Mesi – maailma vanim magustaja

Meie väikesed tiivulised sõbrad saavad mett luues hakkama millegi erakordsega – oskusega valmistada ainet, mis pole mitte ainult tervisele ülimalt kasulik, vaid ka maitseb hästi.

Jumalate nektar

Mett on peetud küll taevatähtede mahlaks, küll maa peale langenud jumalate nektariks, mida on eriti rikkalikult siis, kui paistab vikerkaar. Metsmesilaste juures käis inimene vargil juba kaheksa tuhat aastat tagasi, mesilasi pidama õppisime tükk maad hiljem. Vanimad tõendid selle kohta pärinevad vanast Egiptusest 2500 eKr. Niiluse kallastel ohverdati jumalatele mett kümnete tonnide viisi, sellega ka maiustati ja seda pisteti ravimitesse. Pisikeste töörügajate andi armastati kõikjal. Ehk ainsad, kes meesöömisse põlgusega suhtusid, olid spartalased – nende jaoks oli see lodevuse märk. Asjata.

Õielt õiele lennates koguvad mesilased nektarit e mesinestet – õite mesinäärmeist erituvat magusat vedelikku, samuti elusate taimeosade ja neist toituvate putukate eritisi, mille nad siis meeks muudavad. Saagi toimetab mesilane koju söögitorus olevas meepõies, tarus aga annab selle üle teistele mesilastele, kes nektarit kümneid ja kümneid kordi oma meepõide imevad ja selle siis kärjekannu tagasi lasevad, lisades juurde süljes ja maomahlas olevaid ensüüme, aminohappeid ja muid kasulikke aineid. Kui kärjekannud täis ja mesi küps, suletakse kambrikesed õhu- ja niiskuskindlalt vahast kaanega.

Parim on muidugi mesi, mis saadud mesilindudelt, kellele pole antud ei suhkrusiirupit ega antibiootikume ning kelle korjemaadeks on taimekaitse- ja putukatõrjevahenditega mürgitamata loodus.

Vedel või kreemjas

Mesilased on imelised, sest oskavad moondada nektaris oleva liitsuhkru sahharoosi kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja fruktoosiks. Vedelas mees on ülekaalus aeglaselt kristalliseeruv puuviljasuhkur fruktoos, kreemjamas kergesti kristalliseeruv ja vees halvasti lahustuv viinamarjasuhkur glükoos.

Ehkki mõni arvab, et mesi, mis seistes tahkeks muutub, on halvaks läinud, näitab kristalliseerumine hoopis mee head kvaliteeti ja tähendab, et seda pole ei kuumutatud ega suhkrusiirupiga segatud. Liiati on mesi ainus toiduaine, mis nii kergesti riknema ei kipu. Seda tänu oma suhteliselt happelisele ja baktereid hävitavale pH-tasemele. Siiski on talle parim pime, kuiv ja jahe hoiupaik.

Kes tahab mõnusalt nirisevat mett, pistku meenõu sooja vette ning pidagu meeles, et mett üle 40 kraadi – veel parem mitte üle 37 kraadi – kuumutades lõhutakse tema struktuur, hävitatakse ensüümid ning nullitakse tervistavad omadused. Lisaks saadakse produkt, mis võib tekitada organismis mürkaineid ja seedesüsteemi umbe ajada.

Hele või tume

Mis mee värvusesse puutub, siis ulatub see valkjast tumepruunini. Heledam mesi on mahedam, rohkesti mineraalaineid sisaldav tumedam aga tugevama maitsega. Kõige enam leidub mees kaaliumi, samuti naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda, mangaani, vaske, koobaltit – ühtekokku 11 mineraalainet ja 17 mikroelementi. Rasvlahustuvaid vitamiine mees pole, küll aga on veeslahustuvat C- ja mõnesid B-rühma vitamiine. Ka on selles kõiki aminohappeid, kaasa arvatud asendamatuid. Lisaks veel organismi toimimiseks hädavajalikke ensüüme, flavonoide, lõhna- ja värvaineid, orgaanilisi happeid, õietolmu ning kõige rohkem muidugi – 80–85% – suhkruid.
Fruktoosirikkaimaks peetakse heledat ja mahedamaitselist akaatsiamett. Palju õietolmu, mis muudab mee häguseks, aga ka valgurohkeks, on kirbes ja kreemjas niidumees, mahedas ja tihkes ristikumees ning kreemjas pehmemaitselises rapsimees. Iseäranis tugeva antibakteriaalse toimega on teepuumesi, antibiootiliste omadustega kastanimesi, mineraalirohke aga metsamesi.

Tuhande haiguse rohi

Mesi, mõistagi töötlemata, on üks paremaid looduslikke organismitugevdajaid ja energiaandjaid, mida keha pealegi vaevata omastab. Ning kuna sarnaselt täistoiduga on mesi keerulise koostisega, tõuseb veresuhkru tase mee tarvitamisel aeglasemalt kui rafineeritud suhkru puhul. Ka parandab mesi seedimist, kaitseb mao limaskesta ja võitleb maohaavandeid tekitavate bakteritega. Kel kõht kinni, joogu hommikul enne sööki klaas sooja vett, milles lahustatud üks-kaks supilusikat mett. Saab seedimise korda, meele rahulikuks ning kasulikke aineid pealekauba. Mesi ennetab südame-veresoonkonna haigusi, hoiab veresooned elastsed ja on imeline verepuhastaja. Ta tõstab toonust, rahustab, maandab stressi ja aitab uinuda. Ka on ta tugevalt mikroobide-, samuti valu-, aneemia-, neeru- ja seenhaigustevastane, teeb head silmadele ja hammastele ning suudab kanda ravimtaimedes oleva tervendava väe kudedesse. Tänu antiseptilistele omadustele hoiab haavale määritud mesi selle steriilse ja kiirendab paranemist.

Praegusel aastaajal on mesi muidugi asendamatu külmetusrohi, mis hävitab viirusi, tugevdab immuunsust, ravib põletikke, alandab palavikku, lahtistab röga. Kui lasta meel suus sulada, hakkab see haigustekitajatele kohe tuupi tegema; kui mett sidruni või õunaäädikaga segada, saab hea köhasiirupi; kui mett aga väikese sõrmega ninna müürida (nagu õpetas mu vanaema) on nohu ajal kergem hingata ja nuusata, sest mesi muudab tati vedelamaks.

Õietolm ja suir

Õietolm on imepeenike pulber, mida mesilased õitelt korjavad ja oma tagajalgade tolmukorvikestes tarusse toimetavad. Suir on aga juba kärgedesse hoiule pandud ning meega ülevalatult ja õhukindlalt konserveeritud õietolm – valgurohke sööda varu. Peaks õietolm või suir tarus otsa saama, katkestab mesilasema munemise ning töömesilased lõpetavad vaha ja mesilaspiima eritamise.

Õietolmu on kahesugust. Anemofiilne (tuule sõber) tähendab, et taime õied tolmlevad ainult tuule abil. Tuultolmlejate taimede õietolm on kuiv ja kerge. Entomofiilne (putukate sõber) tähendab, et õite tolmlemisest võtavad osa putukad. Putuktolmlejate taimede raskemat ja kleepuvat õietolmu mesilased korjavadki. Nende keha on kaetud imetillukeste karvakestega, mille külge õietolm kinni jääb. Et terakesed teel koju koos püsiksid, niisutab mesilane neid süljega. Inimene kogub mesilaste jalgade küljest saadavat õietolmu taru lennulauale kinnitatud spetsiaalsesse kogujasse.

Õietolm on erakordselt suure toiteväärtusega. Selles on rikkalikult – keskmiselt 26% – valku, kaasa arvatud kõiki aminohappeid koos asendamatutega, samuti süsivesikuid, hormoone, ensüüme, flavonoide, rasvhappeid, mineraalaineid, mikroelemente ja vitamiine. Ka on ta üks väheseid taimseid B12-vitamiini allikaid. 50 g õietolmu katab täiskasvanul päevase tähtsate aminohapete vajaduse, sisaldades sama palju valku kui 250 g liha või seitse muna. 100 g õietolmu rahuldab aga inimese päevase kaaliumi-, vase-, mangaani- ja koobaltivajaduse.

Kunstlikult ei ole õietolmu võimalik järele teha. Selle koostist on küll üritatud matkida, ent targad tiivulised lisavad sinna midagi, mida inimene pole suutnud avastada. Laboris valmis nikerdatud õietolmuga mesilasi söötes nood surevad.

Õietolm ravib kroonilist väsimust ja kurnatust, toitumishäireid, bakteriaalseid nakkusi, astmat, aneemiat, põiepõletikku, kuseteede haigusi, eesnäärmehäireid ja impotentsust. Temast saab abi südame-, veresoonte-, neeru-, maksa-, mao- ja seedehädade, närvilisuse ja depressiooni korral. Ta on tugev antibiootikum, alandab kõrget vererõhku, tugevdab kapillaaride seinu, leevendab menstruatsioonivalusid ja menopausivaevusi, ka noorendab ta organismi, parandab elundite ja näärmete tööd ning aju verevarustust, suurendab töövõimet, annab energiat, turgutab pärast raskeid haigusi, tugevdab immuunsüsteemi ja ergutab ainevahetust. Õietolm lahustub organismis kiiresti ja vaevata, liikudes maost otse vereringesse. Kliinilised testid näitavad, et juba kahe tunni möödudes leiab seda verest, aju-seljaajuvedelikust ja uriinist.

Need, kes tarvitavad õietolmu pidevalt, saavad hakkama 15–20% väiksema toidukogusega. Aromaatseid terakesi annab segada vee, mahla, hapupiima ja jogurtiga, lisada smuutisse ja puuviljasalatisse. Ent nagu mee puhulgi, ei tohiks vedeliku temperatuur olla üle 37–40 kraadi, et õietolmu bioaktiivsus ikka alles jääks.

Kuna õietolm on äärmiselt valgurikas, rikneb see kiiresti ja võib kergesti hallitama minna. Et seda ei juhtuks, tasub seda segada meega vahekorras 1:1 või 1:2 ning hoida kinnises nõus pimedas ja jahedas. Ning selle koostises olevate bioloogiliselt aktiivsete ainete tõttu peaks õietolmu tarvitamisega mõõtu pidama – muidu võib maksale liiga teha.

Mesilaste muud imed

Mesilaspiimas on rikkalikult valku, süsivesikuid, rasvhappeid, mineraalaineid, hormoone ja iseäranis B-rühma vitamiine, mistõttu on antibiootilise ja bakteritevastase toimega. Tegelikult on mesilasema toitepiim noorte töömesilaste näärmete nõre, millega nood söödavad vastseid, kellest arenevad ema-, töö- ja leskmesilased.

Keskajal peeti mesilaspiima imerohuks kõikide haiguste vastu. Tänapäeval teatakse, et see valkjas ja hapukooresarnane geeljas mass on üldtugevdava toimega, parandab ainevahetust, suurendab vastupanu nakkustele, teeb head närvisüsteemile ja vereloomele, annab energiat ning kaitseb enneaegse vananemise eest.

Mesilasvaha. Ehkki noorte mesilaste vahanäärmetes valminud vaha on tuntud rohkem küünalde meisterdamise toorainena, teeb ta head ka tervisele. Selle närimine tugevdab igemeid, puhastab hambaid katust, tohterdab bronhiaalastmat ja põskkoopapõletikku. Valutavale kohale, põletushaavale või paisele määrides toob ta leevendust. Ka kosmeetikatööstus ei saa ilma temata läbi, sest inimesed ei oska kunstlikult teha järele vaha, mis imenduks, hooldaks ja kaitseks nahka sama hästi kui mesilaste loodu.

Taruvaik e proopolis. Kollakat, rohekat, punakat või pruunikat meeldivalt kirbe lõhnaga vaigutaolist kleepuvat ainet kutsutakse ka tarupigiks või mesilasliimiks. Taruvaigu valmistamiseks korjavad mesilased pungade, lehtede ja koorte vaigutaolist eritist ning saavad neile vaha, õietolmu, ensüüme ja muid aineid lisades bakterite- ja viirustevastase aine, millega tihendavad taruseinu, kitivad pragusid, kinnitavad kärgesid ja “palsameerivad” tarusse tunginud kutsumata külalisi.

Proopolis koosneb 55% vaikudest ja palsamitest, 30% vahast, 10% eeterlikest õlidest, vitamiinidest ja mikroelementidest. Tohterdab tõhusalt põletus- ja raskelt paranevaid haavu, vaigistab valu, ravib kibedat kurku ja grippi, suu-, ninaõõne-, hingamisteede,
kõrva-, naha-, kopsu-, mao-, soole- ja günekoloogilisi haigusi ning lümfisoonte põletikku.

Tekst: Marika Makarova
Artikkel on ilmunud ajakirjas "Üks" (1/2009)