Diagnoosiks katarakt, mis saab edasi?

Olen alati olnud oma heas silmanägemises väga kindel. Ühel päeval aga avastasin, et näen parema silmaga veidike uduselt. Teksti ei näinud lugeda üldse ja inimeste näod olid ka veidike laialivalguvad. Silma ees oli mingi veider udu – kõike nägi, aga tunne oli selline, nagu ma vaataksin maailma läbi määrdunud klaasi. Mõtlesin siis, et ilmselt on rohke arvutikasutamine mu silmadele põntsu pannud ja otsustasin silmaarstile minna, et arst mulle vajadusel prillid kirjutaks.

Kuna ma enne silmaarstidest ja prillipoodidest palju ei teadnud, siis seadsin sammud oma kodule kõige lähemasse prillipoodi ja panin seal optometristi juurde aja kinni. Tema kontrollis mu silmi, tegi kõikvõimalikke proove ja ütles, et ainult lühinägelikkuses probleem ei ole: aparaat näitab, et mul on üks silm miinus ja teine pluss ning tuleb minna siiski päris silmaarsti juurde. Ta andis mulle telefoninumbri, kuhu tasub helistada. Helistasingi ning kui minu aeg kätte jõudis, tegi silmaarst mulle jälle juba tuttavaid proove ja ütles, et teil on silmaläätse hägu e katarakt. Ma küsisin selle peale, et mis nüüd saab ja kas seda ravida ka saab ja millest selline asi üldse tuleb. Arst vastas, et tekkepõhjuseid on mitmeid, näiteks vanus, mis ei tohiks minu puhul probleem olla (olen 25-aastane), või suhkruhaigus, vahel aga sünnib inimene selle haigusega. Ravida saab seda ainult operatsiooni teel. Arst kirjutas mulle nende kohtade kontakte, kus neid operatsioone tehakse.

Pärast pisikest uurimistööd ja veidike Internetis surfamist otsustasin Silmalaseri kliiniku kasuks (www.silmalaser.ee), sest selle kliiniku asukoht oli minu kodu lähedal ja lisaks leidsin palju positiivseid arvamusi selles kliinikus töötava dr Mölderi kohta. Sain tema vastuvõtule aja ca poolteise kuu pärast. Aga umbes nädal aega pärast aja broneerimist sain Silmalaserist e-kirja, et neil tekkis üks vaba aeg selsamal nädalal ja kui ma olen huvitatud, siis andku teada.

Kui vastuvõtul oli käidud ning arst oli mulle terve hulga proove teinud ja silmi igatpidi uurinud, siis ütles ta, et tal on üks hea uudis ja üks halb: halb uudis oli see, et mul oli hägu mõlemas silmas, aga hea oli see, et selliseid asju saab tänapäeval edukalt operatsiooni teel ravida. Operatsioon ise pidi sisaldama protsessi, kus eemaldatakse minu silmast mu oma lääts ja asendatakse see kunstläätsega. Enne seda, aga käskis kindlasti ära teha veresuhkruproovi, et ega mul ei ole suhkruhaigust. Minu küsimuse peale, et kuidas sinna operatsioonile pääseda, vastas arst, et on kaks võimalust: üks on selline, et ta paneb mu Eesti Haigekassa järjekorda ja kui järjekord minuni jõuab (seal vist arvestatakse mingeid parameetreid: silma olukorda, inimese vanust jne), siis mulle helistatakse ja teatatakse operatsiooniaeg. Sellisel juhul oleks operatsioon mulle kui haigekassas kindlustatud inimesele tasuta. Teiseks variandiks oleks ise operatsiooni eest tasumine, siis saaksin silmad korda kiiremini. Ühe silma operatsioon maksaks 8000 krooni ning sellisel juhul oleks mul lisavõimalus valida, millised läätsed mulle silma pannakse. Neid on kahte sorti. Ühed on sellised, millega ma näeksin ilma prillideta korralikult kas ainult lähedale või ainult kaugele, st et näiteks kui ma valin, et tahan näha hästi ainult lähedale, siis tuleks kaugele vaatamiseks kasutada prille. Teist sorti läätsed on sellised, mille kasutamise korral näeksin hästi nii kaugele kui ka lähedale, aga sellisel juhul maksaks ühe silma operatsioon mulle 17 000 krooni. Kui ma küsisin, et kumba ta ise soovitab, siis ta ütles, et kui vähegi võimalik, siis viimast, sest ma olen niivõrd noor inimene ja aktiivse eluviisiga, et see investeering oma tervisesse tasuks ära.

Ütlesin, et tahan mõtlemisaega võtta, ja arst ütles, et kui olen otsustanud, siis saadaksin neile meili ja ta tellib läätsed ära. Ettemaks peaks olema 5000 krooni ja operatsioon toimub siis pärast läätsede tellimist umbes kahe nädala pärast. Lisaks andis ta mulle lugeda informatsiooni mõlema läätsetüübi kohta ja operatsioonijärgsete tüsistuste ning operatsiooni kõrvalmõjude kohta. Peamisteks kõrvalmõjudeks pidid olema halod ümber valgusallikate pimedas, aga oli ka ohtlikumaid tüsistusi, nende kohta saab lisainformatsiooni Silmalaseri kliiniku kodulehelt. Pärast kõikide finantsvõimaluste läbimõtlemist ja veresuhkru mõõtmist –õnneks oli see normis –, otsustasin valida kallimad läätsed ja saatsin selle kohta Silmalaserisse meili. Nemad saatsid mulle ettemaksuarve, varsti helistas mulle ka arst, kellega leppisime kokku mõlema silma operatsiooniajad, mis olid nädalase vahega. Arst ütles, et operatsioonipäeval vajan ma aega umbes 3 tundi, aga protseduur ise kestab umbes 10–15 minutit. Küsisin ka selle kohta, et kuidas järgmisel päeval tööleminekuga on, ja vastuseks sain, et kui vaja, siis ta kirjutab mulle töövõimetuslehe. Enesetunne sõltub täiesti minust endast, see on igal inimesel erinev.

Kui operatsiooni hommikul olin kliinikusse jõudnud siis saadeti mind registratuurist ooteruumi, kus õde tegi mu mõlemast silmast pilti ja pani tilku silma, et need pupille suurendaksid. Kokku sain oodata päris kaua, üle pooleteise tunni. Vähemalt kolm korda pandi selle aja jooksul tilku ja kästi silma kinni hoia, et pupillid kiiremini suureneksid. Ooteruumis olevate inimestega vesteldes sain teada, et valus ei ole ja midagi hullu mind ees oodata ei tohiks. Lõpuks jõudis kätte ka minu kord, arst kutsus mind kõrvaltuppa ja ütles, et enne operatsiooni tahab ta vildikaga mu silma peale täpi teha, see eriti hästi ei õnnestunud, sest mu loomulik reaktsioon on silm kinni panna, kui keegi sinna midagi torkama hakkab, aga lõpuks sai see ka tehtud ja võisin operatsioonituppa minna. Seal kästi mul sussid jalga torgata ja müts pähe panna ning paluti toolile pikali heita, siis pani õde valuvaigistavaid tilku silmadesse ja puhastas silmaümbrust ning pesi joodiga ripsmeid. Protseduur ise käis päris ruttu, natuke raske oli pidevalt ühte tuld vaadata, mida pidi tegema ja kohati tundsin vahepeal silmas mingit survet, aga ei olnud midagi valusat, pigem lihtsalt oli natuke ebamugav. Pärast operatsiooni saadeti mind puhkeruumi pikutama, kus ma siis olin ca 40 minutit. Pärast toimus järelkontroll ja arst ütles, et tänaseks võin koju minna, andis kaasa põletikuvastaseid tilku ja ütles, et neid tuleb esimesel nädalal (vist) 4 korda päevas panna ja teisel nädalal 3 korda ja kolmandal nädalal 2 korda päevas, ning kohe kui silm esimese kuu jooksul valutama hakkab, pean ma talle helistama; trenni teha, saunas käia ega raskeid asju tõsta nüüd kuu aega ei tohi.

Kui koju jõudsin, siis terve esimese päeva magasin, ärkasin ainult selle peale, et silmast õrnalt vett kuivatada – mõttekas on enne operatsiooni varuda omale hästi õrnu kosmeetilisi taskurätte, mul isiklikult jooksis esimesel päeval pidevalt silmast vett. Tööle läksin kohe järgmisel päeval ja midagi hullu ei juhtunud. Nädala pärast toimus sama protseduur teise silmaga. Natuke ma muretsesin, et äkki ei näe pärast enam hästi lugeda või arvutit kasutada ja küsisin arstilt, et kas ta mulle vajaduse korral prillid kirjutab, et ma saaksin oma igapäevast tööd teha. Arst aga arvas, et ei ole vaja, ja ütles, et algul peab lihtsalt lugemiseks rohkem silmalihaseid pingutama ja küllap nad harjuvad ära. Umbes nädal aega pärast teise silma operatsiooni käisin veel korra arsti vastuvõtul, kes kontrollis silmi ja ütles, et kõik tundub olevat hästi läinud ja tulgu ma uuesti kolme kuu pärast. Nüüd on operatsioonist möödas kaks kuud, ainukesteks kõrvalnähtudeks on halod ja see, et pimedas ei näe enam niivõrd hästi, kui ma enne nägin. Olen südamest tänulik oma heale arstile, kes mu silmad jälle korda tegi.

MIRJAM (25-aastane)