Tüdrukud jutustasid veel paar tundi. Ikka sama elavalt ja samasuguses rütmis, Mare tegi uued tassid teed ja Mann viskas end aeg-ajalt pikali.
„Kui Liidia mul haiglas külas käis, siis lahkasime ka seda sama teemat, et miks inimesed ennast nii tihti sisse müürivad ja sisemiselt erakuks muutuvad,“ jätkas Mann uuesti laua taha istuma tulles, endal lusikas näppude vahel keerlemas.
„Liidia kostis muidugi selle peale midagi kunstiliselt tabavat?“ päris Mare, tundes ühise sõbranna osavat ja täpset väljendusoskust.
„Jah, muidugi,“ muigas Mann. „Liidia ütles, et mõne inimese elu ongi nagu Seurat´maal – seal pole vähimatki liikumist, on ainult kivistunud tegelased, mis on lõuendile maalitud matemaatilise täpsusega, punktitehnikas. Inimeste ja esemete tardunud aeg. Istuvadki seal, ilma et midagi toimuks. Nad on sulgunud teiste ja enda eest, kivistunud oma enda reaalsuses. Üksilduse veel üksildasem maailm. Need inimesed on liiga hirmunud, et elada, aga nad ei võta ka midagi ette, et asja muuta,“ kirjeldas Mann teekruusi imetledes sõbranna mõtteid.
„Veider on see, kuidas inimeste suhted on nagu leivapätsid. Alguses on need kuumad ja kerkivad kõrgustesse – mõne aja pärast kuivavad kokku ning muutuvad kivikõvaks. Ainult vähestel õnnestub oma leivatükike lõpuni kuum ja pehme hoida!“ jätkas Mann juba oma mõtetega.
„Nii see on,“ ohkas Mare ning lisas: „Mõnelt inimeselt oleks vaja ära võtta lähedaste suhete õigus, nagu võetakse ära loomapidamise või autojuhtimise õigus, kui oled eksinud seaduse vastu. Aga mis siis, kui eksid inimlikkuse seaduse vastu, ah?“ puuris Mare nõudliku pilguga Manni.
„Mis sa arvad, kas tuleb kunagi aeg, kus kõik pannakse paberile kirja. Kõik. Allkirjastatakse nii-öelda euronormidele vastav viiekümneleheküljeline leping. Alates esimesest hetkest tähendatakse üles mõlema inimese ootused ja lootused, samuti pannakse ka võimalikud nõudmised kohe kirja. Sellest paberist alustataksegi, mitte õhtupimeduses suudlemisest ja tähtede vaatamisest. Minnakse hoopis pargipingile alusdokumenti koostama. Siis vaadatakse alles kirjutatu põhjal edasi, kas sobib üldse suhtlema hakata. Kui suhe luuakse, on mõlemal olemas paber teise ootuste ja oma lubadustega, millest kõrvale kaldumiseks pole lihtsalt võimalust – sanktsioonid oleksid nii ebameeldivad. Siis jääksid ebavõrdsete ootustega suhted alustamata. Loetakse paber läbi ja lahkutakse sõbralikult kätt surudes. Loomulikult peaks lepingust kinnipidamise kontrollimiseks olema ka mingi riiklik organ, nagu näiteks suheteanalüüsi- ja jälituspolitsei!“ seda viimast öeldes manas Mann endale eriti tõsise näo ette. Seepeale aga hakkasid mõlemad naised laginal naerma.
„Issand, see oleks küll kohutav!“ kõõksus Mare, patsutades oma kõhtu ja toetudes teise käega lauale, et naeru kuidagi maha suruda. Ka Mann oli naerust kõveras ja hoidis oma kõhtu, aga hoopis teisel eesmärgil kui Mare.
„Pagan, naerda on ikka täitsa võimatu. Pean vist tõsisemaks inimeseks hakkama. Arvan, et see õnnetus oligi mulle sulaselge märguanne, aga mina, vana tola, ei saa sellest aru ja lasen ikka samamoodi edasi! Ilgun ja naeran kõige ja kõigi üle, eelkõige iseenda üle.“
„Aga jah, armastusest ei saa kunagi küll,“ jätkas Mare veidi lüürilisemas võtmes.
„Mare, kas sa ei leia, et enesekeskne inimene otsib ainult enda õnne – samas on hea, kui kõik inimesed su ümber on õnnelikud, sest meeleheide on sama nakkav nagu gripp. Õnnelik inimene kuulub vaid iseendale, teda ei saa kõigutada. Inimene peakski sinnamaani jõudma, alles siis saab ta kedagi teist õnnelikuks teha. Teist inimest ei saa omada. Praegu ollakse omamisega üle igasuguste piiride läinud – kõike tahetakse omada, eelkõige teisi inimesi.
Armastusest on vaid üks samm vangistuse, või siis vihkamiseni. Millegipärast on meie ümber vihkamist väga palju. Armastus peaks olema nagu taevalaotus – ääretu ala, kus pole piire, aga on usaldus. Suur piiritu usaldus. Piiritu laotus tekitab aga kahtluse, kas tõesti võibki nii vaba olla. Kas võibki päriselt nii hästi olla?"
„Oh, jah, moodsate inimeste neuroosid tulevad vist nende enda käitumismallidest. Teeme juba lapsepõlvest peale kõike natuke valesti. Siit kerkib aga küsimus, kes meid kasvatas?" mõtiskles Mare kulme tõstes ja libistas end toolilt maha, et veidi selga sirutada.
„Kuidagi kurjast on see veendumus, et kõik lapsed peavad olema ühe mõõdupuu järgi. Kõik ei pea olema täiuslikud. Või hüppama üle kitse hindele viis. No kurat, ei pea! Ma tõesti jälestasin selliseid „pingutusi“, oleksin võinud tundide viisi hoopis lehti riisuda. Pigem võiks otsida igas inimeses seda, milles tema on just kõige parem ja osavam, ning siis need parimad küljed ühise eesmärgi nimel esile tuua. Vaat selline suhtumine mulle juba meeldiks! Kõigil oleks võimalus,“ lisas Mann ja tõusis ka ise toolilt.
„Haa! Tead, mis! Oi, sa ei kujuta ette ...“ kilkas Mare nüüd järsku nagu kommikarbi avastanud laps.
„No mis nüüd?“ päris Mann suure hämminguga ning jäi keset köögipõrandat seisma ja sõbrannale otsa vahtima.
„Istu parem! Kohe räägin,“ salapäratses Mare edasi ja osutas näpuga toolile, kuhu Mann istuma peaks.
„Noh, istun. Olen üks suur kõrv. Kas pean igaks juhuks laua servast ka kinni hoidma?" päris Mann natuke ironiseerivalt.
„Tead, mis ma sinu kohta kuulsin? Käisin eelmisel nädalal selle AA-galerii näituse avamisel, üks kolleeg kutsus mu kaasa, et rase saaks ka natuke kunsti nautida. Seal üks mees rääkis – mina teda ei tea, aga oli vist keegi Mareki-nimeline – tunned kedagi sellist sealt? –, juhtusin lihtsalt tema juttu pealt kuulma, kui ta mingite tüüpidega lobises – ühesõnaga, ta ütles, et sa olla läinud armukesega Kanaaridele ja jätnud oma elukaaslase koju nukrutsema, et sellepärast oledki kadunud, lits ja ennast täis naine. Kujutad sa ette?“ pööritas Mare silmi, endal nägu sädelemas kui kuusepuul rippuval jõulumunal.
„Oo jaa, muidugi! Mul oli tõesti suurepärane puhkusereis palmi all. Aga see palm oli vist eluaeg valgete seinte vahel kasvanud. On ikka inimestel fantaasia, mis?! Tean-tean seda tüüpi!“ ohkas Mann. See on selle galerii üks kolmest omanikust. Kõige väiksem ja kõige nõmedam. Ilgelt libe kuju, nagu madu, sisiseb kogu aeg mesimagusasti. Tõeline Napoleon. Inimene, kes ei saa aru, kui talle viisakalt ära öelda. Ikka pressib peale. Tundub, et mõni mees ei tunne lihtsalt sellist sõna nagu ei. Või siis on tal kaugele arenenud valikuline kuulmine,“ pahurdas Mann edasi.
„On alles tegelane, ah? Kui kätte ei saa, siis hakkab jutte levitama. Kahtlustasin kohe midagi sellist ...“ lisas Mare, silitades lohutavalt sõbranna kätt.
„See on täiesti väljakannatamatu inimene. Kahjuks pean töö tõttu temaga aeg-ajalt suhtlema, aga kui vähegi võimalik, ajan asju teiste kahe omanikuga – need on omad poisid, mitte sellised eneseimetlejatest lokkidega ilueedid. Noh, nüüd on vähemalt siis teada, kust need jutud alguse saavad.“ Mann koputas närviliselt näppudega vastu lauda ja vaatas nõutult Marele otsa.
„Mhmh ... ma hoidsin igaks juhuks suu kinni, ei tahtnud reeta, et ma sind tunnen. Sees küll kihvatas hullusti, aga surusin hambad kokku ja jõin klaaside viisi vett, et jumala eest mitte midagi öelda. Kõrvad ulatusid pea kohal meetrikõrgusele, et kõike kuulda,“ lisas Mare.
„Tundub, nagu kusagil oleks poolearuliste varjupaik maha põlenud ja selle asukad on nüüd mööda väikest Eestimaad laiali, üks loll ajab teist taga,“ muigas Mann natuke lõbusamalt.
„On jah. Issand, mis kell juba on, ma pean kähku varvast laskma, muidu hakkab Mattis muretsema, kus ma kooserdan oma kõhuga ringi!“ Mare hakkas end kiiresti sättima.
„Kui sul homme ka poest midagi vaja on, siis anna teada – toon!“ hõikas Mare esikust kööki Mannile, kes istus veel laua taga.
Mann tõusis, et sõbranna kallistusega teele saata. „Nalja teed, ma elan selle laariga juunikuu pööripäevani välja!“ ütles ta naerdes.
Kui Mann esimeselt korruselt tagasi tulles tuppa astus, mõtles ta endamisi, et mis reegli järgi küll see nii toimib, et mees, kes ühele naisele on Titanic osutub teise naise armulaevaks või vastupidi. Inimene on ju sama. Ühele sobib imehästi, teisele mitte põrmugi. Iga inimene toob meis esile isemoodi mina ja see, kes sa hetkel oled, on suuresti sinu lähedaste teha. Tihti öeldakse, et inimesed muutuvad. Mann nii ei arvanud. Inimeses on kõik tema minad juba sünnist saati olemas. Iseasi, kui palju see mina, kes parasjagu esile on tulnud, läheb kokku meie ideaalminaga.

Igast inimesest võib saada kurjategija või mõrtsukas, selleks on vaja vaid soodsat ajahetke ja kaaslasi. Siis meenus Mannile aga väikese printsi raamat, kus rebane õpetas poissi, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu, ainult südamega näed hästi – inimesed unustavad tihti selle tõe. Inimesed vastutavad alati kõige eest, mida nad on taltsutanud. Manni arvates peitusid maailma olulisimad asjad tihti just pisiasjades ja selles, kas lähedased inimesed näevad neid pisiasju ühtmoodi.