Seda, kuidas takso maja ette jõudis, oli kuulda isegi teisele korrusele tuppa. Kruus krabises masina rataste all, nagu mäluks keegi oma raudhammaste vahel kümneid kivisid. Kui Mann aknast välja vaatas, nägi ta kive auto rataste alt kahte lehte lendamas, kui taksojuht suure hooga masinale justkui vinti peale keeras. Õigem oleks öelda, et taksojuht pööras hoovi ümber, mitte autot, sest kruusakattes haigutasid nüüd auto taga kaks kõverat ebaühtlast poolkaart nagu kevadised kartulivaod. „Nii, idioot on kohal!“ lausus Mann emale, kommenteerimata sõnagagi aknast avanenud vaatepilti. „Taksojuht, noh!“
„Kuule, ära nii ka ikka!“ pahandas ema vastu. „Nii ei sobi!“
„A tema minu hoovi võib ümber paigutada, imbetsill selline! Lähme välja, siis näed, mis moodi ta seal on püherdanud!“ ütles Mann, haarates ise toast oma rahakotti.
Nad liikusid alla, Mann ettevaatlikult ees ja ema iga ta sammu kontrollides kannul.
Juba enne kui naised said end korralikult takso tagumisele istmele seatud, kostis rooli tagant üsna arusaamatu kuri pobin. Kuna mann sellest midagi ei mõistnud, palus ta korrata. Taksojuht jõrises midagi uuesti ja sülitas suure läraka sülge treenitud kaarega allakeeratud aknast õue, süljelärakas jäi vastikult sillerdades kanalisatsioonikaane servalt aeglaselt killustikule venima.
„Nu bl.., vam skolka nado ždat?! Bl..“ Taksojuhi juba arusaadavamat lauset jäi lõpetama katkematu laviin vene keele rikkalikust ja kohati tõlkimatust üsna ropust sõnavarast.

Ei Mann ega ema kostnud esialgu selle peale midagi. Vahtisid vaid üksteisele suurte silmadega otsa. Mann ütles siis selgesti artikuleerides aadressi ja lisas lõppu viisakalt ning väljapeetult „palun“, lootes kuidagigi autojuhi pahameelt hajutada.
Millegipärast oli see alati nii, et kui Mannil oli kiire või oli ta teel näiteks lennujaama või mõnda tähtsasse kohta, sattus ta alati poolearuliste taksojuhtide otsa. Murphy seadus pidas paika ka siis kui Mann oli lihtsalt liimist lahti või millegipärast kurb. Võis enam kui kindel olla, et teda ootas siis taksojuht, kes oli just äsja mitu korda õigest tänavaotsast mööda sõitnud või lihtsalt ilgelt kehvas meeleolus ja alustas sissejuhatuseks kohe mahlaka sõimuga, mitte viisaka terega. Paar korda sõimles Mann isuga vastugi, aga täna ei tundnud ta valmisolekut ega tahtmist sohvriga vihast sõnavõitlust pidada. Viimastel aastatel oli selline sõimamise trend taksonduses kuidagi eriti levinud. Imestama paneb, miks pole kollasel kleebisel akna peal muude teenuste hulgas (nagu takso ooteaeg 7.50 krooni/min, tellimine 25.00 krooni) kirjas ka klientide sõimamise hinda, näiteks 50.00 krooni/min või midagi sellist. Varem juhtus pigem nii, et kui sattusid reede õhtul sõbrannadega peole minema, pakkus taksojuht vahuveini, olles ise pool pudelit juba enne sõitu ära pruukinud. Aga see, et taksojuht lihtsalt vihast kees, oli viimase aja popim mood. „Ilmselt majanduskriisi paratamatud kõrvalnähud,“ mõtles Mann. Kõigil on närvid läbi, suhelda ei taheta või ei suudeta. Edaspidi tulekski taksot tellides „kiisukestele“ telefonikeskuses öelda, et saatku palun seekord normaalne inimene autoga, mitte mõni maniakk. See oli nüüd Manni jaoks juba vähemalt kümnes kord, kui taksojuht suurest ärritusest veel sõidu ajalgi omaette urises ja vahutas. Sohver nägi seljatagant välja nagu suur aurukatel, mis podiseb ähvardavalt, visates aeg-ajalt ka mõne teravama heli sekka.

Armatuurlaual ilutses läikiv sõidutõend, juhi nimi oli Vitali Topalnjuk. „Uuh, mõni sarimõrtsukas, äkki?!“ mõlgutas Mann mõtteid edasi. Oli tõepoolest "vitaalne" vanamees see Vitali. Juhi käed paistsid roolil ränkrasked nagu põllutööhobuse jalad. Võinuks isegi öelda, et need olid kuidagi paistes. Mann jälgis pikalt mehe käsi. Tundus, nagu ta oleks terve elu hoopis muud tööd teinud, mitte autorooli keeranud. Mann lõpetas sohvri käte vahtimise, kuna tolle kasimata küünealused ajasid südame pahaks. Jäi mulje, nagu ei sõidaks mees mitte päev läbi autoga, vaid kõnniks käte peal – ja vett ei oleks need käed justkui juba eelmise aasta maist näinud. „Huvitav, mis moodi ta nende kätega oma naist katsub,“ jõudis Mann veel mõelda, enne kui auto taas kord bravuurika kaarega haigla ette keeras.

Mann ei hakanud parem kommenteerima, sest seniste taksojuhikogemuste põhjal pidas ta vajalikuks pigem vait olla kui sõidumaneeride üle vaidlema hakata. Saab lihtsalt kiiremini, otsustas Mann ning andis kiiresti sajakroonise mehele näppude vahele. Naised avasid auto uksed sünkroonis, nagu oleksid nad seda mitu korda enne harjutanud. Vaevalt olid nad jalad korralikult maha saanud, kui auto mootor juba täisvõimsusel undas, ja läinud ta oligi. „Eriline kuju!“ kostis Manni ema selle peale ja võttis tütrel käe alt kinni, et teda liikumisel toetada. Mann oli esimesest pikemast pingutusest juba veidi näost kaame, aga kinnitas emale, et kõik on kontrolli all.

Nagu ikka, oli esimesel korrusel asuvas vastuvõtuosakonnas pikk järjekord, mis ulatus registratuurini välja. Haiglasse sisenemine tõi Mannile meelde kõik tundmused, mida ta siit viimati lahkudes koges. Emotsioonid tulvasid jälle läbisegi tema peas ja sees.
„Istume!“ kostis Mann lühidalt. Ka ema istus korraks, kuid tõusis peagi, et minna registratuurist Manni pabereid küsima. Ta naasis üsna kiiresti, olles teada saanud, et paberid olla juba arstile kabinetti viidud. „Naistekliiniku järjekorrad pidid olema seetõttu nii pikad, et onkoloogias on endiselt remont. Ka need patsiendid võetakse siin vastu!“ kostis ema poolsosinal Mannile ning istus uuesti tütre kõrvale.
„Ma tean, mind ju opereeriti ka erandkorras siin, muidu oleks kõik onkoloogias olnud,“ vastas Mann ja vahtis jälle seda tuttavat vastikut valget lage. Mann teretas mõttes lage ja toetas pea vastu seina. Läbi seina kostis naiste hääli ja Mann kuulis, kuidas üks teist lohutas, et ka proteesiga saab kenasti edasi elada. Keegi ei saa midagi aru, kui riided seljas on. „Protees ...“ mõtles Mann. Peas kummitas mõte, et tema jaoks ei ole olemas ühtegi proteesi ega ka mingit muud "tagavaralahendust".

Kabineti uks avanes, väljus sale naine, eemaldus neist ning valge uks sulgus taas. Siis kutsuti Mann vastaskabinetti. Ta jõudis mõelda, et saaks ometi nendest kottidest lahti ja et oleks ometi proovid korras. Terve aja, kuni arst tema pabereid läbi vaatas ja arvutist analüüside vastuseid otsis, hoidis Mann eneselegi märkamata hinge kinni.

Arst heidis pilgu Manni poole ja ütles siis naerdes: „Issand, hingake ometi! Teie analüüsid olid korras. Ma otsin kõige viimast vereanalüüsi. Õde pole seda veel välja printinud.“
„Puhh!“ lasi Mann õhu välja nagu vana auruvedur ja suurest pingelangusest hakkas pea veidi pööritama. Ta lihtsalt ei suutnud seda kohe uskuda, et tal on veel lootust.
„Õde, kas te saate tulla, need on vaja ära võtta!“ hõikas arst õele, viidates Manni paunadest seltsilistele. Medõde reageeris kohe nagu programmeeritud masin. Ta tuli Manni juurde ja hakkas temaga toimetama.
„Võtke see näpuvahele!“ ütles ta natuke nipsakalt ja andis Mannile nuuskpiiritusega niisutatud vatitupsu. Mann jäi teda vist veidi kummalise näoga vahtima, sest õde pidas vajalikuks lisada, et seda võib vaja minna. Mann kuuletus ja nuuskis ennetuse mõttes kohe veidi seda kanget kraami, mis võttis silma kilama ja nina vesiseks. Hea, et õde palus tal lamada, sest paari sekundi pärast oligi Mannil must kardin silme ees. Vatitupsust oli palju abi. Veider aine see nuuskpiiritus. Nuusutad ja ärkad elule. Kummaline. Igatahes praegu tundis Mann kergendust, et meditsiinis sellised abivahendid olemas on.
„Nüüd käite aasta aega regulaarselt iga kuu kontrollis. Edaspidi võib-olla harvemini, aga see sõltub juba suuresti analüüside tulemustest,“ rääkis arst, tõstmata pilku helendavalt arvutiekraanilt. Ta tippis samal ajal klõbisevatel klahvidel Manni patsiendifaili lühikommentaare. „Tehke kõike enesetunde järgi, vähemalt kolm kuud ei tohi suuri raskusi tõsta, trenni võite hakata tegema siis, kui tunnete, et selleks valmis olete. Kuu aega võiks veel oodata. Jalutage parem. Veel üks asi: kuu aega on suguelu keelatud. Edaspidi on seks teie sõber! Ja ma ei teinud praegu aprillinalja,“ muigas arst viimaste sõnade juures ja vaatas öeldu kinnituseks Mannile sügavalt silma. „Mida rohkem seksite, seda paremini ja kiiremini paranete!“ Arst pilgutas silma ja andis Mannile ka paberilehe, kus oli kõik üksipulgi üles loetud, mida tohib ja mida mitte. Mann tänas ja väljus kabinetist.

„Noh, mis öeldi?“ küsis ema mureliku näoga. Ta oli juba püsti tõusnud ja lehvitas ajalehega tuult. Koridoris oli väga lämbe ja ema leemendas näost nagu puding piknikul. „Kästi seksima hakata!“ vastas Mann uhkelt ja haaras emal kelmikalt käe alt kinni. Ema kulmud tõusid juuksepiirini ja ta jäi tütart hämmeldunud näoga vahtima. Kuid Mann asus teda välisukse poole tirima. „Proovid olid korras!“ sosistas ta emale kõrva, endal magus naerumuie suul.

Haigla uksest väljudes tundus Mannile, et nüüd algab uus elu. Kõige otsesemas mõttes. Päris uus. Tänutunne ei tahtnud kuidagi tema sisse ära mahtuda, õnne võrsed kasvasid kui kasepuu kevadised hiirekõrvad sõrmeotstest välja.
„Lähme kohvikusse, seda peab tähistama! Kas jaksad?“ küsis ema, andes Manni põsele musi.
„Jaksan!“ kostis Mann rõõmsalt.


Lugu järgneb veel ilmumata raamatus "Lihasööjabakter".  Kui soovid olla esimene, kes raamatu ilmumise kohta infot saab, teata toimetusele oma soovist täites alljärgneva vormi.

Sinu nimi
Telefon
E-posti aadress
Sõnum