Õietolmu hulga ja koostise mõõtmine

Õietolmu hulga ja koostise mõõtmiseks on spetsiaalsed aparaadid. Need imavad õhku sisse nagu tolmuimejad. Aparaadi sees olevad salvestised kujutavad endast läbipaistvaid lindijuppe, millele osakesed kogunevad. Hiljem võetakse lint trumlilt maha, pannakse alusklaaside peale, katteklaas peale ja siis vaadatakse mikroskoobi all.

Palja silmaga näeb ainult hallikat sadet, kui tolmu on palju, üksikuid terakesi ei eralda.

Saar meenutab, et Eestis sai see teadusala alguse tänu Soome aerobioloogidele. 1989. aasta hakul oli Turu ülikooli aerobioloogiarühm oli nõus kinkima Eestisse aparaadi õhuproovide võtmiseks ja õpetama seire metoodikat. Et nõutud tingimustele vastas kõige paremini Tartus paiknev põllumajandusülikooli zooloogia ja botaanika instituut, siis valitigi see asutus aerobioloogiliste uuringute paigaks.

Õhuproovide võtmise aparaat, mis on pidevalt kasutuses tänini, hakkas Tartu servas tööle 5. mail 1989. Paar kuud hiljem said allergikud esimese teate. Algul edastati allergiateateid Eesti Raadio, hiljem ajalehtede vahendusel.

Saart tõdeb, et kümne aasta jooksul on õietolmu levik muutunud ja see on seotud maakasutuse muutusega. Kui vanad põllud jäid seisma ja umbrohtusid, tuli puju õietolmu ja maltsaliste õietolmu rohkem kui enne oli. Teisest küljest on nüüd timuti ja keraheina õietolmu vähem, sest heinamaid on vähem ja heintaimede põlde.