Prostataspetsiifiline antigeen eesnäärmehaiguste diagnoosimises

Prostataspetsiifiline antigeen (PSA) on seemnevedeliku valguline põhikomponent, mida verre satub vähe. PSA tähtsaim roll on seemnevedeliku vedeldamine. Peamiselt toodavad PSA-d eesnäärme epiteeli rakud, kuid PSA-d võib olla ka rinnanäärme, kõhunäärme, neerude ja kõrvasüljenäärmete kudedes. PSA on määratav ka mitme kasvajakoe ekstraktidest. Võrreldes meestega on naistel PSA hulk seerumis ka patoloogia korral väga vähene ning selle määramine pole kliinilises meditsiinis rakendust leidnud. Tänapäeval kasutatakse PSA-d eelkõige eesnäärmevähi markerina.

Kindlasti peab PSA hulga määramisel arvestama sellega, et PSA on eesnäärmekoe, mitte eesnäärmevähi spetsiifiline marker: normaalne, hüperplastiline (rakkude intensiivistunud jagunemise tõttu on koe maht suurenenud) ja kasvajaline eesnäärmekude toodavad kõik prostataspetsiifilist antigeeni. Praegu ollakse seisukohal, et healoomuline hüperplaasia ja eesnäärmepõletik ei põhjusta vähki, kuid need võivad esineda kaasuvalt.
Prostatismi (urineerimishäired, öine urineerimine, uriinijoa nõrgenemine, peetus urineerimise algul, urineerimisjärgne uriini nirisemine, sage urineerimine, uriinipeetus, jms) korral on lisaks teistele esialgsete uuringutena näidustatud ka PSA-sisalduse määramine ja eesnäärme pärasoolekaudne kompimine, mida teeb uroloog. Prostatismi nähud ning PSA sisalduse suurenemine võivad esineda nii eesnäärme põletiku, healoomulise suurenemise kui ka vähi korral.

Lisaks haigusele võivad PSA sisaldust mõjutada ka muud tegurid:
 vanuse kasvades on ka eesnäärme healoomulise suurenemise tõenäosus suurem, mis võib esineda nii eraldi kui ka koos eesnäärmevähiga – PSA hulk on mõlemal juhul suurenenud;
 kuna PSA vabaneb vereringesse eesnäärmekoe kahjustuse käigus, siis on PSA hulk suurem ka eesnäärme katsumise, masseerimise, eesnäärmest proovi võtmise ja muude sarnaste tegevuste järel, seetõttu tuleb PSA analüüsiks veri võtta enne eesnäärme mis tahes manipulatsioone või protseduure, mitte varem kui 24 tundi pärast viimast ejakulatsiooni ja nädalaid pärast põletikku;
 pikaajalise ravi korral teatud ravimitega, 5-α-reduktaasi inhibiitoritega (finasteriid, dutasteriid), tuleb arvestada PSA kontsentratsiooni vähenemisega seerumis.

Üldine seisukoht on, et PSA-sisaldus >4 µg/l on proovitüki (biopsia) võtmise näidustuseks. Täpne vajadus sõltub aga vanusest, haigusilmingute olemasolust ja muude uuringute tulemustest. Pealegi ei taga ka proovitüki võtmine sugugi alati õiget diagnoosi, võimalik on vähikoe puudumine või vähene hulk uuringumaterjalis. Kui PSA väikese sisalduse korral vähikahtlus siiski püsib, võidakse uuringut korrata. Juhul kui PSA jääb vahemikku 4–10 µg/l, määratakse lisauuringuna nn vaba PSA sisaldus, et hinnata eesnäärmevähi tõenäosust.
Alati ei piirdu eesnäärmevähi sümptomid ainult urineerimisvaevustega. Nende asemel või neile lisaks võivad esineda ka seljavalu, lahkliha valu, labakäte või labajalgade närvivalu, harva ka ühe või mõlema jala turse, mis esineb küll pigem kaugelearenenud vähijuhtudel vähisiirete tõttu. Üldjuhul ületab PSA-sisaldus vähisiirete (metastaaside) korral kümneid kuni tuhandeid kordi PSA läviväärtust 4 µg/l ning enamasti on juba PSA algväärtuse korral >10 µg/l protsessi healoomulisus küsitav. Metastaaside korral on tavaline PSA-sisaldus vahemikus 100–2000 µg/l.

Eola Valdre, Ida-Tallinna Keskhaigla diagnostikakliiniku laboriarst
Lühikokkuvõte meditsiiniajakirjas Lege Artis avaldatud artiklist "Prostataspetsiifilise antigeeni ajastu" (Lege Artis, juuni 2006).