Järgmised päevad möödusid kiiresti. Ega Mann suurt midagi kodus teha saanud, suurema osa ajast ta magas või siis võttis sõpru vastu, kes teda lahkesti aitamas käisid. Igasugu lihtsamategi majapidamistööde tegemine oli Manni jaoks enam kui võimatu. Raske oli isegi vetsu minek. Vannituppa oli nii elu- kui magamistoast täpselt võrdne arv samme: kaksteist. Ja need tosin sammu nõretasid valust, kui oli enne paigal oldud. Keha tardus otsekui nõiaväel ja valuaistingud muutusid üha teravamaks. Mannil oli raske endale selgeks teha, et on vaja liigutada. Kuidas, kui igas liigutuses on terve Narva linna jagu kannatusi? Ainuke teadmine, mis Manni tegutsema pani, oli usk, et liikumine peab aitama. Neljapäeva hommikul jõudis ta esimest korda tualetti nii, et minestus laviinina teda enda alla ei matnud. Tavaliselt oli ikka nii, et niipea kui ta oli potile jõudnud, kadus ka pilt eest, või siis tuli tuppa tagasi jõudes kohe pikali heita.

Selline jõuetu olek ajas Manni aeg-ajalt päris vihale, ta ei suutnud kuidagi leppida, et ta on nii väeti ja saamatu. Ta püüdis endale iga hinna eest sisendada, et saab sellega hakkama ega anna alla. Enam-vähem iga hommik algas sellise kohustusliku monoloogiga peegli ees. Mann vaatas oma sügavpruunidesse silmadesse ja kinnitas endale, et temas on veel jõudu. Tegelikult ei tahtnud Mann üldse peeglisse vaadata, sest see, mis sealt vastu vaatas, ei meeldinud talle üldse. Kahvatu ja jumetu näonahk, sinised ja paistes silmaalused, kondine keha, nõelte torgitud käed. Tema pruunidest silmadest oli kadunud kogu sära. Ja kõigele lisaks need koledad voolikud. See kõik oli nii talumatu, et pigem oleks tahtnud käia kogu aeg silmad kinni. Mõnikord mõtles ta, et parem oleks hommikul üldse mitte ärgata, või kui ärgata, siis kellegi teisena, vähemalt kellegi teise kehas. Öö oli Manni jaoks ainuke aeg, kus ta sai oma mõtetest priiks. Rohud, mida arst kaasa andis, olid piisavalt kanged ja rahustavad, õhtune ports enne magamaminekut mõjus uimastavalt kui rusikahoop ja öö möödus kiiresti, ilma et oleks pidanud mõttelabürintides olematut väljapääsu otsides seiklema.

Saabus reede, arsti juurde mineku päev. Lootus voolikutest lahti saada tõstis Manni tuju juba varahommikul ja võis öelda, et ta oli üle hulga aja päris optimistlikus meeleolus. Ka valud oli kuidagi taltsamaks muutunud.
Kell oli saanud just veerand kümme, kui Mann söögilaua taha istus. Ta vaatas võileibadega tõtt ning jõi kaneeli järgi lõhnavat hommikukohvi. Soe kevadpäike soojendas mõnusalt laua taga istuva Manni kleenukest selga, samas kui kohvi pehme aroom levis üle kogu köögi. Mann istus ja vedas ninaga kergelt läbi õhu, tõmmates endasse meeldivat kaneelilõhna. Ta ootas ema, kes lubas tütrele toeks tulla, et oleks üheskoos turvalisem haiglasse minna. Kuna ema pidi jõudma alles üheteistkümne paiku, siis otsustas Mann, et läheb alla ja vaatab, mis postiljon on viimastel päevadel postkasti täiteks ka toonud.

Kui ta välisukse avas, kostis kerge kräunatus. Ta nägi uimase näoga musta kõutsi kiiruga eemale kargamas. Kass oli ennast ilmselt hommikupäikese käes trepiastmel soojendanud. Looma pilk oli nii hukkamõistev, et Mann oleks tahtnud vabandada. Ta pomises kassi poole vaadates omaette kohmetult – kust tema pidi teadma, et kõuts niimoodi siin ukse taga passis. „Nii võib sulle keegi otsa koperdada, roni ikka kuhugi kõrgemale, va karvakera!“ kostis Mann. Kass ei liikunud paigast, ta jäi Mannist meetri-pooleteise kaugusele ja vaatas teda esialgu altkulmu oma kollaste umbusklike silmadega, siis aga viskas end lösakile ja hakkas päikese käes läikivat kasukat roosa keelega kõhu pealt siluma, nagu näidates, et tal on tegelikult ükskõik, mida Mann seal omaette räägib.

On ikka tüüp, mõtles Mann. Ta astus postkasti juurde ning avas selle. Sekundiga sadas postkastist välja kümneid värvilisi reklaamlehti, mis lendasid killustikule laias kaares segamini. No tore, see veel puudus! Tundus, nagu oleks Mann postkasti avamise asemel sinna pommi visanud. Ometi seisis postkastil roheline kleebis, mis palus tellimata reklaamlehti mitte postitada. Ilmselt oli postiljon kirjaoskamatu. Kuna kummardumine oli Mannile kõige ebameeldivam, siis ta kükitas ettevaatlikult. Kass oli endiselt samas kohas muutus ärevaks, kui Mann end istukile laskis. Ta jättis oma küürimise katki, tagumine jalg endiselt pikalt välja sirutatud nagu baleriinil ja roosa keeleots hammaste vahelt paistmas, nagu näitaks keelt. See pilt ajas Manni naerma. Nii ta seal siis kükitas ja muigas, üritades samal ajal ettevaatlikult killustikult reklaamilehti kokku korjata.
„Pane keel vähemalt suhu, karvakera!“ hüüdis ta kassile ja jätkas tüütute lehtede noppimist. Reklaamlehtede vahele oli ka üks päevaleht sattunud. Just sattunud, sest Mannil oli tellitud vaid üks kultuuriajakiri, mis käis korra kuus. Vähemalt saab mingeid uudiseid sirvida, mõtles Mann ja ajas end vaevaliselt püsti. Siis aga kukkus lehe vahelt välja postkaart ja lendles killustikule kui sügisene leht. Mann hingas sügavalt sisse ja kükitas uuesti, et ka see üles võtta.

Kui Mann köögilaua taha tagasi jõudis, märkas ta kella vaadates, et märkamatult oli möödunud tervelt pool tundi. Uskumatu, kui kaua enese liigutamine aega võtab, mõtles Mann, põnevusega postkaarti uurides. Selle oli palavate tervitustega saatnud Manni noorem õde, kes töötas muidu Luksemburgis, aga oli praegu sõpradega põneval seiklusreisil Itaalias. Noorte inimeste ärgas ja põnev elu, mõtles ta, asetades postkaardi lauale nii, et vallatu kaanepilt näha oleks, ning alustas ajalehe sirvimist. Mannil oli veider komme alustada ajalehe lugemist alati tagantpoolt, viimaselt leheküljelt. Ta luges kõigepealt läbi ilmaennustuse ja siis horoskoobi, lasi silmadega üle ka surmakuulutused, mida oli seekord jälle tervelt kaks lehekülge, ning siis suundus kultuuriuudiste ja spordilehekülgede juurde. Imelik oli see, et alati olid kultuuriuudised vahetult enne surmakuulutusi. Veel veidram oli, et kultuuriuudiste maht oli surmakuulutustega üsna tihti samaväärne. Tundus, nagu oleks see kellegi peen iroonia kultuuriinimeste aadressil. Mann kortsutas korraks kulmu ja mõtles, et mis riigis me küll elame, kus on kirjutada vaid kaks lehekülge kultuurist aga viis lehekülge sellest, kuidas keegi kedagi laimab, kas siis eraviisiliselt või poliitiliselt.

Manni ema jõudis täpselt kell üksteist. Emal olid oma võtmed ja tema tuppa laskmiseks ei pidanud Mann enam välisust avama minema. Ta hõikaski emale, kes esikus kingi jalast võttis: „Nii hea, et ma sulle ikka teise paari võtmeid lasin teha, muidu oleksin pidanud jälle alla vehkima. Võimlesin enne postkasti juures oma pool tundi, vaata milline hunnik prahti oli jälle postkasti pandud!“ Mann hoidis värvilisi reklaamlehti käes, kui ema tema poole astus.
„Võimlemine tuleb ju kasuks, tütreke,“ muigas ema. Ta kallistas Manni tasakesi, aga pikalt ning andis talle pealaele pehme musi.
„Mis ajaks me seal peame olema?“ küsis ema ja hakkas toodud moonakoti sisu tütre kappidesse laduma.
„Kell kaks alles, aega on veel omajagu. Aga me võiksime aegsasti startida – ma ju liigun aegluubis,“ vastas Mann ja lehitses lehte edasi, ise aeg-ajalt ema askeldamist mõnuga vaadates.
„Näe, tõin sulle vitamiine ja kaltsiumit, mahla ka, et sa ise ei hakkaks tassima!“
„Aitäh, emme! Need kuluvad mulle kõik ära, olen kaalus nii hullult maha võtnud, et vahepeal hakkab omalgi täitsa hirm“ vastas Mann.
„Ei ole midagi, sööd ja kosud! Peaasi, et hing on sees. Elu on nii seatud, et aeg-ajalt on kohe vaja oma eksistentsi pärast võidelda,“ kostis ema, pestes voolava vee all rohelisi õunu.

Mannil venis sellest vaatepildist suu kõrvuni, sest kõvad, rohelised ja hapud õunad olid ühed tema lemmikud juba lapsest saati. See, kuidas ema oma pehmete ja elu näinud kätega õunu pesi, neid sooja vee all silitas ja siis õrnalt valgesse köögirätikusse kuivatas, tekitas Mannis erilise turvalise tunde. Emale ei ole vaja isegi öelda, et too mulle seda või toda, ta teab seda niigi. See oli kuidagi eriti armas ja lähedane tunne. Ema pööras ümber ja pani Mannile ühe õuna peo peale, teised aga tõstis sinisesse kaussi ja viis elutuppa klaaslauale. „Pista nüüd! Läksin ennist ukse pealt poodi tagasi õunu võtma, ma kohe aimasin, et need võivad sind rõõmustada!“
„Mhmh!“ noogutas Mann, endal suu ikka kõrvuni, lüües ahnelt valged hambad õuna sisse.
„Kaosest sünnivad tähed!“ ütles ema ning toimetas rahumeeli köögis edasi. Manni emal oli üldse komme öelda järsku sügava sisuga või põhjapanevaid asju täiesti juhuslikul ajahetkel. Mann kergitas pead leheveergudelt just nagu kontrollides, kas ta kuulis õigesti. Ta mälus veidi kõhkvel näoga oma suutäit, ja enne kui ta jõudis emalt küsida, mida too oli mõelnud, jätkas ema uuesti. „Elu ei ole pealtvaatajate spordiala. Elada tuleb! Elu on selleks mõeldud, on ju nii!“ Ema pööras end ümber ja vaatas Mannile sügavalt otsa. Ta astus tütrele lähemale, silitas ta selga ja heitis samuti korraks pilgu ajalehele, mille Mann oli just otsast lõpuni läbi lapanud.
„Elu on jah üks paras seiklus!“ muigas Mann.
„Peab vist takso tellima – autoga ma sõita ei jaksa praegu.“ Mann vaatas nagu küsivalt ema poole.
„Las Mauno ootab oma aega, pole tal seal aias häda midagi, lähme muidugi taksoga!“ ütles ema reipalt.

Maunoga kohtus Mann teisel pool lahte, nüüd juba viis aastat tagasi. Ta sõitis tookord Soome ühele sõbrale külla, kes müüs parajasti imeodavalt oma maist vara, ka sõiduvahendit, sest oli ise peatselt teise riiki tööle minemas. Mann otsustaski siis auto omale osta. Autole sai Mauno nimeks sellepärast, et ta oli ju rahvuse poolest soomlane. Ei saa ju masinale Mart nimeks panna, kui tood ta Soomest, mõtles Mann toona. Siis jäigi Mauno. Ilus Soome nimi. Ja mehine! Nii sai ka vajalikul hetkel mõnes klubis või muul peol soovimatud kosilased eemale hirmutada, kui muuseas mainida, et sai tuldud Maunoga või et Mauno viib varsti koju. See mõjus iga kord väga distsiplineerival – ei olnud ju vaja lisaks mainida, et Mauno on tegelikult 90. aasta Audi.
„Lähen vahetan riided, takso on kaheteistkümne minuti pärast siin!“ hõikas Mann emale kööki ja tõusis lauast, et minna garderoobi sobivaid riideesemeid otsima. Väljas oli juba kevadet tunda!