Jämesoolevähk

Jämesool on 1,5…2 meetri pikkune seedetrakti lõpetav “toru”, mis piltlikult väljendades ääristab kõhukoobast kolmest küljest. Vähk võib siin tekkida pea kõikides osades ja sõltuvalt paiknemisest on ka haigustunnused erinevad.

Kellel on suurem jämesoolevähi tekke võimalus?
Käärsoolevähki haigestuvad naised 2 rohkem kui mehed. Pärasoolevähk tabab mõlemat sugu enam-vähem võrdselt. Statistika näitab, et ligi 90% haigestunuist on üle 50 aasta vanad. Põhjuseks:
Ebaõige eluviis – alkohol, suitsetamine, vähene liikumisaktiivsus, halb hügieen.
Ebaõige toitumise esmane “ründepunkt” on magu, kuid jämesool on elund, mis peab kahjulikud jäägid organismist välja viima. Soolde jõudnud jääkidest läheb kasulik osa veel vere kaudu tagasi organismi ja edasi on asendamatu soolebakterite tegevus. Tänu neile ei kuhju kahjulikud ained soolde ega tekita limaskesta haiguslikke muutusi. Loomsed rasvad, kolesterool, suures koguses teravamaitselised toidud – kõik need aga takistavad soole mikrofloora kaitsvat tegevust ja loovad nii eelduse soolevähi tekkeks.
Kroonilise kõhukinnisuse tulemusena peetuvad roojamassid pikka aega jämesooles ning neis sisalduvad mürgised jääkained võivad kahjustada soole limaskesta.
Pärilikkuse osa on just jämesoolevähi puhul eriti suur. On täheldatud perekondlikku eelsoodumust ja levikut. Geneetilised riskitegurid jagunevad kahte suurde gruppi. Ühe moodustavad suguvõsas edasikantavad pärilikud haigused, mis iseenesest pole pahaloomulised, kuid mille ravimata jätmine viib kindlasti vähi tekkeni. Need on jämesoole perekondlik polüpoos (sooles on sadu eri suurusega vohandeid ehk polüüpe) ja limaskesta haavandunud põletik ehk mittespetsiifiline haavandiline koliit. Mõlemad haigused avalduvad juba noores eas, enne 40 eluaastat. Teise grupi moodustavad need inimesed, kelle lähisugulastel või üldse perekonnas on esinenud vähki. Neil on risk haigestuda jämesoolevähki umbes 3 korda suurem.
Nagu maos nii ka jämesooles esineb sageli polüüpe – healoomulisi limaskesta vohandeid. Ka need on kahesugused: ühed, millest võib areneda vähk, ja teised, millest tavaliselt vähki ei teki. Polüübi ehituse üle saab otsustada proovitüki ehk biopsia abil.
Riskigruppi kuuluvad ka need inimesed, kes ise on oma elus juba korra vähki põdenud. Jämesoolevähk võib aastate järel tekkida mõnes teises sooleosas. Ka naised, kel on olnud rinna- või munasarjavähk, on ohustatud.

Haigustunnused
Taas peab tõdema, et ka jämesoolevähil pole erilist, ainult sellele haigusele omast tunnust. Kõik sooletegevusega seotud vaevused võivad esineda mis tahes soolehaiguse puhul. Seepärast ei tohiks karta ei haigust ega arsti, vaid peab kindlasti tulema oma kahtlusi jagama.
Jämesoolevähk tekitab ennekõike seedetegevusega seotud vaevusi. Sool töötab kõigil individuaalselt, kellel kiiremini, kellel aeglasemalt. Tähelepanelik tuleb olla siis, kui tavarütmis on tekkinud muutused: sagenenud tung soolt tühjendada, kõhukinnisus vaheldumisi kõhulahtisusega, seletamatult harvad sooletühjendamised, gaasid ja puhitused jne.
Veri väljaheitel pole kunagi normaalne nähtus. See ei ole tingimata vähist põhjustatud, kuid on siiski üks sagedasemaid pärasoolevähi tunnuseid.
Valu kõhus on omane peaaegu kõikidele kõhukoopaelundite haigustele. Seetõttu ei saa ainult valu järgi haigust, eriti vähki diagnoosida, vaid peab jälgima ja arvestama teisi koos valuga esinevaid vaevusi.
Kehvveresus ehk aneemia. Just jämesoole parem poolsete osade vähile on iseloomulik kasvaja lagunemisest ja sellest tingitud kroonilisest vere kaotusest tekkinud aneemia. See väljendub üldises nõrkuses, tasakaalutuses, naha kahvatuses, vahel ka minestamistes.
Hemorroidid ehk pärasoole veenilaiendid. Need on pärakurõngal asetsevad pehmed komud, mis tavaliselt erilisi vaevusi ei tekita. Põletiku korral võivad need aga muutuda tihketeks valulikeks sõlmedeks, mis veritsevad, ei lase soolt korralikult tühjendada ega ka istuda. Sellised sõlmed sarnanevad algstaadiumis pärasoolevähiga, mida endal on raske eristada.

Diagnoosimine ja ravi
Parima tulemuse jämesoole haiguste diagnoosimisel annab koloskoopia. See on spetsiaalse painduva toru viimine päraku kaudu jämesoolde. Toru on varustatud optilise seadmega, mis võimaldab hinnata mis tahes muutusi limaskestal, võtta biopsiat ja vajadusel läbi viia ka raviprotseduure.
Teatud olukordades saab soolt uurida ka sellesse kontrastainet sisse viies ehk irrigoskoopia abil. See protseduur näitab ära küll muutunud jämesoole osad, kuid ei anna alati usaldusväärset infot haiguse iseloomu kohta ega võimalda ka biopsia võtmist. Nagu vähi puhul ikka, annab kõige paremaid tulemusi operatsioon. Jämesoolevähk on üks sellistest, mille puhul rakendatakse kõiki kaasaegseid vähiravi meetodeid – lisaks operatsioonile veel keemia- ja kiiritusravi. Millal ja millist ravi teha, seda saab otsustada spetsialist, ent vaid patsiendiga koos.

Artikkel on koostatud Lege Artis OÜ 2007 välja antud infomaterjali „Seedeelundite kasvajad“ põhjal.