Maovähk

Magu on üks sagedasemaid vähipaikmeid nii seedeelundite kui ka kõikide teiste elundite seas. Kuigi haigestumine maovähki on viimastel aastakümnetel vähenenud, on maovähk vähisurma põhjustajana üks levinumaid. Traagiline on see, et vaatamata diagnostikameetodite ja ravivõimaluste täiustumisele avastatakse haigus enamasti liiga hilja. Statistika näitab, et varases staadiumis vähk on ligi 90% juhtudel ravitav.

Kellel on suurem maovähi tekke võimalus?
Maovähi korral pole pärilikkus nii määrav, kuna suhteliselt vähem on leitud perekonniti edasikandunud maovähki. Sagedamini on maovähki täheldatud A-veregrupiga inimestel ja neil, kel endal või perekonnas on olnud jämesoolevähki.
Keskmiselt haigestutakse vanuses üle 60…65 aasta, sagenenud on vähijuhtude arv alla 40-aastastel inimestel.
Magu on elund, mis võtab esimesena vastu kõik selle, mille inimene alla neelab ja siia jääb toit 2…3 tunniks. Seetõttu loetakse üheks tugevaks riskiteguriks söögi toimet maole. Suurtes annustes sool ja vürtsid, paljude toitude nitriteid ja nitroosamiine sisaldavad säilitusained, A- ja C-vitamiini vähesus toidus ja ka suitsutatud tooted kahjustavad kõik pika aja jooksul mao limaskesta. Potentsiaalse vähkipõhjustava tegurina võiks nimetada
tulikuumade toitude ja jookide liigset eelistust, kestva kasutamise korral võivad need põhjustada nii söögitoru kui ka mao limaskesta vigastusi.
Riskitegurite hulka kuuluvad veel suitsetamine ja ülekaalulisus.
Omaette riski põhjustavad haigused, mille korral tekib vähk maos sagedamini kui terves maos. Need on nn vähieelsed seisundid maos:
• krooniline atroofiline gastriit – põletikuline seisund, mis põhjustab mao limaskesta kuivuse;
• pahaloomuline aneemia, mis on tingitud B12-vitamiini imendumise häiretest maos. Nii see kui ka atroofiline gastriit vähendavad mõlemad mao happesust ja võimaldavad seega nitriteid ja nitroosamiine tootvate bakterite arenemist;
• mao limaskestalt leitud erilise põletikke ja haavandeid põhjustava mikroobi Helicobacter pylori nakkus. Seda saab kindlaks teha proovitüki võtmisega maost. Kui on leitud bakteri olemasolu, tuleb kindlasti läbi teha spetsiaalne ravikuur;
• polüübid maos ja jämesooles – määrav on nende suurus ja ehituslik iseloom. Tavaliselt on polüübid kahesugused: adenoomid, mis 5…6% juhtudel võivad muutuda vähiks, kui neid õigeaegselt ei diagnoosita ega eemaldata, ja hüperplastilised polüübid, millest tavaliselt vähki ei teki.
• varem osaliselt eemaldatud magu – statistika näitab, et operatsiooni järel allesjäänud maoköndis tekib vähk sagedamini kui terves maos. Seejuures ei pea varasem operatsioon olema tingitud kasvajast, vaid lõikuse põhjus võib olla mis tahes muu haigus.

Haigustunnused
Maovähil puuduvad erilised just vähile iseloomulikud haigustunnused. Vähk põhjustab valu ülakõhus, isutust, kaalulangust, võib tekitada nõrkust ja väsimust kehvveresuse ehk aneemia tõttu, ka röhitisi, kõrvetisi, iiveldust ja oksendamist. Hilisemas faasis maovähi korral võib tugeva kaalulangusega kaasneda kõhu suurenemine sinna koguneva veldeliku tõttu ning väljaheide võib mao veritsemise tõttu muutuda mustaks. Kõik need nähud võivad esineda ka teiste maohaiguste korral ega pruugi sugugi olla ainult vähi ilminguks.
Ainult vaevuste alusel ei saa nii rasket haigust nagu vähk diagnoosida. Oluline on selliseid haiguse ilminguid märgata ja neist arstile rääkida. Varases faasis on iga haigus kergemini ravitav.

Diagnoosimine ja ravi
Kõige täpsema ja kindlama vastuse maovähi, nagu söögitoruvähigi olemasolu kohta annab gastroskoopia. Rahva keeles on seda nimetatud televiisoriks, mõõganeelamiseks, torutamiseks jne. Gastroskoopia tähendab painduva, optilise seadmega toru viimist suu kaudu makku. Seadme abil saab silmaga hinnata mao seisundit, leida selle muutusi, võtta proovitükke (biopsia) ja diagnoosida haigusi söögitorus, maos ja kaksteistsõrmiksooles. Biopsia on vajalik haiguse mikroskoopiliseks tõestamiseks. Alati pole võimalik silmaga hinnates haigust diagnoosida, kuna teatud juhtudel võib krooniline pikka aega kulgenud haavand simuleerida vähki ja vastupidi. Seepärast on enne ravi algust vaja kinnitust. Seda enam, et vähi korral tehtavad operatsioonid on märksa ulatuslikumad ja tüsilikumad kui healoomuliste haiguste korral. Näiteks on maohaavand tänapäeval hoopis rohtudega ravitav ega eelda enam operatsiooni nagu veel 10…15 aastat tagasi.
Veidi kergem, kuid nüüd juba vähem kasutatav on mao röntgenuuring baariumiga. See annab küll infot maoseina muutuste kohta, kuid ei võimalda biopsia võtmist. Biopsia on aga õige diagnoosimise kõige kindlamaks eelduseks. Maovähi levikut teistesse elunditesse aitavad kindlaks teha kõhukoopa sonograafia ja kompuutertomograafia.
Maovähi ravi on reeglina kirurgiline – see annab kõige paremaid tulemusi. Kui haigus on arenenud nii kaugele, et seda pole võimalik operatsiooni teel kõrvaldada, siis saab selle edasist arenemist aeglustada keemiaraviga. Milline meetod valida ja kuidas see ellu viia, jääb arsti otsustada. Inimesest endast sõltub enese “kuulamine” ja õigeaegne pöördumine arsti poole.

Artikkel on koostatud Lege Artis OÜ 2007 välja antud infomaterjali „Seedeelundite kasvajad“ põhjal.