine ja tõmbas ninaga läbi õhu saiade isuäratavat lõhna endasse.
Samal ajal jagas Mann palatikaaslaste saiu kappide peale laiali.
„Tiina? Kuidas sinuga?“ uuris Mann, kui ta Tiina juurde jõudis.
„Oh, kullatükk oled, tead seda. Ma vist täna veel ei saa kahjuks tahket süüa, aga see on mulle tõeline stiimul homse hommikuni vastu pidada, siis ma pistan selle küll pintslisse! Ja mind ei huvita enam mingid keelud,“ vastas Tiina ja tõstis viineripirukad sahtlisse. „Aitäh sulle!“

Mann sõi isuga ära kaks pirukat ja tundis, kuidas jume näkku tuleb. Samal ajal tegid nad Lainega üksteisele nägusid ja muigasid matsutades. Tiina sättis aga end taas kõverasse ja üritas magama jääda.

Pärast pirukasöömaaega tundis Mann ennast juba nii hästi, et otsustas veel ühele kiusatusele järele anda – end lõpuks natukenegi pesta. Isegi kui peeglit käepärast polnud, oli tunne, nagu seisaks tal juuksed lihtsalt peas püsti.

Mann võttis oma pesuasjad ja läks koridori, sest duširuum asus seal. Palatis oli vaid kraanikauss. Teepeal möödus ta ühest võõrast mehest, kes hoidis vastsündinud last suure heldimusega oma käte vahel ja sättis tekiserva. See oli nii imearmas vaatepilt, et Mann ei saanud niisama mööda minna. On ikka tobe küll, kui kõik „juhtumid“ on ühel korrusel koos. Need, kes sünnitavad, need, kes teevad aborti, need, kellel on lihtsalt mõni günekoloogiline operatsioon, ja need, kes on lapse kaotanud. "Nagu hapuks läinud rosolje!" mõtles Mann kulm kortsus.

Ta jäi mehe ette seisma ja vaatas ainiti last, endal kippusid vägisi pisarad silmanurka. Mees tõstis pea ja vaatas Mannile otsa ning ütles sissejuhatuseta: „Ema on veel sees, õmmeldakse, kõik läks hästi!“
„Palju õnne teile! Seda on nii hea kuulda! Hoidke üksteist!" vastas Mann ja ehmatas kohe ise ka oma lause peale. Aga see tuli tal nii automaatselt, temal ju seda praegu ei olnud, et keegi teda kodus ootaks ja kas või korrakski kallistaks või käte vahel hoiaks ja lohutaks.

Mann neelas oma pealetükkivad pisarad alla ja liikus kiiresti tuima näoga duširuumi suunas. Ta üritas leida endas mingitki pidepunkti, et mitte ühe hetkega jälle koost laguneda. Teisest küljest tegi talle ikkagi heameelt näha, et mõnel paaril õnnestub ka normaalne kooselu, vähemalt mingil moel, iseasi, kuidas neil p ä r i s e l t on kõik. Et vähemalt sünnitusmajas ollakse ühe asja nimel koos. See on suur asi!

Mann sulges enda järel pesuruumi ukse. Soe vesi, mis mööda keha voolama hakkas, mõjus kuidagi lohutavalt, kuid siiski ei kadunud murekorts ta kulmult. Mann keeras vee suisa tulise peale, et sooja saada, ning nahk hakkas kergelt punetama. Kui pole saanud nii ammu end pesta, siis on kuum voolav vesi üks suurepärane nauding. Naljakas, kui vähe on tegelikult selleks vaja, et inimene hakkaks hindama nii väikesed, aga ometi suuri asju, mõtles Mann. Piisab ainuüksi sellest, kui oled mõned päevad olukorras, kus sa ei saa end lihtsalt pesta, ja juba tunned sa lapselikku rõõmu soojast veest. Mann oli duši all olnud juba päris tükk aega, vesi muudkui voolas üle ta keha ja Mann lihtsalt seisis, ta isegi ei mõelnud millelegi, ta oli kaotanud ajataju. Siis tõi koputus uksele Manni tema eemalolekust tagasi. „Kuulge, teie seal, kas teiega on kõik korras?“ kostis ukse tagant naisterahva nõudlik hääl. Mann ehmatas ja vastas kiiresti „Jaa, ma ... kohe saan valmis, minuga on kõik hästi!“

Mann sai nüüd isegi aru, et ta oli tõepoolest kusagil „ära käinud“, sest siin ta igatahes oma mõtetega ei olnud.
Kuidas leida endale selline elukaaslane, kes oleks tõesti nii heas kui halvas Su kõrval, mõtiskles Mann kui ta end kuivatama hakkas. Kuidas ära tunda s e e inimene. Kaaslane, keda võib ja saab usaldada. Ta mõtles sõnade elu ja kaaslane peale, mitte elukaaslane – vaid just nimelt elu ja kaaslane. On see tõesti ainult illusioon? Kas saab üldse kedagi kunagi usaldada endaga koos elu jagama, nii nagu tema seda soovis ja ette kujutas. Need mõtted masendasid teda ja ta tundis, kuidas usaldamatuse laviin tahtis teda enda alla matta. „Stop!“ ütles Mann endamisi, „ma ei saa nii mõelda, see ei saa olla võimatu!“ porises ta omaette ja proovis mõtteid laiali peletada. Ta tahtis jätta need mõtted duširuumi ja kiiresti palatisse tagasi saada, sest pesemine oli võtnud kogu ta jõu.

Palatisse jõudnud, libistas ta end linade vahele. Teised olid juba vaiksed, küllap püüdsid uinuda. Mann ei mäletanud järgmisel hommikul sedagi, kas ta palatikaaslastele head ööd soovis – ta oli nii endasse süüvinud, või õigemini nägi kurja vaeva, et pageda oma mõtete eest, mis teda duširuumist sabana jälitasid. Mann otsustas võimalikult kiiresti magama jääda ja see tal ka imekombel õnnestus..

Järgneb...