Sotsiaalärevushäire
Sotsiaalärevushäire on oma olemuselt samuti foobia, kuid suure leviku ja ränkade tagajärgede tõttu peetakse otstarbekaks käsitleda seda eraldi.
Häiret iseloomustab tugev ja püsiv kartus olukordade ees, kus tuleb tegutseda teiste inimeste juuresolekul või viibida tähelepanu keskpunktis. Sotsiaalfoobia all kannatav inimene kardab põhjusetult, et võib ennast teiste ees naeruvääristada. Paljudele inimestele omane ujedus, tagasihoidlikkus või kerge esinemiskartus ei ole veel sotsiaalärevushäire. Haiguslikkusele viitab see, kui suhtlemisolukorrad ja enesele suunatud tähelepanu tekitavad tugevat, paanikani ulatuvat ärevust. Kehalistest sümptomitest on tavalisemad punastamine, suukuivus, südamekloppimine, käte värisemine, higistamine, iiveldus ja urineerimistung.
Hirmutavatest olukordadest püütakse hoiduda, mistõttu kannatavad igapäevane elu ja suhtlemine.
Sotsiaalärevus võib olla üldise iseloomuga, hõlmates peaaegu kõiki olukordi, kus võib teiste inimestega kokku puutuda ja nende hinnangu alla sattuda. Tavaliselt kardetakse kõige rohkem viibimist väiksemas seltskonnas, kus on ka võõraid, suhtlemist ülemustega, esinemist ettekandega või sõnavõttu koosolekul. Ka sellised paljude jaoks meeldivad sündmused nagu minek peole või randa võivad osutuda ületamatuks probleemiks.
Sotsiaalfoobia üks liike on esinemiskartus ehk rambipalavik, mis on sagedane just nende inimeste seas, kes peavad tihti olema tähelepanu keskmes oma tegevusala tõttu. Selle all võivad kannatada näiteks õpetajad, näitlejad, muusikud , kaubaesitlejad. Enamasti ületatakse see probleem harjutamisega ning suuremate kogemuste omandamisega, kuid võib juhtuda, et tugeva esinemishirmu tõttu on inimene sunnitud vahetama eriala.