Mu lähedane vajab tuge ehk kuidas mõista ja aidata ajukahjustusega inimest

Suhtlemine ajutraumaga patsiendiga ei pruugi alati olla kerge – sageli põhjustab see ärrituvust ja lootusetust. Ajukahjustusest tuleneb rida probleeme – mäluhäired, emotsionaalne tasakaalutus ja motivatsioonipuudus, mis segavad igapäevast suhtlemist.

Kõigele sellele võib lisanduda depressioon, viha ja lootusetus. Iga trauma või püsiv haigestumine on kriis kogu perekonna jaoks. Sel ajal otsivad inimesed seletust, mis on nendega juhtunud ja püüavad leida elu mõtet toimunud isikliku tragöödia järel. Sageli võivad kriisi reaktsioonid ja kulg olla olla lähedastel palju raskemad kui inimesel, kellega õnnetus juhtus. Kriisiga toimetulekut kergendab see, kui inimene mõistab, mis tema sees toimub. Toimuv on äärmiselt ebameeldiv, segane ja raske – nagu “suur katel tulel, kuhu on sisse visatud mõru, haput, kibedat, soolast, vürtsi ja magusat – ja nüüd tuleb see puder ära süüa”. Kriis kulgeb oma kindlat rada, läbides kindlaid etappe – shokk, reaktsioonifaas, läbitöötlemisfaas ja muutustega kohanemise faas. Reaktsioonifaas on kõige raskem aeg, aeg, kus inimene tunneb tugevaid negatiivseid tundeid: hirmu, viha ja süüd. Need omakorda võivad esile kutsuda  ka kehalisi reaktsioone. See on aeg, kus inimene vajab kõige enam psühholoogilist tuge ja abi.  Läbitöötlemisfaasis mõtleb inimene juba rohkem tulevikule. Kriisiga toimetulek võtab aega ja on indiviiditi erinev. Normaalseks kriisiga toimetuleku ajaks loetakse üht aastat.

Selleks, et pered ka selles raskes olukorras kokku jääksid,  vajaksid  psühholoogilist toetust ja professionaalseid nouandeid ka ajukahjustusega inimeste lähedased.

Erinevatel andmetel on ajutrauma esinemissagedus 200-400 inimest 100 000 elaniku kohta. 80% moodustab kerge (Eestis arvutuslikult umbes 2400 inimest aastas) ning 20 % keskmine või raske ajutrauma (umbes 600 inimest aastas). Aasta pärast kerget ajutraumat esineb umbes 15%-l inimestest traumast tulenevaid tervisehäireid (Eestis umbes 360 inimest aastas). Seega vajaks Eestis ajutrauma järgselt abi ja toetust veidi alla 1000 patsiendi aastas.

Kahjuks ei ole Eestis veel ajutraumaga inimeste ühingut, mis aitaks samalaadse probleemiga inimestel kohtuda ja üheskoos lahendusi leida. Ka ei ole soovitada vastavat eestikeelset kirjandust. Selles artiklis olen kasutanud inglise keelset eneseabi raamatut  “Educating Families of the Head Injured” (DeBoskey jt 1991, ISBN 0-8342-0231-X ) ning suhteliselt hiljuti ilmunud Aaro Toomela raamatut “Ülevaade psühholoogiast”. Palju infot on ka internetis. Otsingul soovitan kasutada http://www.google.com/ otsingulehekülge, kus tuleks kasutada märksõnu “head injury”, “head trauma”, “traumatic brain injury”, ehk lühendatult “TBI”. Nii jõuate näiteks aadressini http://www.tbi.doc.com/.

2002 aastal toimusid Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses infopäevad ajukahjustusega patsientide pereliikmetele. Eeskujuks nende perepäevade korraldamisele oli samalaadne 2-päevane üritus Helsingi Käpyla Rehabilitatsioonikeskuses. Üritus toimus Eesti Haigekassa terviseedendusprojekti raames. Selles artklis püüan anda lühidalt edasi need teadmised, mida jagasime ka oma perepäevadel osalejatele, sest kahjuks ei ole võimalik järgmisel aastal samalaadseid üritusi selles ulatuses enam korraldada. 

Inimese peaaju ehitus on küll keeruline, kuid siin valitseb kindel süsteem – igal aju osal on oma kindel ülesanne.

Aju võiks kujutada kui pooleks lõigatud õuna: koor ja südamik, mis sisaldavad närvirakke, vastaksid aju hallainele, ülejäänud viljaliha oleks aju valgeaine ehk rakkude vahelised ühendusteed.

Aju koor on evolutsiooniliselt kõige uuem ja ka kõige kõrgemalt arenenud närvisüsteemi osa. Siin paiknevad närvirakud, mille baasil sünnivad inimese peas tunded, mõtted ja liigutused. Kui õuna puhul hinnatakse seda, kui koor on ilus ja sile, siis ajukoore puhul on vastupidi- mida kurrulisem on aju koor, seda enam mahub sinna närvirakkude kehi ja seda võimekam on aju. Närvirakke on võimalik  kõikvõimalike toksiliste ainetega (sh. alkoholiga) suretada- siis väheneb ka ajukoore kurrulisus ning kujuneb välja rahvakeeli nn. sileaju.  Ajukahjustuse korral kui nagunii osa närvirakke enam ei tööta on alkohol täiesti vastunäidustatud.

Aju keskosa närvirakkude kogumikud ehk tuumad (piltlikult õuna südamik) on  arenguliselt vanem aju osa, mis vastutab emotsioonide, lõhnataju, koordinatsiooni ja teiste selliste funktsioonide eest, mis on olemas ja arenenud ka imikutel ja loomadel.

Ajutüvi ehk piltlikult õuna roots, koosneb peamiselt närvirakkude jätketest, mis ühendavad pea ja seljaaju närvirakke, seega, kas toovad informatsiooni kehast peaajusse või viivad käsklusi kätele, jalgadele, siseorganitele. Ajutüves asuvad ka mõned närvirakkude kogumikud ehk tuumad, mis vastutavad aju ärkveloleku ehk virguse, hingamise ja südametegevuse rütmi, silmade liigutamise ning veel mõnede teiste oluliste funktsioonide eest.

Peaaju jaguneb kaheks poolkeraks- vasakuks ja paremaks. Vasak ajupoolkera koorest saavad alguse parema kehapoole liigutused ning vastupidi- parema ajupoolkera koorest vasaku kehapoole omad. Aju poolkerad on üldiselt üsna sarnaselt toimivad, kuid on teatud tegevusi, mida juhitakse valdavalt ainult ühest ajupoolkerast. Näiteks võiks tuua kõne. Paremakäelistel paikneb kõnekeskus vasakus ja vasakukäelistel paremas ajupoolkeras. Seega kui esineb parema kehapoole halvatus paremakäelisel inimesel, lisandub sellele suure tõenäosusega ka kõnehäire.

Juba 1909 leidis K.Brodman, et peaaju koore eri piirkondadae rakuline koostis ei päris ühesugune. Selle leidu alusel jagas ta peaaju koore 52-ks erinevaks tsooniks. Sellist jaotust hakati nimetama Brodmani kaardiks. Suur osa tänapäevase arusaamise kujundamises aju ehitusest ja funktsioneerimisest on vene teadlastel- neuropsühholoogidel  Lev Võgotskil ja Alexander Lurial. 1970 ndatel avaldasid nad uuringud, mis selgitasid info liikumist ajukoores; kuidas töödeldakse ajukoores väljastpoolt tulevat informatsiooni ja kuidas aju "programmeerib" inimese tegevusi.

Peaaju eesmine osa ehk otsmikusagar vastutab tegevuse planeerimise ja kõige  eest, kuidas inimene tegutseb, kuidas end liigutab, kuidas räägib.

Peaaju tagumistesse osadesse- oimu, kiiru ja kuklasagarasse koondub aga info, mida inimene saab ümbritsevast maailmast läbi silmade, kõrvade ja kehatundlikkuse. Siin toimub ka kogu selle info analüüs ja mõtestamine. Vene teadlaste koolkond, eesostsas Luriaga jagas ajukoore primaarseteks, sekundaarseteks ja tertsiaalseteks väljadeks. Vene teadlaste teooriaid täiendas E. Goldberg,  kes avaldas 80-ndate lõpus gradiendi teooria, mis seletas veelgi täpsemalt, kuidas liigub informatsioon ajukoores ning mis loogika alusel omandab üks või teine ajukoore osa teatud ülesande täitmise funktsiooni.

Läbi nägemisnärvi silmadest jõuab kuklasagara primaarsesse välja info eseme kuju, värvi ja teiste esmaste omaduste kohta. Edasi liigub see info järgmistesse aju piirkondadesse nn. sekundaarsetele väljadele, kus nähtule antakse mõiste. Näiteks inimene näeb oma ees punast ja ümmargust asja. Mõiste andmine tähendab seda, et punane ja ümmargune asi on tõenäoliselt pall- pall seostub inimese mõtetes juba vastava tegevusega. Primaarse välja kahjustuse korral on inimene pime- ta ei näe esemeid, sekundaarse välja kahjustuse korral, tekib kahjustus, mida nimetatakse agnoosiaks ehk äratundmishäireks- inimene näeb esemeid, kuid ei suuda neid millegagi seostada. Seda nimetatakse ka psüühiliseks pimeduseks.

Sama loogika järgi töötab kuulmisinfo vastuvõtt ja analüüs oimusagaras. Primaarsesse välja jõuab info heli tugevuse, tooni jne. kohta- inimene kuuleb heli. Nendega külgnevates ehk sekundaarsetes väljades antakse helidele mõiste- siin tekivad sõnad, milledel on inimeste jaoks tähendus. Primaarse välja kahjustuse korral inimene ei kuule, sekundaarse välja kahjustuse korral aga ei saa kõnest aru. Seda viimast nimetatakse afaasiaks, täpsemalt sensoorseks afaasiaks, mis tähendab kõne äratundmise häiret (eristatakse  motoorne afaasia, mis on kõnes väljendumise häire-  selle korral, nagu kõigi väljendamise, nii kehalise või sõnalise väljendamise häirete korral, asub kahjustus otsmikusagaras).

Niisamuti toimub kehast tuleva info töötlus kiirusagaras: primaarses väljas kehaline tundlikkus (soe-külm, terav- tomp jne), järgmistes, so. sekundaarsetes  väljades selle info mõtestamine.

Nende kolme info – nägemis, kuulmis ja kehast tuleva info kohtumisala on tagumiste ajukoore osade kõige kõrgemalt arenenud ala- nn. tertsiaalne väli, kus toimub liigutuste, kuulmise ja nägemise seostamine, abstraktsete mõistete tekkimine ning mälu.

Otsmikusagaras asub selline kõige kõrgemalt arenenud osa –tertsiaalne väli-kõige ees, siin sünnivad ideed ja plaanid kuidas mingit tegevust alustada või peatada. Edasi liigub info sekundaarsete väljadele, kus tehakse täpne tegevusprogramm- kuidas liigutus sooritada. Primaarse ala ülesandeks on selle plaani alusel keha liikumise korraldamine, so. käe või jala jõud, keelelihaste liikumine ühe või teise sõna väljaütlemiseks jne. Tertsiaalse välja kahjustuse korral ei oska inimene oma tegevust planeerida ning käitub olukorrale mitte vastavalt. Sekundaarse ala kahjustuse näiteks võiks tuua kokutamise- kõne programm ei suuda minna üle ühelt etapilt teisele. Primaarse ala kahjustuse näide on aga halvatus, mis tähendab liigutuse jõu langust.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et mida primitiivsem/algelisem on organism, seda enam on ajukoores primaarseid välju võrreldes tertsiaalsete väljadega- loomadel ei ole ajukoore tertsiaarsed väljad eriti ulatuslikud. Inimesel on tertsiaalsed väljad sündides potentsiaalselt olemas, kuid nad ei ole veel aktiivsed. See seletabki, miks näiteks sünnimomendil saadud ajukahjustus (hapnikupuudusest) võib tugevalt häirida inimese liigutuste sooritamise võimet, kuid võib mitte mõjutada tema mõtte ja analüüsivõimet. Hapnikupuudus mõjub just töötavatele närvirakkudele, mis vajavad sel hetkel oma tööks hapnikku, teisi nn. uinuvaid närvirakke hapnikupuudus eriti ei mõjuta.

Lihtsa ülesandega saab hakkama 1 aju piirkond ( näit. saada aru, kas torge on terav või tömp, kas peos on lumepall või soe pannkook), keeruline üleanne nõuab aga eri aju osade koostööd, näit. kuidas minna õigesti üle sõidutee nõuab inimeselt tähelepanu, nägemisvõimet, pea pööramist, mälu (rohelise ja punase värvi tähendus) ning keha koordineeritud liikumist.

Täielikku paranemist pärast rasket ajutraumat enamasti ei toimu. Taastumise perioodil tuleks pöörata tähelepanu nii isiksuse muutustele kui tähelepanu, keskendumise ja infotöötluse häiretele. Selles artiklis püüangi tuua näidete toel välja põhilised ajutrauma järgsed probleemid ja anda mõned nõuanded, kuidas nendega toime tulla. 

30 aastane mees, endine professionaalne jalgpallur, väravavaht. 21 aastasena autoavarii. Ajuturse,  2 nädalat teadvuseta, parempoolne halvatus. 5 nädalat neuroloogia osakonnas, edasi soovitati jätkata taastusravi, kuid perekond ei pidanud seda vajalikuks. Traumajärgne mälulünk 3 kuud.. Halvatus paranes väga hästi ja noormees asus taas treenima. Koordinatsiooni ja keskendumishäirete tõttu ei võetud enam endisesse meeskonda. Oli kodune, tegeles spordiga. 4 aastat hiljem läbis 3 aastase spordi-instruktorite koolituse. Füüsilist puuet ei ole, kuid  õppimine raske. Ei leidnud kodukohas tööd, läks majandust õppima. 1,5 aastat hiljem katkestas õpingud. Praegu peamine keskendumishäire, väsimus, mälu halb. Rehabilitatsiooni tulemus: sobiks poole kohaga töö. Näiteks noorte väravavahtide treening (tervet meeskonda ei suuda jälgida, kuid 2-3 noormehe treenimisega saab hakkama).

Kiire väsimine, suurenenud unevajadus ja tähelepanuhäired – kõige selle  taga on ajutüves paikneva närvirakkude kogumi, võrkmoodustise, kahjustus. Võrkmoodustise ülesandeks on hoida ajukoort aktiivsena, töövõimelisena.

Elu esitab meile väljakutseid, ümbritsevad inimesed oma nõudmisi. Ei ole võimalik teavitada peatrauma järgsetest probleemidest kogu maailma. Inimene peab neid eelkõige ise teadma. Kui raske ajutrauma järgselt kipuvad lähedased üle hoolitsema, siis kerge ajutrauma järgselt kui inimesel ei ole nähtavat füüsilist puuet, on sageli isegi pereliikmetel raske oma lähedase probleemi mõista. Kas ongi  kerge ette kujutada, et treenitud väljanägemisega noor mees ei ole võimeline terve päeva tööd tegema. Tema väsimust peetakse laiskuseks. Kodused küsivad- miks sa kogu aeg nii väsinud oled? Miks sa tööle ei lähe? Pealtnäha võib jääda mulje, et inimene on unine, justkui oleks eelmine öö magamata. Ja nii iga päev. Kuidas neid inimesi aidata? Siin ei ole vaja jalgratast leiutada. “Kui sa tervet ei jõua, siis tee pool, aga tee ise” ütles Luts õpetaja Lauri suu läbi juba eelmisel sajandil.  

Igasuguse informatsiooni mõtestamine vajab aega. Mida raskem ajutrauma seda enam. Kahjustatud võib see saada ka kerge ajutrauma tagajärjel. Uuringutes on leitud seos traumajärgse mälulünga kestvuse ja infotöötluse kiiruse vahel- mida pikem mälulünk, seda aeglasem on inimene hiljem igapäevastes toimingutes.

Aeglustunud on ka lihtsate tegevuste sooritamine, näiteks oma nime kirjutamine, võtmete leidmine võib võtta kauem aega, samuti ka ukse kinni ja lahti keeramine. Enne traumat ei toonud ta kunagi tööd koju kaasa, kuid nüüd töötab ta poole ööni. Kui sa küsid, ütleb ta, et tal on hulk märkmeid teha, kuid ta ei saa neid kunagi valmis.

Mõnikord võib näida, et ajukahjustusega inimene ei kuule. Ta võib paluda sul öeldut korrata. Tegelikult on probleem selles, et öeldust arusaamine, selle mõtestamine võtab lihtsalt kauem aega.

Tavaliselt koheldakse selliseid patsiente kui lapsi, püütakse kõike tema eest ära teha. Sellega häiruvad isiklikud suhted ning kujuneb nn. õpitud abitus.

Kodustel on vaja palju kannatust. Inimesele tuleb anda aega ja sageli selgub, et ta tuleb paljude ülesannetega siiski ise toime.

41 a., endine metallitööline, abielus, 3 last. 38 aasta vanusena kiiruisutamisrajal uisutades kukkus elektrikaabel talle kukla piirkonda. Teadvust ei kaotanud, 4 päeva  oli haiglas jälgimisel, sest oli uimane, sõitis ise autoga koju, kuid ei mäleta sellest midagi, sai ravivõimlemist, sest selja ja kaela lihased valutasid. Kuu aja pärast läks tööle, tegi palju vigu, kodus ainult magas, vasak käsi ei kuulanud sõna. Trauma järgne mälulünk 2 nädalat, terve traumajärgne aasta on veidi “udune”.1 aasta töötas, kuid tegi palju vigu ja ei tulnud enam oma tööülesannetega sama hästi toime kui enne. Tekkis masendus. Raske oli vastata ka naabrite ja tuttavate küsimusele, miks ta- pealnäha terve inimene küll tööle ei lähe.

Rehabilitatsiooni tulemus: ta sai aru, miks ta endise tööga toime ei tule. Rehabilitatsioonis osales ka tema abikaasa, kes sai samuti vajalikke tedmisi, miks tema enne nii toimekas abikaasa, kes käis tööl ja tegeles kõikvõimalike sprodialadega nüüd kodus istub. Perekond leppis olukorraga, et mees on kodune ja hoolitseb selle eest, et pere 3 last õigeks ajaks kooli ja trenni jõuaksid.

 Tähelepanu eest vastutavad aju keskel ja aju tüves asuvad närvirakkude kogumikud ning ajukoore eesmine osa- otsmikusagar. Ka tähelepanuhäire raskus on enamasti seoses ajutrauma raskusega.

Tähelepanuhäirega inimesed pahatihti ei taju olukorda tervikuna. Üks patsient kirjeldas seda kui silmaklappidega olekut - sa teed midagi, näiteks juhid autot, kuid tegelikult sa ei tea mis ümberringi toimub. Tähelepanuhäire on enam väljendunud ka paljude inimeste seltskonnas või kui jututeema on inimese jaoks ebahuvitav.

Kui mitu inimest korraga räägib on sellise kahjustusega inimesel raske jutust aru saada. Selliseid olukordi aga on elus  pea võimatu vältida- nii töökoosolekutel kui seltskondlikel koosviibimistel on sellised olukorrad tavalised.

Ajutraumaga inimesed on oma tegevustes ka kergesti häiritavad. Sageli jääb teistele väär mulje, et ajukahjustusega inimene on isekas ja egotsentriline, kuna ta ei näi hoolivat, mis ümberringi toimub.

Tähelepanu ja keskendumise probleemidega inimesel võib olla raske hoida oma tähelepanu pikemat aega ühel asjal. Näiteks võib ta suunduda teleri eest aiatööle ja sealt edasi aitama sind kodutöödes ning seda kõike 15 min jooksul.

Ta ei pruugi enam huvituda oma endistest hobidest, seda enam kui nad vajavad tähelepanu, nagu lugemine, arvutiga töötamine vms. Kui ta enne oli võimeline jagama oma tähelepanu kahe asja vahel, näiteks vaatama televiisorit ja rääkima samal ajal telefoniga, siis nüüd võib see tema jaoks raske olla. Kui ta võis enne olla võimeline töötama paljude segajatega ruumis, siis nüüd vajab ta täielikku vaikust.

Kuidas käituda? Tööd tehes peaks ta keskenduma vaid ühele asjale. Peamine- kõrvalda töökeskkonnast muud häirijad. Vii ära kõik mida ta ei vaja käesolevaks tegevuseks. Palu ka lastel töötoast lahkuda. Soovita talle uusi huvialasid. Kui talle enam ei meeldi lugeda raamatuid, siis soovita selle asemel ajakirjade artikleid ja  lühijutte. Korrasta ta ümbrus. Iga asi peab olema omal kohal. Julgusta teda kasutama ainult neid asju, mida ta vajab käesolevaks tegevuseks. Eralda talle eraldi ruum., kus ta saab töötada. See peab olema vaikne ning tühi segavatest nägemisärritajatest. Lülita välja raadio ja televiisor. Sule uks, nii et ta saaks endale vajaliku privaatsuse.

Agnoosia on ajukahjustuse tagajärjel tekkinud äratundmishäire. Agnoosiad jaotatakse alatüüpideks vastavalt sellele, millise meele kaudu saadava info töötlus on häiritud. Näiteks visuaalne agnoosia ehk psüühiline pimedus on nägemistaju kahjustus. Inimesel on raske nähtust aru saaada; ta näeb ja kirjeldab objekti, võib seda isegi kopeerida, kuid ei suuda nimetada selle nime, ei funktsiooni ega ka pantomiimi abil. Kui inimene saab objekti katsuda või nuusutada võib ta selle ära tunda. Kuulmistaju kahjustuse korral, mida nimetatakse auditoorseks agnoosiaks esineb raskus kuuldut ära tunda või mõista ning kehataju häire korral  ei suuda inimene katsudes ära tunda objekti kui ta seda ei näe või ei nuusuta. Auditoorne agnoosia ei ole kuulmise langus. Inimene kuuleb heli, aga ei suuda seda millegagi seostada.

Agnoosiad tekivad ajukoore sekundaarsete väljade kahjustuse korral. Kui kahjustus on kuklasagaras, tekib visuaalne agnoosia, oimusagaras auditoorne agnoosia ja kiirusagaras taktiilne agnoosia. Agnoosiad tuleb eristada ajukahjustuse tagajärjel tekkinud pimedusest, kurtusest ja keha tundlikkuse häirest. Nendel juhtudel asub kahjustus primaarsel alal- ajukoores kiiru-, oimu- või kuklasagaras.

Mõistmise ja tajuhäirete alla kuuluvad ka lugemise, arvutamise, kirjutamise, ruumisuhete tajumise häired- kõigi nende korral asub kahjustus ajukoore tagumistel aladelkiiru-, oimu- ja kuklasagaras.

Kui on häiritud  ruumis orienteerumine (ruumi agnoosia) on inimesel raske orienteeruda ka oma kodulinnas, võõrast keskkonnast rääkimata. Tal võib olla suuri raskusi uute kohtade ülesleidmisega. Ta võib kergesti eksida, ajades segamini põhja, lõuna ja lääne ja seeläbi kaotada kindluse minna üksi uutesse kohtadesse. Jällegi on patsiendid ise kõige tabavamalt iseloomustanud oma uut olukorda “tunnen end kui nõel heinakuhjas” olid ühe patsiendi sõnad. Tal võib olla probleeme sarnaselt kõlavate numbrite ja sõnade   eristamisega, eriti uue informatsiooniga, nagu ruumi numbrid ja aadressid. 15 võib segamini minna 50-ga, 30 13-ga ja Teet sõnaga peet. Tal võib olla probleeme vestluses osalemisega. Ta ei vasta küsimustele või tema vastused näitavad, et ta ei ole küsimusest aru saanud. Ta võib päeva jooksul võtta vastu telefonikõnesid ja hiljem kui sa koju jõuad, võib tal olla raske neid edasi öelda. Hiljem võid märgata, et spetsiifilised detailid, nagu numbrid ja tänavanimed ei ole korrektsed. Mudelid ja skeemid, mis sisaldavad nii kirjalikke juhiseid kui jooniseid võivad olla tema jaoks rasked. Kui sa arutada tema uut ajalehe artiklit võid märgata, et olete selles sisalduvatest faktidest erinevalt aru saanud. Varsti selgub, et ta on pea kogu artiklist valesti aru saanud. Ta võib kaotada artikli vastu huvi, kuna ta ei mõista olulisi punkte või detaile.

Kuidas käituda? Paljud tajuprobleemid paranevad ajaga, siiski mõned jäävad. Tal võib olla probleeme juhtnööride järgimisega- nii suuliste, kirjalike kui graafiliste. Seega enne kui hakkad talle korraldust andma, tee esmalt kindlaks, kas ta paneb sind tähele. Palu tal korrata sulle tagasi talle antud numbreid, tähti ja juhiseid. Nii saad olla kindel, et ta kuulis õigesti. Julgusta teda panema olulised asjad kirja, nii et ta saab neid uuesti järgi vaadata. Jalutage koos läbi uue ümbruskonna. Varu linnaplaane ja maakaarte ning õpeta ta nende alusel orienteeruma. Võõras linnas tuleks hoiduda metroo kasutamisest, võimalusel võtta takso jne. Anna talle rohkem aega ülesannete jaoks mis vajavad käelist tegevust. Pea meeles,  tegevused, mis talle enne meeldisid  (kodukaunistamine) võivad olla nüüd ärritavad. Tal võib peaaegu alati olla raske jälgida seltskondlikku vestlust. Sul tuleb õppida aktsepteerima aegajalt tema poolt esitatud kohatuid kommentaare. Sõprade hulgas ei ole informatsiooni vale tõlgendamine suur probleem, küll aga töökeskkonnas. See võib maksta talle töö. Soovita tal alati kui ta ei saa aru, esitada selgitavaid küsimusi. Olulisi küsimusi lahendades peaks ta arutelud ja otsused tegema eraldi ruumis üks-ühele vestluses, mitte aga seltskondlikel koosviibimistel jutuajamiste käigus. Julgusta teda küsima nimede ja tänavate täpset hääldust. Sel juhul on vähem eksimise võimalusi. Talle võib ka selgitada, et ta ei pea telefonikõnesid vastu võtma. Mõistmise redelil on lugemisoskus kõrgemail tasemel. Aktsepteeri, et tal võib olla sellega raskusi. Sündmuste ja uudiste  arutelul korda talle detaile kaudselt vestluse läbi. See aitab tal olla kursis poliitiliste ja sotsiaalsete teemadega. 

26 aastane endine kiirabiõde. 24 aastasena sattus autoavariisse - teine auto sõitis ette kui kiirabi sõitis patsiendiga haiglasse, tema oli patsiendi juures, rihmadega kinnitamata. Tal oli väike pindmine haav kaelal, see õmmeldi esmaabis kinni ja ta saadeti koju. 2 päeva  hiljem tekkis vasaku käe ja jala nõrkus, peavalu, segasus, tasakaaluhäire.Oli kodus haiguslehel. Paar kuud hiljem läks tööle 3. inimesena meeskonnas. Praegu ei mäleta trauma järgset 3 kuud. 4 kuud hiljem näitas neuropsühholoogi konsultatsioon, et ta ei ole võimeline enam samale tööle minema. 10 kuud hiljem tekkis masendus, süütunne, ta loobus suhtlemast oma elukaaslasega. Sel perioodil tekkis ka esimene lühike  epilepsiahoog. 2 aastat hiljem tugeva epilepsiahoo järgselt hakkas saama ravi. Tekkisid vihapursked, mille tõttu soovitati tugevaid rahusteid, mida ei soostunud võtma. Nägemishäire vasakus silmas diagnoositi alles 2 aastat hiljem.  Samuti selgus alles hiljem, et nn. psühhiaatriliste probleemide taga oli vähemalt osaliselt omapärane kuulmise kahjustus- kõik tavalised helid tundusid tema jaoks liiga tugevad, häirivad.

Rehabilitatsioni tulemus: patsient sai juurde enesekindlust, sai aru, mis põhjustab tema väsimust, miks tal jäävad (vasakul) mõned asjad vaateväljast välja, miks tal on raske enda emotsioone kontrollida. Samuti selgus, et tema vasak kehapool ei ole mitte nõrgem, vaid ta lihtsalt ei oska seda enam kasutada. Selgus enda haiguse olemusest ja võimalikest probleemide lahendustest andis talle julguse alustada pereelu. Ta abiellus (kiriklik laulatus toimus pruudi kuulmishäire tõttu ilma muusikata) sama mehega, kellega oli enne traumat koos elanud ning muretses endale seltsiliseks koera, kes oli õpetatud käituma epilepsia hoo ajal.

Haiguse eitamist võib vaadelda ka kui enesekaitse mehhanismi see on nn. psüühiline haiguse eitamine või kui informatsioonitöötluse häiret ajus. Viimane on kõige ilmekamalt näha halvatud kehapoole eitamisega. Ajukahjustuse korral häirub sageli ka enesetaju. Inimesed märkavad küll oma füüsilist puuet, kuid mitte häireid mõtlemises. Realistlik enesetaju on üks keerulisemaid aju funktsioone ning võib saada kahjustatud ka minimaalse trauma korral. Kogemus näitab et enamik rehabilitatsioonis osalevaid patsiente peavad end enam kompententseteks võrreldes pereliikmete ja rehabilitatsioonimeeskonna hinnanguga. Pereliikmete ja rehabilitatsioonimeeskonna hinnangud on aga üsna sarnased.

24 aastane naine, endine elektriinseneriks õppiv tehnikaülikooli üliõpilane. 23 aastasena  jalgrattaga sõites toimus kokkupõrge autoga. Ajus verevalum, mis opereeriti samal päeval. Traumajärgne mälulünk 2,5 päeva. Haiglas oli mälu halb, sõnade leidmine raske. 6 päeva hiljem saadeti koju, kodus ei osanud käivitada arvutit, teha süüa, iga tegevuse alustamine tundus üle jõu käiv, kõigele sellele lisandus peavalu. Tekkisid masendus, unetus, kasutas antidepressanti. Proovis lõpetada oma ülikooli lõputööd, kuid ei suutnud. 5 kuud hiljem psühholoogi diagnoos- keskendumine häiritud, uute asjade õppimine väga aeglane. Praegu probleemiks aeglus, halb keskendumisvõime ja mäluhäired.

Rehabilitatsiooni tulemusena leidis endale uue hobi- mägironimine, millega sai suurepäraselt hakkama. See tõstis oluliselt enesehinnangut. Kuna traumast on möödas suhteliselt vähe aega, ning paranemine veel jätkub, aitab uus hobi esialgu sisustada päevi ning hoida meeleolu uute plaanide tegemiseks. Tõenäoliselt jääb tehnikaülikool siiski lõpetamata.

Mälu on organismi võime omandada ja säilitada informatsiooni. Psühholoogias eristatakse semantilist mälu (teadmine, et maailm on ümmargune) , protseduurilist mälu (kuidas sõita jalgrattaga) ja episoodilist mälu (mida ma sõin täna hommikul). Ajukahjustusega inimeste uuringud on kirjeldanud inimesi, kelle episoodiline mälu on häiritud, samal ajal kui semantiline mälu funktsioneerib enam-vähem normaalselt. Võib-olla pole ajukahjustusega inimesel häire mitte episoodilises mälus, vaid üldse uudse info salvestamisel. Paljud tavalised mälutestid ei näita selliseid igapäevaseid mäluprobleeme nagu auto parkimise koha, lähedase sõbra nime või olulise kohtumise eesmärgi mäletamist. Ei ole ka ravi, mis teeks “halvast mälust” “hea mälu”. Parim viis on õpetada mäluhäirega inimest kasutama abivahendeid, nagu näiteks märkmik. Pedantsus pisiasjades on mäluhäirega inimeste jaoks ainuvõimalus kontrollida olukorda. “Kui sa ka kogu ümbritsevat ei suuda jälgida, siis vähemalt oma kodus olgu asjad sinu käe järgi” näib olevat põhimõte, mida järgides paljud ajutraumaga patsiendid end kindlamana tunnevad.

Probleemide näited: ei mäleta nimesid, aadresse ja telefoninumbreid, kasutab väljendeid “Hei sina seal”, “Kuule, õde!”, või “kõne inimene”. See tuleneb sellest et ta ei ole võimeline õppima uute tuttavate nimesid,  ei pruugi mäletada kohtamise aega või kohta, ta võib mitte mäletada ka et on üldse kohtamise määranud. Ka uute töövõtete omandamine võib osutada talle raskeks. Seega oleks parim kui ta saaks pöörduda tagasi oma endise töö juurde. Ta võib ärrituda, kui ta ei mäleta, kuhu ta kodus asjad on pannud.

Mälu võib mitte taastuda ja siis tuleb tal õppida spetsiaalseid võtteid, et koduse ja tööeluga toime tulla. Mainisin juba märkmikku. Soovita tal oma “mälu” kogu aeg kaasas kanda. Kalendermärkmik on väga kasulik. Sea sisse mapp, kus on kirjas kus asuvad sinu kodu olulised asjad- käärid, võtmed jms. Sealt saab ta alati asukoha järele vaadata. Soovita tal kasutada märkmikku ka uute inimeste äratundmiseks. Kui ta tutvub uue inimesega, et ta märgiks sinna selle uue tuttava nime ning mõned märkmed välimuse kohta joonistuse või kirjelduse kujul, et ta saaks seda uuesti meelde tuletada. Mäluhäire võib tekitada probleeme ka tööl. Tööl tekkivad sekeldused võivad teda ärritada. Ole nii toetav kui suudad.

Afaasia on ajukahjustuse tagajärjel tekkinud keelekasutushäire. Afaasiad jagunevad kahte suurde gruppi- kõnest arusaamise ja kõnesväljendumise häired. Ka mitmeid kuid hiljem kui afaasia on oluliselt paranenud võib esineda esemete nimetamise häire või kõnevoolavuse takistus, mis mõjutab oluliselt töö leidmist. Lisaks afaasiatele esineb ajutraumade järgselt kõne ja suhtlemisega seotud probleeme, mis ei ole otseselt afaasiad. Sageli on isegi lauseehitus korrektne, kuid kõnes esineb mõtteline kaos: kummaliste sõnade kasutamine, lausete ja mõtete vahel kaob seos, kahjustunud on abstraktne mõtlemine, patsiendid kõnetavad end kolmandas isikus. Või näiteks seltskondlikus vestluses “mõte kaob käest”. Mõnede patsientide jaoks on probleemiks napisõnalisus, teised jälle räägivad liiga palju. Nad ei saa aru, millal peatuda ja anda teistele võimalus rääkida. Nii kõne nappus kui ülemäärane kõnelemine mõjutavad uuringu alusel 6-12 kuud pärast traumat patsiendi sugulaste meeleolu. Kõne rohkus on otsmikusagara funktsioonihäire. Kliiniline kogemus näitab, et kergemini ärrituvad ja pidurdamatud patsiendid on üldiselt ka jutukamad..

Sa võid märgata, et ta ei taba kunagi vestluse mõtet. Ta võib alustada jutuajamist töö teemadel ja lõpetada lapse kooliprobleemidega. Kui ta enne traumat armastas arutelusid ja vaidlusi, siis nüüd ei jõua ta enam sinuga vestlustes järge pidada, jääda oma argumentide juurde või reageerida kiirelt naljadele. Patsiendid ütlevad, et nad tahaksid, et inimesed räägiksid nendega, mitte läbi nende peatrauma. Sageli tingib aga nende enda käitumine ümbritsevatelt “moondunud” vastureaktsiooni. Seetõttu on oluline anda patsiendile kohest adekvaatset tagasisidet.

Kuidas käituda? Tuleks rääkida asjust mis ajutraumaga inimest huvitavad, kasutada sõnavara, mis on mõtestatud ja vanusele vastav. Vajadusel kasutada kõne ilmetamiseks pilte, kirjalikku ja kujundlikku abimaterjali ning kordama informatsiooni. Selleks kõne oleks arusaadav tuleks rääkida tavalise häälega, kuid selgelt ning kasutada lühikesi lauseid. Vältida nn pudikeelt ja näitama üles respekti (sh. Ma olen kindel et sinusugusel täiskasvanud inimesel on raske aktsepteerida mõningaid meie reegleid). Vastamiseks tuleks anda piisavalt aega. Tähele peaks panema ja vastama ka inimese mitteverbaalsele (noogutused, pearaputus jne.) suhtlusele. Hea oleks leida suhtlemiseks koht, kus on vähe segajaid. Enne kõne alustamist püüa tema tähelepanu, kui vaja, kutsu nime pidi või puuduta tema kätt. Kindlasti ei tohiks rääkida inimese kohalolekul temast kolmandas isikus.

Eesmärgipärase tegevuse tagab otsmikusagara hea töövõime. Otsmikusagara efektiivse toimimise eelduseks on korras seosed kõigi teiste aju osadega, eelkõige ajutüves paikneva võrkmoodutisega, mis tagab aju üldise aktiivsuse. Hajusa ajutrauma korral võib saada kahjustada nii võrkmoodustis kui ka paljud ajutüve läbivad juhteteed. Seetõttu esineb hajusa kahjustuse korral sageli ka otsmikusagara funktsiooni häire. Otsmikusagar on vastutav meie tegevuste planeerimise ja täideviimise eest. Kui aju tagumiste osade funktsioon, so. sissetuleva info töötlus on korras võib selline väljundfunktsiooni häire patsiendi jaoks väga frustreeriv. Sageli on seda oma lähedastele ja isegi arstile raske seletada. Inimene teab, kuidas on õige ja kuidas peaks teatud olukordades toimima, kuid see ei tule välja. Olukorrad, kus enne traumat oli enesevalitsemine iseenesestmõistetav või vähemalt rahuldav, ei ole seda enam mitte. Kuna ajutraumal on ka oma riskigrupp, inimesed, kellel on ennegi hulljulgelt või ebatavaliselt käitunud, siis on kerge öelda: “ta on alati veidi pidurdamatu olnud”. Kuid ajutrauma võib juhtuda ka sotsiaalselt väga edukatel inimestel. Selline taust loob muidugi ka parema pinnase kompensatsioonimehhanismide äraõppimiseks. Alati ei ole ka ajutrauma tagajärjeks pidurdamatus ja brutaalsus, probleemiks võib olla just tegevuse alustamine (seos ka ajutüve aktiveeriva rolliga) või tegevuse (sh. kõne) järjepidevus. Inimesed ei suuda minna ühelt tegevuselt teisele, asi, mis muidu teostub automaatselt ja on teiste inimeste jaoks enesestmõistetav. Nad ei ole enam oma tegevustes paindlikud. Samuti võib ajukahjustusega patsientidel olla probleemiks juba alustatud tegevuse peatamine ( näit. joonistab palutud 3 ringi asemel 20, koorib lõunaks ämbritäie kartuleid vms.).

Igapäevaste probleemidena: ta võib veeta enamuse päevast teleri ees vaadates filme või seebikaid. Ta vastab, et ei taha midagi muud. Ta võib planeerida päeva detailideni, kuid mitte jõuda kaugemale esimesest punktist, sest see võtab talt terve päeva. Ta ei ole huvitaud enam oma endistest hobidest. Ta oli enne huvitatud arvutist, kuid praegu ei pane miski teda huvituma programmeerimisest ja arvutimängudest. Ta võib teha edusamme jälgides oma päevakava. Kui aga pärast punkt kaheni jõudmist sõber helistab, ei pöördu ta enam oma kava juurde tagasi.

Aita tal teha päevakava. Riputa see üles eelmisel õhtul. Iga tegevuse jaoks olgu ajalised raamid. Näiteks telefonikõnede jaoks olgu 30 minutit “9.00-9.30-tee telefonikõnesid”. Kui sa oled kaugel kontrolli aeg ajalt telefoni teel kas ta on oma graafikus. Ka teised pereliikmed võiksid telefoni teel kontrollida. Anna talle aega arendada uusi hobisid ja huvisid. Aktiivsemad huvid hoiavad teda tähelepanu ja ta ei tüdine nendest nii kiiresti. Talle võib enam meeldida füüsiline treening mõni asi, mis nõuab keskendumist ja tähelepanu.

Otsmikusagara kahjustusega inimene on kui algaja kompuutri taga. Ta peab omandama juhtnöörid, kuidas ühelt programmilt teisele üle minna, teadmise, et iga takistuse või tõrke puhul on lahendus ning kust seda otsida. Kui arvuti puhul on alati viimase võimalusena abi Esc nupult, siis tegelikus elus kasutatakse ühelt tegevuselt teisele ülemineku õpetamiseks “igapäevast positiivset rutiini”. Näiteks, kui haige inimene ärritub alati juhul kui plaanitud tegevus tuleb olude sunnil asendada teisega, võiks nendeks puhkudeks koostada nimekirja meelepärastest tegevustest, ning iga kord kui plaanitud tegevus mingil põhjusel ära jääb, võtab inimene iga kord (rutiin) välja oma nimekirja ja valib mõne meeldiva (positiivne) asendustegevuse.

Kui probleemiks on alustatud tegevuse järjepidevus, kahjustab see nii töö- kui isiklikke suhteid, sest teistele tundub, et inimene ei hooli ehk ei ole motiveeritud. Tavaliselt leiavad need inimesed töö, kus korduvad oskused on olulisemad kui planeerimine. Igal juhul on abiks kõikvõimalikud plaanid. Mõnes peres on lausa empiiriliselt jõutud selleni, et hommikul kohvilauas arutatakse läbi, mis päeva jooksul ära tuleb teha. See lihtne, aga vajalik tegevus ongi juba päeva planeerimine.

 Ajukahjustusega inimesega kooselu võib mõnikord vägagi raske olla. Lähedastel tasub alati meeles pidada, et aidates ennast, aitad ka oma lähedast. Püüa oma muret jagada. Eestis töötab mitu usaldustelefoni (tasuta muretelefon 126 E-P 16-06, kriisiabi 6314300, kristlik päevane usaldustelefon 6006439). Ära häbene pöörduda arstide või psühholoogide poole. Hangi teadmisi ka kirjandusest. Sinu teadmised ja meelerahu on ka tema paranemisele toeks.

Varje-Riin Tuulik Leisi, taastusarst