Diabeediravi insuliinipumba abil

Üheks alternatiiviks diabeedi ravis on insuliinipumba kasutamine – selle abil on võimalik saavutada insuliini normaalsele eritusele sarnane ööpäeva profiil.

Insuliinipump on insuliini dosaator, spetsiaalne mehhanism insuliini manustamiseks. Pump viib pool- või täisautomaatselt pulseerivalt organismi lühitoimelist insuliini tausta-annusena ja lisaks lisaannusena iga põhisöögi eel. Tavaliselt tuleb patsiendil veresuhkru mõõtmise alusel insuliinipumbale doos ette määrata. Insuliinipumpa võivad kasutada suhkruhaiged, kes kasutavad intensiivset insuliinisüstimist kolm (või rohkem) korda päevas. Pumpade kasutamise miinusteks on esiteks see, et pump peab olema kinnitatud inimese keha külge ja see võib igapäevastes toimingutes segada. Teiseks on nõel fikseeritud ihus. Kolmandaks jääb pump siiski nn tundetuks mehhanismiks ning selle töös võib tekkida häireid.

Insuliini nahaaluse manustamise püsiinfusiooni ehk püsimanustamise meetod (continuous subcutaneous insulin infusion, CSII). Insuliinipumpravi on praegu diabeediravis kasutatavatest insuliinasendusravi moodustest kõige paindlikum. See matkib terve inimese loomulikku insuliinieritust. Monomeerne insuliin – lühitoimeline, nagu näiteks insuliini analoog NovoRapid või Humalog – pannakse süstlalaadsesse mahutisse väikese insuliinipumba sisse. Insuliini manustatakse läbi plastmassist kanüüli, mille ühes otsas on pump ja teises inimese kehasse torgatud nõelake. Taustainsuliini manustab pump kindla vahega, vastavalt programmeeringule (tavaliselt kord 3 või 4 minuti järel). Lisaks aktiveerib kasutaja pumba iga kord, kui on vaja manustada lisaannus. Sellega jäljendab pump söögieelseid insuliinisüsteid.

Insuliinipumpravi eelised ja näidustused

• Pump võimaldab süüa, mida soovid, ning elada vabamalt, mitte kindlate toiduaegade ja süstete range režiimi järgi; vähendab muretsemist ja hüpoglükeemia tekke ohtu. 
• Pump manustab taustainsuliini ööpäevas väga stabiilsel viisil ja jäljendab nii loomulikku insuliinierituse süsteemi. 
• Taustainsuliini programmi saab paindlikult kohandada inimese päevarežiimi ja insuliinivajaduse järgi. 
• Inimene võib toidukorra vahele jätta ja kompensatsioon ei halvene, sest taustainsuliini manustamine toimub toiduaegadel eraldi. 
• Suurema kehalise aktiivsuse korral on võimalik programmi abil vähendada saadavat taustainsuliini teatud tundideks, vähendades seega hüpoglükeemia tekke ohtu. Ka hüpoglükeemia raviks on võimalik vähendada manustatavat insuliini hulka. Hüpoglükeemia oht on aga üldse väike, enamasti tekib see vaid insuliinipumbaga ravimise alguses. 
• Pumpravi sobib alternatiivina inimesele, kel esineb märkimisväärne koidu fenomen – kui hommikune tühja kõhu veresuhkrusisaldus püsib suur ja seda ei ole võimalik kontrolli alla saada tavaliste keskmise ja pika toimega insuliinidega nende toime lühiduse ja annuse suurendamise võimaluse piiratuse tõttu.
•  Insuliinipumba tarvitamist õigustab ka inimese eelistus lihtsalt elada pumba abil saavutatud vabama insuliini manustamise režiimiga.

Ohutus ja ettevaatusabinõud 

• Aparaadi kasutus nõuab korralikku koolitust, sest insuliinipumba kasutajal võib ka lühiaegne tõrge süsteemis või pumba pikemaks ajaks lahtiühendamine, millega lakkab insuliini manustamine organismi, põhjustada kiiret veresuhkrusisalduse suurenemist, tuues kaasa ketoatsidoosi. Ketoatsidoosi oht on suurem kui tavalise süsteravi korral, sest pumba kasutajatel on ka organismi insuliinivaru suhteliselt väiksem. 
• Pumpravil patsient peaks ohutuse mõttes mõõtma veresuhkrut vähemalt neli korda ööpäevas. Inimene peaks suutma hinnata nii käesolevat olukorda kui ka teha järeldusi tagasi vaadates, et näiteks kord ilmnenud probleemi edaspidi vältida.

Ravi alustamine insuliinipumbaga nahaaluse infusiooni meetodil ei nõua tänapäeval enam haiglasse minekut, kui arsti nõuanded on ööpäev läbi kättesaadavad. Kui on alustatud ravi insuliinipumbaga, soovitatakse arstiga mis tahes viisil 1–2 korda nädalas ühendust võtta ning esitada talle 4–6 korda päeva jooksul mõõdetud veresuhkru tulemused ja insuliinidooside korrigeerimise andmed. Seda tuleb teha seni, kuni tekib kindlus, et kompensatsioon vastab soovitule. 2–4 nädala järel soovitatakse ühendust võtta kvalifitseeritud dieedinõustajaga, et vajadusel teha muudatusi toitumises.

Kui probleeme pole ja patsient saab raviga hakkama, piisab arsti külastamisest kord kvartalis, et mõõta pikaajalist keskmist veresuhkrusisaldust (HbA1c), arutada ettetulnud hüpoglükeemiajuhtumeid, ketoatsidoosi vältimist ja insuliinravi reguleerimist haiguse korral.

Insuliinipumbaga ravi kasutamise soovitused on välja töötatud ka laste ja noorukite tarvis. Märgitud on olulist raskete hüpoglükeemiajuhtude vähenemist selles vanuses. Ettearvamatu söögiisuga laste puhul soovitatakse näiteks manustada lisainsuliinist osa enne sööki ja teine osa siis, kui on näha, mida täpselt laps sõi. Teismelised saavad pumpa kasutades tavaliselt oma diabeediraviga väga edukalt hakkama.

Ravi insuliinipumbaga on Eestis saadaval, kuid seadme ja lisatarvikute eest peab kasutaja ise maksma.

Autor:  Liina Viitas, Pärnu Haigla endokrinoloog

Lühikokkuvõte meditsiiniajakirjas Lege Artis avaldatud artiklist "Diabeediravi insuliinipumba abil" (Lege Artis, jaanuar 2005).