Reflukshaigus ja ülekaal

Ülekaalulisust peetakse käesoleval ajal reflukshaiguse tekke iseseisvaks riskifaktoriks. Tuleb rõhutada, et reflukshaigusega seostatakse mitte subjektiivselt määratletavat tüsedust, vaid haiguslikku ülekaalulisust (kehamassiindeks KMI 25–30) ja rasvumist (KMI üle 30). Statistiliselt on kinnitatud, et rasvumisega kaasneb GERD-i, erosiivse söögitorupõletiku ja tuletatava seosena ka söögitoru adenokartsinoomi tekke oht. Ülekaalulistel esineb kõrvetisi ja maosisu tagasivoolu kolm korda sagedamini kui normaalkaalus inimestel.

GERD-i vaevuste tekke ja kehakaalu tõusu vahel on tõestatud seos nii meestel kui naistel. Huvitavad on uuringud östrogeenide toimest reflukshaiguse sümptomite avaldumisele. Võrreldes ülekaalulisi mehi ja naisi, on leitud, et vaevused on kõige suuremad premenopausis naistel, samuti naistel, kes saavad menopausijärgset hormoonasendusravi.

Kehakaalu vähenemisega taandusid neil patsientidel ka GERD-i vaevused. Arsti soovitatud elustiili jälgimine koos kehakaalu languse ja õige toitude valikuga aitab ülekaalulisi patsiente vaid osaliselt ning see ei ole kaugeltki piisav, et reflukshaigust ravida. GERD-i esmane ravi peab kestma neli nädalat kindlat tüüpi ravimite: prootonpumba inhibiitoritega (omeprasooli või esomeprasooliga). Esmase ravi lõppedes saavutab pikaajalise haiguse taandumise kolmandik patsientidest. Ülejäänutel tekib haiguse ägenemine kahe nädala kuni kuue kuu jooksul. Korduva ägenemisega, samuti endoskoopial kinnitust leidnud söögitoru põletikuga ja ka söögitoruväliste sümptomitega GERD-i haiged vajavad säilitusravi prootonpumba inhibiitoritega, mida on vaja sageli eluaeg.

GERD-i seos söögitoru adenokartsinoomi tekkega
Söögitoru ja mao adenokartsinoom on viimasel paarikümnel aastal sagenenud. GERD on tunnistatud riskifaktoriks Barretti metaplaasia ehk söögitoru teatud tüüpi rakkude pöördumatu muutuse tekkes söögitorus, mille foonil on võimalik adenokartsinoomi areng. Barretti metaplaasia esineb umbes 10%-l reflukshaigusega patsientidest. Naistel esineb nn Barretti söögitoru kuni 10 korda harvemini kui meestel. Väide, et reflukshaiguse leviku suurenemine on peamiseks põhjuseks söögitoru- ja maolukuvähi tekke sagenemisel on veidi lihtsustatud. Kasvaja teket peetakse mitmepõhjuseliseks protsessiks, mida mõjutavad kõrvuti geneetilise eelsoodumusega ka inimese elukondlikud riskitegurid. Rasvumine on kõrvuti teiste faktoritega üheks kindlaks riskiteguriks, mis suurendab kasvajate teket organismi võimalike hormonaalsete muutuste kaudu. Läbiviidud uuringud on võimaldanud määratleda söögitoruvähki haigestumise riskirühma. Söögitoru ja maoluku adenokartsinoomi riskigruppi kuuluvad valged keskealised mehed, kellel on iganädalased GERD-ivaevused vähemalt viie aasta vältel. Kuigi naistel on GERD-i sümptomite esinemine sage, ei ole seos vähiga siin väljendunud sedavõrd, kui see on meestel. Riskigrupi määratlemine on oluline, sest söögitoru- ja maolukuvähi ravis on esmatähtis selle haiguse võimalikult varajane avastamine. Säilitusravi prootonpumba inhibiitoritega hoiab ära söögitoru kudede ahenemise, kuid pole andmeid, et see vähendab Barretti metaplaasia tekke ohtu. Kokuvõtteks: rasvtõbi, mis levib ühiskonnas, on iseseisvaks GERD-i riskifaktoriks, mis omakorda on mitmete mõjutavate tegurite kaudu seotud söögitoruvähi tekkega.

Katrin Labotkin, TÜK sisekliiniku gastroenteroloog

Lühikokkuvõte meditsiiniajakirjas Lege Artis avaldatud artiklist "Ülekaalulisus kui GERD-i sümptomite ja erosiivse ösofagiidi riskifaktor. Kommentaar" (Lege Artis, detsember 2005).