Antikehad gripiviiruste vastu

Ameerika teadlased avastasid antikehad, mis gripiviirustel sõna-sõnalt kõrist haaravad. Teadaanne väljaandes Nature Structural & Molecular Biology (2009: doi:10.1038/nsmb.1566) tõotab kaugemas tulevikuks uut algust influentsa, kaasa arvatud tema kardetud pandeemiavariantide, raviks.

Antikehad avastati süstemaatilise otsingu tulemusena. Wayne Marasco juhitav teadlastegrupp Dana Farber’i Vähiinstituudist Bostonis uuris 27 miljonit eri antikeha ning nende võimet siduda gripiviiruste pinnal paiknevat valku – hemagglutiniini. Hemagglutiniin aitab viirusel siseneda tervesse rakku ja seda nakatada. Teadlased leidsid laborieksperimentide käigus kümme antikeha, mis suutsid nimetatud valku siduda ja millest omakorda kolmel oli tugev neutraliseeriv toime.

Loomkatsetes pidasid kuni 80 protsenti hiirtest vastu muidu surmavale H5N1-tüvega linnugripi nakkusele või H1N1-tüvele ehk hispaaniagripi tekitajale.

Huvipakkuv on antikehade täpne sidemekoht. HA-valk küündib gripiviiruste pealispinnast välja. Allpool maapähklikujulist tippu, selle kohaga haakub viirus inimese rakkudega, on HA-valgul kitsas kael, mille struktuur eristub oma kõrge konstantsuse poolest. HA-valgu kõigi 16 alatüübi 6000 tuntud geenisekventsis (sekventsiks nimetatakse järjestust või jada, nt aminohapete järjestus valgus või nukleotiidide järjestus RNA-s või DNA-s) polnud peaaegu üldse erinevusi. See oli üllatus, kuna gripiviirused on muidu väga erinevad. HA-valgu „pea“ muudab pidevalt oma struktuuri, mille tõttu peab gripivaktsiini enam-vähem igal aastal uuendama.

Uuringus selgus, et valgul on olemas „konserveeritud“ piirkond, mis ühe arengulõigu vältel jääb muutumatuks. Kui tulemused osutuvad paikapidavaks, aitaks see tublisti kaasa viiruste tõkestamisele, kuna monoklonaalseid antikehi (keemiliselt ja immunoloogiliselt identsed antikehad, mis tunnevad ära kindla antigeeni kindla piirkonna) saab tänapäeval piiramatus koguses valmistada. Usaldusväärselt toimiv preparaat oleks kindlasti hea täiendus olemasolevatele viirusevastastele ravimitele Tamiflu (oseltamivir) ja Relenza (zanamivir), mille toime on piiratud ja mille lai kasutus, nagu näitavad viimaste aastate kogemused, on seotud resistentsuse kiire tõusuga.

Ülejäänud teadlaste suhtumine uuringutulemustesse jääb siiski tagasihoidlikuks. Mõned viitavad kõrgele doseerimisele, mida kasutati loomeksperimentides ja ennustavad tulevikuravimile äärmiselt kõrgeid tootmiskulusid. Teised kahtlevad ikkagi, kas need antikehad suudavad toimida ka tegelikult. Uued antikehad ründavad ohtliku linnugripi H5N1-tüve ja ka paljude paljude hooajaliste H1-tüve gripitekitajate vastu olevat need tegusad. Jäävat aga väga tundlik lünk influentsa H3- ja B-tüve ravimisel.

Igatahes kulub veel aastaid, enne kui sedalaadi kõikvõimas vahend suudetakse turule paisata.

Refereeris Liia Merino