Hüperaktiivsus: kasvatamatus või psüühikahäire?

Hüperaktiivsus pole kummist kate kasvatamatusele, vaid tõsine diagnoos.

Neurobioloogilise iseloomuga ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) on diagnoos, mida ükski lastepsühhiaater või psühholoog ei pane kergekäeliselt. Sellele on iseloomulikud tähelepanupuudulikkus, motoorne aktiivsus (hüperaktiivsus) ja vahel ka impulsiivsus. ATH võib esineda kombinatsioonis ärevus-, meeleolu- ja käitumishäiretega.

Optimaalne aeg hüperaktiivsus välja selgitada on enne kooliminekut. Meie naaberriigis Soomes uuritakse enne lapse 5. eluaastat välja võimalikud psüühikahäired, sh aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kahjuks Eestis selliseid laiaulatuslikke uuringuid ei tehta, nendib lastepsühhiaater ja Tallinna lastehaigla psühhiaatriateenistuse juht Anne Kleinberg. Spetsialistid aga saavad diagnoosida vaid neid juhte, millega on arsti juurde pöördutud.

Puudub kontroll oma tähelepanu ja aktiivsuse üle  

PER Psühhiaatriahaigla lasteapsühhiaater Irja Ivaraineni sõnul on neuropsühholoogilised uuringud näidanud, et hüperaktiivsuse korral on häiritud organismi täidesaatvad funktsioonid ehk tegevuse programmeerimine, reguleerimine ja kontroll selle üle. Diagnoositud hüperaktiivsete teismeliste hulgas on 64% üksnes tähelepanuhäireid, 28% kombineeritud häireid ja ainult 8% hüperaktiivsust koos impulsiivsusega. Arvata võib, et üks tähelepanuhäire võib kaasa tuua teisi isiksusehäireid.

ATH tuumaks ongi häired tähelepanu regulatsioonis. ATH diagnoosiga noorukitel ja lastel on häiritud töömälu, tegevuse planeerimine ja stiimulitele reageerimise kontroll. Pedagoogid kirjeldavad hüperaktiivseid lapsi kui vahetpidamata sihitult ringisahmivaid ja pidevalt seletavaid rüblikuid. Nad ei suuda oma kõnekorda ära oodata, vaid tahavad kogu aeg ise rääkida.

Puuduv ohutunne ja hetkeemotsioonid

Hüperaktiivsete laste suhtlemisoskused on puudulikud: neil on palju tuttavaid, kuid vähe sõpru, sest nende oskamatus probleeme lahendada lõpeb sageli verbaalse või füüsilise agressiooniga. Neil on emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme. Pidev negatiivne tagasiside tingib madala enesehinnangu – hüperaktiivsetel lastel on vähe eduelamusi. Kuna hüperaktiivsus toob kaasa õpivilumuse puudumise, saavad selle all kannatavad lapsed ka madalama või puuduliku hariduse.

Tekst: Maiu Pett

Loe tervikteksti ajakirjast Kodutohter (mai 2009)