Alaseljavalu
Alaseljavalu on üks arsti poole pöördumise kõige tavalisemaid ja sagedasemaid põhjusi. Paljudel inimestel on olnud ka ise paranenud ägeda seljavalu hooge, millega nad pole arsti poole pöördunud. Arsti poole pöördumisel paranevad valu, liikumisvaegus ja töövõimelisus enamasti esimese ravikuu jooksul.
Alaseljavalu hindamine
Üle 85% alaseljavaludest, millega pöördutakse arsti poole, on mittespetsiifilised, s.t ei ole põhjustatud mingist kindlast haigusest, vaid selja valutundlike struktuuride ülekoormamisest. Väga vähestel juhtudel on alaseljavalu tõesti põhjustatud mingist kindlast haigusest, näiteks vähk (umbes 0,7% juhtudel), kompressioonmurd (4%-l) või seljaaju põletik (0,01%-l).
Valu põhjuse määramiseks on oluline:
1) määratleda võimalikult täpne valu asukoht, valu sagedus ja kestus, eelnevad muud vaevused, eelnev ravi ja ravitulemus;
2) välistada võimalikud lülisamba- ja seljaajuvälised alaseljavalu põhjused:
a) kõhunäärmepõletik,
b) neerukivid,
c) aordianeurüsm,
d) süsteemsed haigused (nt südame sisekihi põletik ehk endokardiit),
e) viirushaigused;
3) välistada vähk (0,7–9% juhtudel on alaseljavalu põhjuseks vähk);
4) selgitada, kas on riskifaktoreid, mis viitaksid lülisamba- ja seljaajuhaigustest põhjustatud alaseljavalule:
− seljaaju põletik – palavik, veenisisene ravimite vms manustamine, hiljutine infektsioonhaigus;
− lülisamba kompressioonmurd – vanem iga, osteoporoosi diagnoos, steroidide kasutamine;
− anküloseeriv spondüliit – noorem iga, hommikune jäikus, mis paraneb liigutamisel, vahelduv istmikuvalu, ärkamine valu tõttu öö teisel poolel;
− lülivaheketta väljasopistumine – võib näidata seljavalu koos jalavaluga närvijuure varustusalal;
− Cauda equina sündroom – välistamiseks on oluline normaalne urineerimine, kui esineb urineerimistakistus, siis on sündroomi tõenäosus 90%;
5) hinnata võimalike psühholoogilisi põhjusi ja emotsionaalset stressi.
Uuringud
Ei ole teaduslikke tõendeid, et rutiinne radioloogiline uuring parandaks mittespetsiifilise alaseljavalu diagnoosimist ja ravitaktikat, eelistatakse kiirguse vältimist, eriti noorte naiste puhul. Tavalist röntgenuuringut soovitatakse vaid võimaliku kompressioonmurru uurimiseks. CT (kompuutertomograafiline uuring) või MRT (magnetresonantstomograafiline uuring) võivad põhjustada ülediagnoosimist, mistõttu inimesele tehakse protseduure, mida tegelikult vaja pole. MRI või CT tehakse kindlal näidustusel – kui on raske või süvenev närvisüsteemi leid ja kui kahtlustatakse tõsist patoloogiat (seljaaju põletik, cauda equina sündroom, vähk vm). Eelistatuim on MRT, kuna ei kasutata ioniseerivat kiirgust ning paremini on näha pehme kude, selgrookanal, luuüdi.
Esmane ravi
Uuringute alusel on paratsetamool suhteliselt mõistlik esmane valik alaseljavalude puhul oma suhtelise ohutuse ja odavuse tõttu (maksakahjustuse oht tekib, kui ületatakse doos 4 g päevas), kuigi paratsetamool on veidi vähem efektiivne kui mittesteroidsed põletikuvastased (MSPV) preparaadid. Mitteselektiivsed MSPV-preparaadid on efektiivsemad kui paratsetamool, kuid nende tarvitamisega kaasneb suurem tüsistuste oht (seedetrakti, neerude, südame-veresoonkonna), mistõttu soovitatakse neid kasutada lühikest aega ja võimalikult väikeses efektiivses doosis. Aspiriini kohta on andmed vastuolulised. Opiaatide analoogid ja teised narkootilised valuvaigistid on ravivõimaluseks ägeda või kroonilise alaseljavalu korral, kui valu ei allu paratsetamoolile või MSPV-dele. Kõrvaltoimete tõttu peab hoolikalt hindama opiaatide vajalikkust. Skeletilihaste lõõgasteid võiks kasutada ägeda alaseljavalu korral lühikest aega nende kõrvaltoimete (sedatsioon) ja tüsistuste (maksakahjustus jm) tõttu. Tritsüklilised antidepressandid on üks võimalus kroonilise seljavaluga patsientidele.
Muu ravi
A. Äge alaseljavalu (<4 nädalat)
- lülisamba manipulatsioonid koos vastava treeninguga
- seljaharjutused treeneri juhendamisel või kodus ei ole efektiivsed, soovitatav algus alles 2–6 nädalat pärast probleemi teket.
B. Äge alaseljavalu (4–8 nädalat)
- intensiivne taastusravi – füsioterapeudi konsultatsioon koos füsioloogilise, psühholoogilise, sotsiaalse raviga.
C. Krooniline alaseljavalu. Keskmise efektiivsusega on:
- akupunktuur
- seljaharjutused, seljakool
- massaaž
- jooga
- psüühiline teraapia
- progressiivne lõõgastumine
- lülisamba manipulatsioonid
- intensiivne taastusravi
NB! Kroonilise alaseljavalu korral ei ole efektiivsed elektriravi, vahelduv või püsiv venitus. Teaduspõhist tõendust pole või on vähe informatsiooni akupunktsiooni, neurorefloksoteraapia, spaateraapia, laserteraapia, ultrasonograafia kohta.
Kokkuvõtteks
- Alaseljavalu paraneb tavaliselt 1 kuu jooksul.
- Rutiinne röntgen, CT või MRT ja muud uuringud ei anna tavaliselt alaseljavalu selget põhjust, ei paranda ravitulemust ja on kulukad.
- Tuleb jääda aktiivseks, see on efektiivsem kui voodirahu. Kui valu on väga tugev, siis tuleb võimalikult varakult alustada aktiivset liikumist.
- Informatsioonvoldikute jms lugemine ja järgmine on väga vajalik. Kallimad protseduurid, nagu akupunktuur, massaaž jms, on sama efektiivsed kui lihtsate harjutuste ja seljakoolis õpetatu järgmine.
- Tööle naasmine on tähtis, kuigi valu võib veel kesta.
- Valu leevendamiseks on efektiivne kasutada lühiajalisi valuvaigistavaid protseduure, mida patsient saab ise läbi viia: ägeda valu korral sooja koti kasutamine, kroonilise alaseljavalu korral tugevam madrats jne.
Refereerinud Viivika Lauri
Artiklist "Diagnosis and treatment of low back pain: A joint clinical practice guideline from American College of Physicians and the American Pain Society" (Annals of Internal Medicine; 147, 7).
