Jutuajamine emaga tõi Manni pähe ja mõtetesse teatava selguse. Viimased päevad haiglas oli ta olnud nagu mingis uimas. Tagasi palatisse jõudes meenus Mannile ka tema töö. Just nimelt! Tal on ju töö, mida ta üle kõige armastab – töö galeriis. See väike galerii oli Manni jaoks koht, mida ta võis pidada oma teiseks koduks. Ja vahest isegi oma ainukeseks koduks.
Kunstilembus oli aga Manni ja Liidiat saatnud juba põhikoolist saati, ükskõik siis millisel kujul – muusika, teater, maalikunst. Ammuse unistuse omada kunstigaleriid teostasid nad viis aastat tagasi, pärast ülikooli lõppu, kuigi mõlemad naised olid õppinud sootuks teist eriala. Liidia õppis vene filoloogiat ja Mann haldust. Ja nüüd majandasid nad seda galeriid, üheskoos käidi maailma eri paigus kunsti välja valimas ja vahel niisama järgmiseks väljapanekuks inspiratsiooni kogumas. Õnneks olid Tallinna külastavad turistid vägagi kunstimaiad ja tüdrukutel õnnestus lühikese ajaga päris korralikult müüa. Nende eduks oli konkurentide silmis galerii väiksus, head hinnad ja suurepärane valik, samuti väga hea müügitöö. Liidia nuuskis välja kes teab kust kohast vinged noored autorid ja üheskoos organiseeriti alati hinnaläbirääkimised ning kunsti kohaletoimetamine riiki. Manni õlul oligi rohkem majandamine, Liidia peale jäi kunstiline pool. Nad klappisid omavahel väga hästi, aga kunagi ei ajanud naised segamini sõprust ja tööd. Kui asi puudutas galeriid, siis mindi vahest ka kas või karvupidi kokku, et saada mõlemat rahuldav lahendus. Kui tööpäev lõppes, siis lahkuti alati sõpradena.
Lisaks armastatud tööle on Mannil väike ja armas kodu suurepärase asukohaga kesklinnas. Selle oli ta paar aastat tagasi ostnud. Ja tal on palju häid sõpru. See operatsioon ei olnud tõesti maailmalõpp. Esimest korda haiglas oleku jooksul tundis Mann, et temaga saab kõik korda. Aga selleks kulub aega ja tööd. Eelkõige iseenda kallal.
„Laine, kas juba lähed?“ küsis Mann oma voodile istudes, sest märkas palatikaaslase pakitud kompse voodi peal. Laine ise kõlgutas voodiäärel jalgu nagu väike laps. „Jah, ma saan lõpuks ometi koju, vanamees jõuab varsti järele ja saan oma igapäevarutiini ja lastekarja juurde tagasi!“ Laine tõusis püsti, läks Manni juure ning kallistas teda. „Tüdruk, tore oli sinuga tuttavaks saada, sa oled eriline, tead seda?! Sinus on midagi, mis puudub väga paljudes. Sa hoolid. Ja Sinu väikese keha kohta on sind väga palju. Ütle Tiinale ka minu poolt nägemist. Ta jäi just magama,“ sosistas Laine.
Kostis koputus uksele ja sisse astusid kaks meest. Esimene oli Laine abikaasa, ligi viiekümnene mõnusalt habetunud maamehe välimusega jässakas meesterahvas, ja teine oli Tiina elukaaslane, stiilse hallika ülikonnaga ja väga ereda lilla lipsuga, umbes 35 ringis meesterahvas. Kaks meest olid nii erinevad, et nende nägemine sellises väikeses ruumis mõjus kuidagi kentsakalt. Ka mehed ise tundsid end veidi kohmakalt, vähemalt nii paistis see välja. Laine vanamees, nagu Laine teda ise kutsus, eelistas oma naist oodata koridoris ja pöördus kohe ukse poole tagasi, põrgates kokku Tiina elukaaslasega.
„Vabandust! Ma ootan ikkagi väljas,“ kõmises ta hääl, kui ta Stenist möödus. „Palun, palun!“ kostis Sten ilma erilise pingutusena vastu ja liikus, lilled näpus, Tiina voodi poole. Tiina magas ikka veel ja Sten üritas teda tasakesi äratada. Ta andis Tiina laubale musi ja tegi pai. Ta pani lilled niimoodi Tiina kõhule, et need oleksid esimesed, mida ta näeb, kui silmad avab. Nii on ikka kuradima ilus ärgata, mõtles Mann endamisi ja tal oli heameel näha, et on mehi, kes suudavad endas leida jõudu oma tööde ja tegemiste kõrvalt naist toetada ning mitte unustada pisiasju, mis on naistele nii väga olulised.
„Tere, kallis!“ ütles Sten hästi vaikselt kui Tiina silmad avas. Naine haaras kohe mehe embusesse ja hoidis teda nii mõnda aega.
Tiina ja Sten jäid palatisse jutustama ja Mann otsustas minna duši alla. „Kuulge noored, ma käin pesus, valvake siis palatit hästi ja ärge laske siia oravatel vahepeal pesa teha!“ ütles ta kerge muigega uksest väljudes. Mann tundis, et meeleolu hakkab vaikselt tagasi kiskuma tema endise mina poole, kuigi olemine oli ikka veel väga heitlik.
Kui ta vaevaliselt pesuruumi poole jalutas, paistis talle näkku väga kirgas veebruarikuu päike. Tundus, et väljas on päris külm. Pesuruumis lahti riietudes vaatles Mann kõrvalasuvate majade lumiseid-säravaid katuseid ja majade aknaid. Lumi muutub kohe eriliselt sillerdavaks, kui on külm ja kui on päikest. Majade korstnad aga tossasid. Mannile oli tihti meeldinud vaadelda majasid ja mõelda, kas inimesed seal on õnnelikud, lihtsalt otsida märke sellest inimeste akendelt. Et kas see paistab välja. Ka praegu, kui Mann sooja vee all oli, vaatas ja mõtles ta sedasama, ise samal ajal ennast nuustikuga õrnalt nuhkides. Ja siis ta jõudis sama küsimuseni enda puhul, et kui keegi tema aknaid vaataks, mis sealt paistaks.
Ta arvas, et ega keegi teine vaatlegi aknaid nii, nagu tema seda teeb. Muidugi ei soovinud ta, et keegi tema aknaid eriliselt uuriks. Vannituba või tualett on üks kummaline koht, mis tekitab alati mingite mõtete tulva ja hiljem nende sünteesi. Ka Manni vanaisa oli kunagi pooleldi naljaga öelnud, et ärge mind otsige, ma lähen kemmergusse mõtlema. Vanasti see vist oligi ainuke koht, kus said oma mõtetega üksi olla, ilma et keegi sind oleks seganud. No ja mets muidugi ka. Praeguseks ajaks on mets enamasti kaugel ja kemmerg on tubaseks muutunud. Tuul ei puhu enam läbi ja nii saab päris kaua seal istuda, ilma et tahaks ära minna.
Ka seekord ründasid Manni kõiksugu mõtted. Talle ei mahtunud pähe, miks inimesed üldse alustavad kooselu, kui ei võta seda tõsiselt. Veel vähem mõistis ta kooselu millegi muu kui inimese enda pärast. Näiteks raha, võimu, kuulsuse või mingite muude maiste asjade pärast, aga mitte selle inimese pärast, kes on sinu vastas, oma rõõmude ja muredega. Manni veendumus oli olnud kogu aeg, et ta ei hakka kunagi kellegi maja või autoga koos elama, veel vähem staatusega. Ikka ainult selle inimesega, kes talle on vastuvõetav koos oma pahede ja kõikide veidrustega. Mann mõtles suhetele, mis tal olid olnud. Kas tõesti oli ta suutnud langetada ainult vääri otsuseid? Need inimesed, keda tema oli endale lähedale lubanud ja usaldanud, olid temaga koos elanud vaid tema välimuse, tutvuste, elukoha või siis mugavuse pärast, mida elu Manniga tõi. Ka Kristjan. Karm tõde, aga nii see oli. Kristjani lahkumine õõnestas Manni enesehinnangut nagu lihasööjabakter inimkude. Tunned küll, et kogu aeg läheb ainult halvemaks, aga keeldud uskumast. Pealt paistab asi üsna tõeline, aga seest on tühi või hoopiski mäda. Just nagu tühi pähkel. Kõliseb vastu, kui koorele koputad, või vajub hoopiski kokku. Miks inimesed üksteisega nii käituvad, nagu mingid vohavad tapvad viirused, ei suutnud Mann kuidagi mõista. Milleks sellised suhteid üldse vaja on? „Vastik!“ mõtles Mann ja üritas taas kord oma pealetükkivad mõtted laiali peksta. Usaldus on üks paganama keeruline asi ja selle tagasisaamine päris suur väljakutse. Mitte ainult suhetes, vaid ka iseendas. Kas usaldad ennast uuesti elama? Inimesed ei anna endale tihti aru, et see, mida sa täna teed ja mõtled, mõjutab sinu homseid tegemisi ja olemisi. Ei saa kunagi unustada, mis sind homme ees ootab. Mõni vist petab teist ainuüksi kindlast veendumusest, et teine teeb seda niikuinii. Uskudes, et kui petab ise ka, siis saab vähem haiget. Kas tõesti? Pettumuse valmistamine kutsub esile ikkagi uut pettumust ja uusi kahtlusi. Kui teed täna halva otsuse, siis lendab sinule antud võimalus lihtsalt suure pauguga vastu taevast ja edasi sammud juba paraku tühjal tühermaal, astudes heal juhul võib-olla kellegi sita sisse. Ja hea seegi, kui astud, siis vähemalt on meeled ergud. Ja tähelepanu muutub teravamaks. Kui oled piisavalt tark, et tähele panna. Mann tundis, et ta on sita sisse astunud. Kohe kahe jalaga ja kõrvuni. Ja hoolimata duši all käimisest ei tundnud ta ennast puhtana. Küsimused Manni peas hakkasid juba püramiidi moodustama ja ta tahtis lihtsalt ära joosta. Kogu jõust. Kaugele. Aga tal polnud jõudu ega ka võimalust.
Lisatud 2009-02-15 20:48:56 » Autor Katriana Müür »
Anka kommenteeris:
2009-02-18 13:58:57
kajuksei ole minulegi niipalju mõistust antud, et tühje pähklid ahju pealt minema visata.
Novernoyz kommenteeris:
2012-03-24 04:38:46
I purchased this plush toy for my four year old gosdnarn for Christmas. I didn\'t purchase it for educational value, but for the emotional value of being able to hug Thomas and snuggle with him at bedtime. This plush toy meets that need, as it is beautifully done, soft, and colorful.
Raynoch kommenteeris:
2012-09-29 01:23:09
Thanks for the isighnt. It brings light into the dark!
Auth kommenteeris:
2012-10-29 08:11:16
Help losing weihgt with a busy lifestyle! ?Okay so I\'m only fourteen (please don\'t roll your eyes at another teenager trying to shed some pounds). I\'ve had trouble with my weihgt ever since I started to hit puberty in 4th grade. I\'ve never exactly had great role models when it comes to a healthy lifestyle. My dad is unfortunately an excellent cook and likes to drink. He\'s not an alcoholic or anything like that, mind you, just enough for it to effect his weihgt. My mother on the other hand is opposite. She runs 8 miles daily and doesn\'t eat much besides protein shakes and starbucks. I\'ve always been one of the bigger kids. At first it was just because of my height. I had always been one of the tallest in my class. Now I\'ve peaked at 5 9 and those freshmen boys are finally starting to catch up (another incentive to lose weihgt). This year being my first in high school, I\'ve been really involved it the theater. This has taken up a lot of my free time but I absolutely love it. Not to toot my own horn or anything, but I have a lot of talent and have even been told by upper-class men that I\'m the future our drama department. That all means a lot to me but there is something I\'ve noticed; fat girls don\'t get great parts. I don\'t want to always have to play the frumpy mom or other unappealing side parts. I know for me to enjoy the opportunies to come I\'ll have to lose weihgt. Currently I\'m a size 12, 180 pounds and 5 9 . Ugh I\'m deffinately not so proud of that. I\'m busy so much during the week with homework and late play practices, I don\'t have much time for exercise. I was doing weihgt watchers, but keeping up with it has become way to much. I tend to eat when I\'m stressed, and I also get stressed when I eat, and when I get stressed I tend to procrastinate, which leads to more eating and stressing you get the picture. I need to get over all more proactive. I\'d say my worst enemy is carbs. I\'m not a picky eater at all, meaning I am willing to try new, healthy foods.Please try to give me new ideas when it comes to packing lunch, quick exercises, and other tips. Anyone out there who can help me develop a plan to stick to. I want so badly to conquer this and be proud of my body. Any answers will be greatly appreciated.
Bryar kommenteeris:
2012-10-29 08:38:25
There are numbers of reosans why a person is not tall, and most of them do nothave any effective treatment.Probably the commonest cause is genetic, that is to say that one orboth your parents are below average height, or that short stature runsin your family. There is really nothing that can be done about this.The other cause that most people know about is a deficiency of growthhormone, which is produced by the pituitary gland situated at the baseof the brain. If a deficiency of this hormone is discovered earlyenough in life, it is sometimes possible to give treatment withinjections of growth hormone to increase height. However, by the timeyou get to 17 years of age, your bones may not respond to the effectof the hormone. The only way to find out if you have this condition isto discuss it with your doctor. Blood tests an X-rays to see how yourbones are growing can usually make the diagnosis, but for treatmentyou would need referral to a specialist. These investigations shouldalso show if there is any other cause for your short stature.But you should not think that it will definitely help you. Medicalscience can not make you the way you want to be and it is true notonly for height so it\'s better to accept yourself as you are. Tallpeople are not necessary happier than short people look at thetallest man in Ukraine, who was stripped of his title, lives alonewith his mother, and has constant legs pain!The exercises they advertise on-line may increase your heighttemporarily for 0,5 1 cm, it\'s hardly noticeable and does not worththe trouble: your height varies during the day on its own.Very occasionally, surgeons will try an operation to lengthen thebones in the legs. This is very difficult, and takes many months oreven years, and a series of operations. It is a dreadful operation,and I mentioned it only because you may have heard of it. Neverconsider mutilating yourself for a miserable increase in height, andbe happy as you are.