1
logo
2
 
Uudised Kuhu minna KÜSI ARSTILT Trükised Testid Tervis
Toitumine Tervisesport Blogi SEKSUAALSUS
TEEMAKESKUS

AllergiaDepressioonDiabeetInsultKolesteroolKõhuhädadKõrge vererõhkKülmetused-viirusedKüüned-nahk-juuksedSilmadSuuhaigusedSõltuvusTromboosUnehäiredValuVähkÄrevushäire


Kui tõenäoliseks pead, et võid kaotada töö juba enne aastalõppu?
Ma ei usu seda.
Olen kindel, et minuga seda ei juhtu.
Kui olukord läheb pingeliseks, lahkun ise.
Teen kõik, et töökohta säilitada.
Olen nõus töötama ka väiksema palga eest.
Kui koondatakse, pole midagi parata.
Koostööpartnerid






Haigused ja seisundid: ABCDEFGHIJKLMNOPQRSZTUVWÕÄÖÜ

Elektromagnetväljade piirnormidest

Elektromagnetväljad töökohtadel – Euroopa Liidu regulatsiooni tagamaadest

Tehnoloogia areng on muutnud töökeskkonda paljudes aspektides tundmatuseni sellest, mis see oli sada aastat tagasi. Elektromagnetväljade (EMV) puhul saame sama suurest muutusest rääkida pelgalt paarikümne aasta jooksul.

Kas elektromagnetväljad on kahjulikud või mitte, on osutunud üheks keerulisemaks väitlusteemaks töökeskkonna ohutuse ja ergonoomika vallas. Põhjus on lihtne – keegi pole seni suutnud kõiki asjaolusid arvesse võtta ning tuvastada selle ohtlikkust või ohutust.
Erinevatelt paljudest teistest töökeskkonna stressoritest, on elektromagnetväljade toime inimkehale raskemini määratletav. Viiteks võib tuua nähtava valguse, mis on samuti osa elektromagnetilisest spektrist – inimene tajub kergesti, kas valgus töökohal on tema töö jaoks liiga nõrk või liiga tugev. Raadio- ja mikrolainekiirguse suhtes inimene aga ei suuda sama kergelt tuvastada, kas keskkond on talle sobiv või mitte. Kõikidest töökeskkonna stressoritest on just viimased need, mille osakaal on eksponentsiaalselt kasvanud seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Selge on aga see, et vastuseid on vaja: töötajad tahavad teada, kas nende töökoht on tervislik ja turvaline; tööandjad on huvitatud, et töötaja oleks oma parimas vormis ja produktiivne; riik on huvitatud, et haigekassa kulutused kutse- ja muude haiguste raviks oleks võimalikud väikesed.

Euroopa Liidus on võetud kindel plaan elektromagnetväljade teemal selgus luua ning töökaitset tõhustada. Mari Tupits sotsiaalministeeriumist kirjutas Eesti Töötervishoius (nr 4, 2009) plaanist vähendada tööõnnetuste arvu Euroopa Liidus veerandi võrra. Kaheksa tähtsama arenguvaldkonna seas, millele panustatakse, oli tähelepanu ka elektromagnetväljadel.

Uued märgid EMVde kahjulikkusest
Millise karakteristikaga elektromagnetväli (sagedus, tugevus) on ohtlik ja milliseid tagajärgi see põhjustab, selle kohta annavad teadusuuringud erinevaid vastuseid. Varem arvati EMVde puhul ohtliku olevat vaid soojusefekt kehakudedes – et terve keha või osa sellest ei kuumeneks üle teatud piiri, mis muidu hakkaks häirima organismi funktsionaalset talitust. Nüüd on aga hakatud mõistma muid mõjusid: osaliselt on suudetud tuvastada muutusi DNA struktuuris; avastatud on häireid rakutalitustes; viiteid on ajutegevuse häiritusest; seos on loodud peapöörituse ja diskomfordiga. Vastavaid uuringuid on tehtud mitmeid, kuid sellele vaatamata ei saa öelda, et need kahjulikud tervisemõjud oleks ümberlükkamatult tõestatud. Kasuliku ülevaate elektromagnetväljadest biomeditsiinilisest aspektis andis Hiie Hinrikus Eesti Tööötervishoius nr 1, 2009.

Direktiivi kehtestamine lükati edasi
EMVde tasemed, mida varem peeti ohutuks, ei pruugi tegelikult ohutud olla. Seda kinnitab uus teadusuuringute baas. Samuti on paremaks läinud mõõtmismetoodika, mis võimaldab mitmekülgsemalt hinnata elektromagnetvälju töökohtadel. Teadlased on leidnud selget tõestust, et inimese olemisega EMVde mõjualas võivad kaasneda riskid. Selle ajendil on ka Euroopa Liit võtnud ümber vaadata varem kehtestatud EMVde piirnormid (direktiiv 2004/40/EC). Kui varem oli ELi liikmesriikide jaoks viimane aeg harmoniseerida oma seadusandlus direktiiviga 2008. a aprilliks, siis mainitud ja teiste asjaolude tõttu lükati see neli aastat edasi.

Et positsioneerida, kus me oleme uute teadusuuringute valguses ning millist suunda Euroopa Liidu regulatsiooni kujundamisel edasi valida, korraldas Rootsi ELi eesistujana 2009. a oktoobris konverentsi, kuhu kutsuti lisaks Euroopa teadus- ja meditsiinivaldkondade esindajatele spetsialiste veel Austraaliast, Jaapanist, Norrast ja USAst – kokku kahekümnelt maalt. Et luua laiapõhjaline diskussioon, olid esindatud kõik huvigrupid: teadus, meditsiin, sotsiaalpartnerid, riiklikud ja muud regulatsiooniorganid.

EMVde ohtlikkuse üle puudub konsensus
Konverentsi ettekandjate seiskohavõtud võis EMVde kahjulikkuse suhtes jagada kahte leeri: ühed, kes leiavad, et EMVd on ohutumad kui varem arvatud, ning teised, kes usuvad, et EMVd on ohtlikumad kui seni arvatud. Mõned esimese seisukoha esindajad esitasid oma ettekanded kahjuks läbinähtavalt erapoolikult ning ühesuunaliselt, näidates tegelikult sellega auditooriumile, et nende kirjeldatavaid teadusuurimusi oli ette võetud pigem kindla seisukoha tõestamiseks, kui teadusliku tõe väljaselgitamiseks. Arvestatavaid teadustulemusi saab aga toota vaid siis, kui teadust minnakse tegema eelarvamusteta, ollakse avatud kõikidele lahendustele.

Samuti võis konverentsil tuvastada tööstusringkondade tõsist huvi, et direktiivi poolt kehtestatavad normatiivid oleksid võimalikult ettevõttesõbralikud ning paindlikud. Selles põhimõttes pole kindlasti midagi halba, sest konkurentsivõimeline ettevõtlus on rahvamajanduse nurgakivi. Kuid kui tähtsaimaks seada ettevõttesõbralikkus ehk teisisõnu, et direktiiv ei tooks kaasa töökeskkonna parendamise kohustusi ettevõtetele, siis on juba ohvriks toodud töötervishoid.

Mitteametlikud arvamused
Kuluaarivestlustest Euroopa tasandi ja ka liikmesriikide seadusandjatega selgus, et ollakse hästi kursis, et adekvaatsete piirnormide kujundamiseks kehtiv teaduslik baas pole piisav. Samas on tõuge poliitiliselt tasandilt direktiivi väljatöötamiseks. Segadust tekitavad teadusuurimuste vastukäivad tulemused.
Seadusandjad saavad hästi aru, et erinevaid huvigruppe ajendavad erinevad eesmärgid ning direktiivi protsessi üritatakse mõjutada endale sobivamas suunas. Üheks selliseks mooduseks on teadusuurimuste rahastamine tööstuse teatud gruppide poolt, eesmärgiga leida tõestusmaterjali oma seisukohtade kinnitamiseks. Sellelaadselt rahastatud teadusuurimused on küll valdavalt adekvaatselt läbi viidud, kuid määravaks siinjuures saab, kuidas tulemusi tõlgendatakse. Uuring teeb selgeks faktid. Faktide mõistmiseks ning nendest järelduste toomiseks on vaja eksperti ning tema hinnangut. Protsessile soodsa suuna andmiseks piisab sellest, et faktide tõlgendamisele leitakse meelepärane põhjendus, mis allub loogikale. Edasi jääb vaid teavitustöö – et ka ülejäänud seltskond oma põhjendusse (loogikasse) uskuma panna. Loogikaid, kuidas uurimistulemusi tõlgendada, võib aga olla mitmeid – kõik need võivad vähemal või rohkemal määral toimida. See paradoks teebki teadusest mitmetahulise, pidevalt muutuva süsteemi. Selgitatud asjaolu ei soodusta direktiivide väljatöötamist, mille jaoks poliitikutel on vaja kindlat teadust, millele toetuda.

Uurimistöö jätkub
Kahjuks ei olnud EMV-konverentsile esinema tulnud neid teadlasi, kes on seniarvatust palju madalamate tugevuste juures tuvastanud EMVde kahjulikku mõju bioloogilistele organismidele.
Sellegipoolest toodi konverentsil esile, et kui näiteks töötajal esineb korduvalt peapööritust, uimasust või muid EMVdega seostatud terviseprobleeme, siis ei saa olukorda pidada normaalseks, tuleb sellele kohe tähelepanu osutada. Eriti juhul, kui selliseid töötajaid on rohkem kui üks. Ka sellised pisihädad võivad üsna tõenäoliselt olla signaaliks, et töökeskkonnaga on midagi korrast ära.

Korduvalt rõhutati vajadust erapooletute uurimuste järele. Vastavasisulisi uurimisprojekte on hetkel käigus ning uusi alustatud paljudes instituutides üle Euroopa. Ka Tallinna Tehnikaülikool panustab teadusringi, uurides elektromagnetvälju läbi mitme erineva valdkonna: füüsikaliselt, biomeditsiiniliselt ning töökeskkonna ja ohutuse seisukohast lähtuvalt. Tuleb rõhutada EMVde valdkonna uurimise edendamise tähtsust rahvatervise seisukohast. EMVd on tänapäeva elu- ja töökeskkonnas kõikjal, need kasvavad ootamatus mahus, väljatugevustega tuhandetes kordades enam kui paarkümmend aastat tagasi. Nagu mitmel pool on ohusignaale juba antud, võib olla tegemist kaasaja suurima tervise alalhoiu väljakutsega.

Direktiivi alused
Euroopa Liidu direktiivide väljatöötamisel suhtutakse terviseküsimustesse väga tõsiselt ning vähemalt üritatakse lähtuda traditsioonilisest tarkusest „ohutus eelkõige”. Et mõista EMV-direktiivi, tasub välja tuua printsiibid, mille alustel ka kõik teised tööohutust puudutavad direktiivid on Euroopa Liidus koostatud ja tulevikus koostatakse.
* Kui töökohal esineb ohurisk, lasub vastutus tööandjal. Tööandja ülesanne on hoolitseda selle eest, et töökoht on turvaline.
* Selleks peab tööandja eelnevalt läbi viima riskihindamise.
* Ohuallika ilmnemisel peab tööandja rakendama normatiivse töökoha tagamiseks vastavad meetmed – elimineerida risk või kui see pole võimalik, siis vähendada riskitaset nii palju kui võimalik. Eelmainitu kehtib kõikide riskide kohta.
* Töötajad peavad olema riskide osas informeeritud ning koolitatud nendega toime tulema.
* Korraldatud peab olema regulaarne töötajate meditsiiniline järelvalve.

Tulles tagasi EMV-direktiivi (2004/40/EC) juurde, võiks seda nimetada katsedirektiiviks. Kuna elektromagnetväljade osas on teaduslik arusaam alles kujunemisel, pikaajalised uurimused alles kestmas või tulemas, ei osata hinnata EMVde toimet inimesele pikaaegse mõju korral. Sel põhjusel piiritleti direktiiv üksnes elektromagnetväljade lühiajalise mõjuga. Pikemaajalise mõju puhul hakatakse regulatsiooni kujundama tulevikus, siis kui kõnealusest direktiivist kogemused käes ning rohkem teadusbaasi pika kestusega EMVde mõju osas.

Muudatused tööandja jaoks
Eeltoodule vaatamata kiirustab Euroopa Komisjon kõnealust EMV-direktiivi tagant, et see püsiks ajagraafikus. Direktiivi kehtimahakkamine toob aga tööandjale kaasa mitmeid uusi kohustusi.
* Töökohtadel on läbi vaja viia põhjalik EMVde-analüüs ja määrata EMV-emissioonide tasemed.
* Eelnev toob kaasa võimalikud organisatsioonilised muutused –võib ilmneda vajadus muuta tööprotseduure ning töökultuuri.
* Võimalikult on vaja modifitseerida ka sisseseadet ja tehnilist baasi.
* Edasise töö kujundamisel on vaja lähtuda asjakohasest mudelist, millega määratleda kestvad EMV-emissioonid.

Kuigi finantsilisest küljest võib ülalmainitud tegevustes näha üksnes kulusid, siis samas võib neid vaadelda ka kui võimalusi töökeskkonna parendamiseks. Tervislikumas töökeskkonnas tunnevad töötajad end paremini, suudavad rohkem ning on lõppkokkuvõttes ettevõtte jaoks produktiivsemad.

Mida direktiivist järeldada
EMV-direktiiv võib olla algatatud heade kavatsustega, töötajate tervishoiu nimel ning see võib paberil toimida, kuid hakates seda praeguses sisus praktikas juurutama, ilmnevad kohe kitsaskohad, millele on juba tähelepanu juhitud.

Elektromagnetväljad võib üldistavalt jagada kolme klassi: staatilised, madalsageduslikud ja kõrgsageduslikud (nimetatud ka raadiosageduslikud). Lisaks sellele on väljade integraalsus ja dünaamilisus eri karakteristikaga, mistõttu ei ole võimalik samadel alustel neid erinevaid välju mõõta, analüüsida ja teha järeldusi. See on ka kõnealuse direktiivi üks peamisi nõrku kohti.

Direktiivi edasisel kujundamisel vajavad lahendamist EMV-de mõõtmise ja mõju hindamise aspektist mitmed töösituatsioonide erijuhud, loetleme neist mõningad:
* liikumine ning liikuvad esemed staatiliste magnetväljade puhul,
* pulseerivad elektri- ja magnetväljad,
* variatsioonilt komplekssed EMVd,
* mitmesageduslikud elektri- ja magnetväljad,
* integraalsed EMVd (mitmest allikast),
* kontaktvool,
* lokaalne mõjuala,
* aja- ja ruumipõhine keskmistamine.

Direktiivi kõrval on puudu standardid ja protseduurid, mis aitaksid tööandjal (täpsemini töökeskkonnaspetsialistidel) mõõta ja hinnata EMVde väärtusi. Samuti on tööandjate perspektiivist lähtuvalt problemaatiline EMVde riskide hindamine. Sellest on lihtne rääkida ja direktiivis kirjutada, kuid keeruline praktikasse panna. Seda tunnistab ka direktiivi eestvedaja Euroopa Komisjonist Georges Herbillon, kes on teadusringkondi üles kutsunud kiirelt reageerima ning panustama mainitud oskusteabe tühimiku täitmisel. Vastasel juhul võivad seadusandjad küll teha oma töö ära – liikmesriikide seadusandlus harmoniseeritakse direktiiviga –, kuid oskusteabe puudumine, kuidas direktiivi praktikas rakendada, muudaks selle kasutuks dokumendiks. Aega lahenduste leidmiseni on aastani 2012, mil direktiiv peaks plaani järgi liikmesriikides kehtima hakkama.

Meditsiinivaldkonna esindajad on leidnud lähitulevikus raske olevat kõnealust EMV-direktiivi rakendada. Nemad on peamiste probleemidena välja toonud järgnevat.
* EMV-dest kahjustatud patsiente uurivad ja nõustavad arstid peaksid olema haritud EMV-de suhtes, kuid selliseid on vähe. Vaja on laialdast koolitust ja nõustamise võrgustikku.
* Vaja on välja töötada ning kõikide liikmesriikide keeltesse tõlkida standard-meditsiiniline protokoll, mis määratleb, kuidas EMV kahjulikest mõjudest kannatanud patsiente uurida, kahjustusi diagnoosida ning ravi määrata.
* Samuti on ennetava terviseseire teostamiseks vaja oskusteavet – mida inimestes uurida, millised on riskirühmad
* Luua tuleb üle-euroopaline andmebaas, kuhu EMV-juhtumitest andmed kogutakse, et aidata jätkuvat uurimistööd selles vallas ning võimaldada teha järeldusi preventiivsete meetmete osas.
Meditsiiniga seotud küsimuste lahendamiseks saab kokku eraldi töörühm. Ühest küljest soovivad seadusandjad, et töötajate meditsiinilist järelvalvet tõhustataks, teisalt ei ole arstid EMV-de osas kvalifitseeritud ning nad ei tea, mida ja kuidas inimestes otsida.

Direktiivi puudustega jätkates on välja toodud ka direktiivi kirjastiili ja terminoloogilist baasi. Mainitud konverentsil leiti, et juba kohaletulnud spetsialistide jaoks olid terminid mitmeti mõistetavad, mis rõhutab vajadusele need selgelt lahti defineerida, nii et aru võib saada ka mitteteadlane.

Puudustest suurimaks võib aga hoopis pidada asjaolu, et direktiivi poolt kehtestatavad EMV-de piirnormid ei baseeru peaasjalikult teadusuurimustel. Nimelt on direktiivi normatiivid üle võetud ICNIRP (International Commission on Non-Ionizing Radiation Protection) standarditest, mis ei baseeru teadusel, vaid eksperthinnangutel. ICNIRPi standardid on aga seaduslikult mittesiduvad, vabatahtlikud.

Kuna kõnealune direktiiv on liikmesriikidele siduv, puudutab see sadade miljonite tööliste heaolu ja tervishoidu Euroopas. Lisaks monitoorivad tähelepanelikult protsessi Aasia ja Ameerika riigid, kellest paljud tõenäoliselt hakkavad samuti lähtuma kõnealusest direktiivist. Selle ülimalt olulise protsessi juures tuleb teada temaatika kõiki tahke; teadusringkondades on vastakaid seisukohti: ühed uurimused näitavad, et EMVde kahjulik mõju algab juba alla plaanitavate piirnormide, teised väidavad, et ohtu pole. Esialgu ei peeta piisavalt vettpidavaks uusi uuringuid, mis annavad mõista EMV-de ohtlikkust ka allapoole direktiivis ette nähtud piirnormi. Selline lahknevus rõhutab seda enam edasiste põhjalike uuringute vajalikkust.
Euroopa Liit, WHO jt on mitmel tasandil väljastanud üleskutseid teadlastele uute uuringute ettevõtmiseks, seda eriti madalsageduslike EMV-de osas (raadiokiirgus).

Mis saab edasi?
Direktiivi puudujääke silmas pidades on mõned liikmesriigid juba haaranud initsiatiivi ning välja hakanud töötama mudeleid, mis praktikas juba katsetamisel. Näiteks Saksa Liiduvabariigi Töö- ja Sotsiaalministeerium on adapteerinud kontseptsiooni, mis võtab arvesse olulisi füsioloogilisi erinevusi töötajate puhul. On loogiline, et kui ICNIRP standardid töötati välja võttes etaloniks täiskaalus mehed, ei saa ohuaste sama olla kergekaaluliste puhul. Samuti positsioneerisid sakslased oma mudelil EMV-de piirnormid, võttes arvesse kaasaegse uurimisbaasi.

EMV-de ohtlikkust on seni töökohtadel minimaalselt teadvustatud. Kuna EMV-de preventsiooni hea tava sisuliselt puudub ning ohutusalane töö on lapsekingades, on olulisel kohal uue direktiivi tulekul esmalt laiendada võtmeisikute teadmisbaasi (tööinspektorid, töötervishoiuarstid, töökeskkonna spetsialistid jt). Tegelikult ei saagi ennem direktiivi praktikas kasutusele võtta, kui pole piisaval hulgal haritud spetsialiste, kel direktiiviga midagi peale hakata. Esmane teadmispagas, mille põhjal võtmeisikud välja koolitatakse, peab hõlmama EMV-de kohta järgmist:
* üldist teavet EMV-de olemuse kohta,
* EMV-de minimeerimise võimalusi, sh elektrikaablite marsruutimist,
* näiteid juhtumite-lahenduste kohta, mida tuleks vältida,
* miinimumkaugused EMV-de allikate suhtes (sh eraldi kehaosade suhtes),
* kasulikud tarvikud EMV-de preventsioonil,
* teavet/hoiatusi implantaatite jt portatiivsete seadmete suhtes, mille korrasolek on vitaalse tähtsusega,
* kuidas ära tunda ohtlikke EMV-sid läbi aistingute,
* tegevusjuhis käitumiseks, mida teha aistingu korral.

Lisaks tööinspektoritele, töökeskkonna spetsialistidele vajavad erikoolitust kõik, kes tegelevad töökohtade riskianalüüsiga. Teadmised on vajalikud, et et osata EMV-sid töökohtadel adekvaatselt hinnata. Pilt, mis elektromagnetilisest aspektist töökohal avaldub, on mitmekülgne. Arvesse on vaja võtta kõik märkimisväärsed EMV-de allikad ning osata määrata nende koosmõju (mitmekesised ja ebaühtlased EMV-d). Samuti on mainitud isikutel vaja oskusi mõõtmisaparatuuri käsitlemiseks. Töökohtade EMV-analüüsi viimases etapis tuleb osata eeltoodut arvestades sünteesida lahendused EMV-de preventsiooniks.

Lihtne järeldus on see, et direktiivi rakendamiseks on vaja teadmisi, mida tegelikult veel ei ole. Puudu ei ole mitte üksnes rakenduslikust oskusteabest, vaid ka adekvaatsetest teadusuuringutest. Lünklikud on teadmised, kuidas edukalt EMV-dega toime tulla, juhul kui need töökohal ületavad lubatud piirnormi. Erivajadusega töötajate osas ei ole teada, kuidas erinevad EMV-d mõjuvad implantaatidele jms seadmetele. Loetletu viitab sellele, et kui EMV-de direktiiv poliitikakoridorides siiski praeguses graafikus püsib ning liikmesriikides aastaks 2012 jõustamist leiab, siis ei osata sellega reaalselt palju midagi peale hakata. Teadmisi direktiivi eduka rakendamise ning hea tava kohta ettevõtetes nii kiiresti ei tooda. See tõsiasi kirjutab ette tellimusi uurimisasutustele, sest küsimustele on vaja saada vastuseid, kiirelt.


Esitatud sai lühiülevaade jätkuvast EMV-de direktiivi (2004/40/EC) protsessist. Artiklis on kasutatud ELi konverentsi „Occupational Exposure to Electromagnetic Fields 2009” materjale ning lõppraportit.

Tallinna Tehnikaülikoolis viiakse läbi uurimusi elektromagnetväljade mõju selgitamiseks inimese töövõimele ja enesetundele. Firmadel ja eraisikutel, kel soovi uuringus osaleda ja seeläbi saada tagasisidet oma töökeskkonna kohta, on soovitav endast teada anda meili teel artikli autorile: tarmo@keskkonnatervise.info


Autor: Tarmo Koppel, Tallinna Tehnikaülikooli doktorant
Artikkel on ilmunud lühendatult ajakirjas Eesti Töötervishoid (juuni 2010)
Tagasi Print


LISA KOMMENTAAR:





 
3   4
© 2009-2012 inimene.ee