Metaboolne sündroom ehk ainevahetussündroom

Kõhuõõnesisene rasvumine
Südameveresoonkonna mitme riskifaktori peamise põhjusena on kerkinud esile kõhuõõnesisene rasvumine, kuna sealsed rasvarakud moodustavad hormonaalselt aktiivse koe, mille tegevuse tulemusel aktiviseeritakse dramaatiliselt ainevahetuslikud riskifaktorid: häirub rasvaprofiil, kujuneb välja insuliiniresistentsus ja glükoositolerantsus, aktiviseeruvad põletikulised reaktsioonid ja hemostaas (vereringvoolu peatumine, verejooksu peatumine).
Metaboolse sündroomi diagnostilised kriteeriumid on (rahvusvahelise diabeediliidu 2005. aasta konsensuse järgi) suurenenud vööümbermõõt (mehed ≥94 cm ja naised ≥80 cm) + ükskõik millised kaks näitajat järgnevatest:
• triglütseriidide rohkus (≥1,7 mmol/l)
• HDL-kolesterooli vähesus
meestel <1,0 mmol/l
naistel <1,3 mmol/l
• vererõhu tõus ≥130/>80 mm Hg
• paastuveresuhkur ≥5,6 mmol/l või diabeet

Kõhuõõnesisese rasvumine on seotud diabeedi ja koronaarhaigustega (ehk südant verega varustavate pärgarterite haigustega). Kõhuõõnesisene rasvumine mõjutab 2. tüübi diabeedi teket – mida suurem on talje ümbermõõt, seda tõenäolisem ja sagedasem on diabeedi kujunemine. Samas korrelatsioonis on vööümbermõõt ja südame pärgarterite haiguste esinemine. Suurenenud vööümbermõõt suurendab südameveresoonkonna haiguste tekkeriski isegi siis, kui jätta kõrvale vanus ja muud südameveresoonkonna riskifaktorid.

Kõhuõõnesisese rasvumise otsesed tüsistused on seotud bioaktiivsete ainete – adipokiinide – eritusega. Tähtsamad adipokiinid:
1) plasminogeeniaktivaatori inhibiitor-1 (PAI-1) – kui tootmine suureneb, suureneb veresoonesisese trombi oht ;
2) interleukiin-6 (IL-6) – suurenenud tootmine soodustab veresoonte sisekesta põletikulist reaktsiooni ning häirib insuliini signaalide vastuvõtlikkust;
3) tuumori nekroosifaktor-α (TNF-α) – kui hulk suureneb, väheneb rasvarakkude insuliinitundlikkus;
4) adiponektiin – ainsa kaitsva adipokiini vähenemine kõhuõõnesisese rasvumise korral põhjustab kardiovaskulaarse riski suurenemise.
Adiponektiin on rasvkoespetsiifiline vereplasmas ringlev valk, mis osaleb rasvade ja glükoosi ainevahetuse reguleerimises. Adiponektiini sisaldus vereplasmas väheneb ülekaalulistel inimestel ja 2. tüüpi diabeediga haigetel. Adiponektiini vähesust seostatakse HDL-kolesterooli vähesusega, hüpertriglütserideemia ja VLDL-kolesterooli moodustumisega. Adiponektiini rohkust seostatakse kehakaalu ja insuliinisisalduse vähenemisega, mis parandab insuliinitundlikkust.

Kõhuõõnesisene rasvkude
Palju aastaid peeti rasvkude mitteaktiivseks rakkude kogumiks, mis pärast söömist salvestab rasvhappeid ja glükoosi ning eraldab energiavajaduse katteks rasvhappeid ja glütserooli. Nüüd on teada, et kõhuõõnesisene rasvkude on aktiivselt endokriinse iseloomuga. Selles seisneb erinevus kõhuõõnesisese ja nahaaluse rasvkoe vahel. Ka insuliiniresistentsus võib enam avalduda just kõhuõõnesiseses rasvkoes.
Rasvarakkudes toimuva rasvade lõhustumise tulemusel tekivad vabad rasvhapped, mis ladestuvad maksas ja häirivad selle funktsiooni. Normaalolukorras pärsib insuliin rasvade lõhustamist, kuid kõhuõõnesisene rasvkude on enam resistentne insuliini toimele, maksas glükoosi tootmine suureneb ning kaasneb hüperinsulineemia.

Ene Mäeots, ITK sisekliinik

Lühikokkuvõte meditsiiniajakirjas Lege Artis avaldatud artiklist "Metaboolse sündroomi käsitluse uusi aspekte" (Lege Artis, oktoober 2006).