Medõde Tanja pistis pea ukse vahelt sisse ja teatas: „Mann, teie paberid on kohe valmis, arst toob need varsti ise teile. Palun olge lähima poole tunni jooksul palatis, doktor annab veel mõned juhised koju kaasa. Olge siis tubli ja pidage vastu! Elame veel! Vaprate naiste ees on kogu maailm valla!“ Tanja pilgutas viimast öeldes kelmikalt silma ja kadus ukselt sama kiirelt, kui oli tulnud.
„Nojah, saad lõpuks koju. Jätad mu siia üksi maailma parandama, mis!“ muutus Tiina natuke kurvaks.
„Tead, kui ma ausalt ütlen, siis ma kardan koju minna, esiteks nende nõmedate vidinate pärast, mis mulle veel külge jäävad rippuma ja teiseks sellepärast, et mind ei oota ju kodus keegi. See masendab mind juba praegu!“ ohkas Mann ja hakkas voodit sättima.
„Peab ennast vist kuidagi korrastama, enne kui arst tuleb,“ jätkas ta voodit siludes. „Aga selle eelmise teema jätkuks ... ma mõtlen, et sellistel inimestel, kes võtavad omale õiguse tulla su ellu roojama, ei ole enda elus kõik paigas. Või õigemini ei ole neil kupli all kõik paigas. Millegipärast toimib selline inimestevaheline „üksteise õgimine“ juba pikemat aega. Kui ma oma sõprugi vaatan, siis terveid suhteid on väga vähe. Enamik „paneb kõrvalt“ või suhtub kõigesse "mul pohui". No kuidas nii saab? Kui ma tunnen juba, et ma ei hooli sellest inimesest, siis ma parem lõpetan suhte ― milleks üksteist lõhkuda. Ega sellest midagi paremaks ei lähe. Parem minna oma teed, jätta nii ennast kui teist inimest terveks ja säilitada mingisugunegi omavaheline austus. Enamik inimesi ju ei soovi oma kallimat teistega jagada. Ja need, kes soovivad ja on selles omavahel kokku leppinud – andku minna!“ ütles Mann väga konkreetselt.
„Mann, kas oled tähele pannud, et kuigi praegusel ajal on inimestel mustmiljon võimalust omavahel rääkida, nad tegelikult ei tee seda. Suheldakse jah, aga ei räägita. Kõik on ainult pinnapealne tekstivirvendus. Kui mingi erimeelsus tekib, siis tõrjutakse see eos tagaplaanile ega viitsita sellele mõelda ― kui probleemi eitada, siis seda pole. Minu arust see päris nii ei ole. Olen isegi vahel päris mitu päeva sisemisi mõtteheitlusi pidanud, kui meil on Steniga mingi kana kitkuda olnud. Olen püüdnud käituda täiskasvanulikult: kõigepealt maha rahuneda ja asja läbi mõelda, ning kui ikka olen leidnud, et oli küll probleem või vääritimõistmine, alles siis temaga asja arutada. Ennast on vaja teisele selgeks teha. Ja vaeva näha, et üksteiseni jõuda. Keegi meist ei ole hiromant. Vahel armastavad naisterahvad niisama potte-panne kokku lüüa, et tähelepanu saada. Aga millegipärast ei saa mehepojad sellest tähelepanuvajadusest aru. Elementaarne, et pärast rasket tööpäeva tehakse üksteisele tuju tõstvaid komplimente või lihtsalt lohutatakse teist. See ei ole ju raske. Tutvusringkonnas ringi vaadates aga tundub, et on küll raske. Ja kohe väga. Parema meelega kapseldutakse endasse, saadetakse üksteist teab kuhu või tõugatakse lähedased inimesed lihtsalt endast eemale. Aga kui niimoodi käituda, siis kuidas see hoolimine kahe inimeste vahel peaks arenema hakkama? Iseenesest või? Vaevalt. Ühel päeval vajab üks meist rohkem toetust, teisel päeval teine. Koos elades peab silmad ja kõrvad kogu aeg lahti hoidma. Ning samamoodi tuleb vaadata ja kuulata oma lapsi. Kuulata, mida nad räägivad, kui koolist tulevad, mitte kohe praalima hakata, et neil on jälle riided mustad või pükstel nööbid eest. Oluline on see, et laps jõudis tervelt koju. Muidu juhtubki nii, et järgmine päev tuleb koolist kõne, et teie laps tegi midagi mõtlematut või veel hullem – on kedagi maha löönud.“
„Issand, mul on tunne, et me tahame sinuga vist tervet maailma muuta. Tundub, et ainult meie kaks ― ja vahest veel paar inimest ― mõtleme nii," istus Mann ohates oma voodi peale.

Manni raviarst astus uksest sisse, paberid ja ravimikarp näpus. „Mann, teie paberid said nüüd valmis. Saate täna koju, sest haiglas ei ole teil vaja enam olla, näidud on stabiliseerunud ja palavik ka alanenud. Kodus on teil ju ikka parem kui siin. Eks ole? Ma loodan, et teile tuleb keegi järele?" uuris arst, tõstes küsiva näoga paberitelt silmad.
„Hmm ... vist jah!“ noogutas Mann kiiresti, teadmata, keda ta üldse võiks appi paluda.
„Hästi, natuke siis nendest vedelikukogujatest, mis teile veel külge jäävad. Need on hästi ebamugavad, tõepoolest, aga need on vajalikud. Sellepärast käige nendega sama hoolikalt ümber kui haiglas. Pesemisel pöörake samadele asjadele tähelepanu, mida ma varem nimetasin. Vanni minna ei tohi, sauna ja ujuma ka mitte. Käimisega on ikka nii, et mida rohkem liigute, seda parem, aga jälgige kindlasti enesetunnet. Hüpata ega raputada ennast ei tohi, kui autoga sõidate, tuleks tasakesti liikuda ja aukudest läbisõitmist vältida. Munakivitee ei ole praegu see õige tee. Kontrolli tulete reedel, siin on kirjas kabinet ja kellaaeg. Seni võtke rohtusid kaks korda päevas, kindlasti pärast sööki ― need on kanged. Kui teil tekib mingi kahtlus või verejooks, kui palavik tõuseb või midagi muud sellist, siis tulete kohe siia valvetuppa, on selge?" jätkas arst oma kontrollival toonil, vaadates Mannile aeg-ajalt silma.
„Annan teile ka oma mobiilinumbri – kirjutasin selle siia paberi servale, kui te tahate midagi küsida, mis praegu pähe ei tule. Helistage julgesti, kui ma ei vasta, siis jätke mulle teade, helistan hiljem tagasi. Ja veel, kui te tunnete, et te vajate abi ... psühholoogilises mõttes, siis palun pöörduge meie osakonda, helistage üldnumbril ja küsige vastuvõttu dr Pihlaka juurde. Seda ei maksa häbeneda, see on teie seisus täiesti arusaadav. Hea nõustamine annab teile lisatuge uue olukorraga harjumiseks. Ma soovin teile jaksu ja selgelt meelt, kõik ei lõppe sellega siin!“ samal ajal andis arst Mannile paberid ja pani käe õlale nagu hea sõber kunagi.
Manni silmad valgusid sekundiga pisarad täis, ta ütles väga vaikselt „Aitäh!“ ning vaatas alles siis arstile otsa.
Arst tõusis, patsutas veel kord Manni õlale ning lahkus palatist.

Mann lihtsalt istus, paberid süles, ja vaatas Tiina poole, endal silmad märjad. „Uh, nüüd tuleb see kõige raskem osa: minna koju ja selle teadmisega edasi elada! Siin olid nagu kuidagi terve maailma eest kaitstud, nüüd on vaja hakata kõigi küsimustele vastama ...“ lausus Mann, silmitsedes palati kirjut põrandat ja tõstes siis pilgu Tiina poole nagu palvega, et ta ütleks midagi lohutavat.

Tiina kergitas end ja tõusis voodist. Ta läks ja istus Manni kõrvale, pani talle ühe käe ümber ja küsis: „Kellele me siis helistame? Sten on praegu kahjuks istungil, aga õhtul saaks ta küll sind ära viia, kui me selleks ajaks kedagi pole sulle autojuhiks leidnud. Võid sellega arvestada, ma enne saatsin talle juba hoiatava sõnumi ka.“ muigas Tiina. „Aga ma arvan, et sa vajad praegu kedagi lähedasemat enda ligi, kes annab tuge ja jõudu."
Mann noogutas ja ütles: „Õnneks pole vist väga kiire, ega nad mind kohe siit välja viska. Saadan mõned sõnumid, ehk keegi saab, ja kui ei, siis ei.“
„Tiina, kas pole nii, et elus on kindlad vaid kolm asja: surm, maksud ja lumi? Kui see kord lõpuks tuleb, siis on maa valge, ja see on ju ilus, mh?" üritas Mann end kuidagi positiivsemale lainele häälestada.
„On küll!“ vastas Tiina ja läks akna juurde. „Vaata, ka praegu on maa ilus, valge ja sillerdav. Väiksena me sõime vist kõik lund, et veenduda, kas nii ilus asi on ikka tõeline. Suurest peast hakkame samamoodi kindlust ja kinnitust otsima, aga muus. Inimese loomulik soov ja vajadus on saada kinnitust talle olulistele suurtele ja väikestele asjadele!“
„Eks ta nii on jah, ja seal ei ole suurt vahet, kas tegu on naiste või meestega!" tõusis Manngi oma voodilt, et aknale lähemale minna.

Mõne aja seisid naised, külg külje kõrval, akna juures ja vaatasid välja. Neile avanes vaade majadele ja suitsevatele korstnatele. Nende jalgu soojendas akna all olev radiaator, ja hoolimata sellest, et väljas võis olla oma kaksteist külmakraadi, soovisid mõlemad hinges kohe värske õhu kätte jalutama minna. Nende palatis värsket õhku polnud.

Mõnda aega nad isegi ei rääkinud omavahel, vaid lihtsalt vaatlesid inimesi, kellel oli võimalus väljas olla ja talverõõme nautida. Soojendav radiaator ja kiirgav päike heitsid nende näole pehmeid toone. Nad vaatasid korraks üksteisele otsa ja komberdasid siis voodite juurde tagasi.

„Tiina, kui me juba kepsakamad oleme, siis läheme koos välja sööma ja veini jooma, eks?! ütles Mann voodini jõudes.
„Jaa, loomulikult, ma ei näe isegi muud võimalust! Anna mulle oma number, näe minu oma on siin kaardil,“ ulatas Tiina oma visiitkaardi Mannile.
Mann otsis sahtlist oma ja ulatas selle Tiinale vastu.
„Ma hakkan nüüd potentsiaalseid taksojuhte läbi kammima, kuigi mul mõlgub meeles hetkel vaid paar inimest, kellele ma üldse oma olukorrast praegu rääkida söandan. Verontsil ei ole autot, aga ta saaks vast selle organiseerida. Samas ta on mind juba nii palju aidanud, et ... Teine sõber ei ela isegi mitte Tallinnas,“ ütles Mann oma telefoni näppides.
„Pole midagi, anna neile teada. Nagu öeldakse: sõpra tunned hädas! Ja siin kilomeetrid ei loe,“ vastas Tiina ja sättis ennast külili, et natuke tukastada.
Mann tippis sõnumi ja saatis teele, ise mõeldes, kui väga ta tegelikult ei taha abi paluda ega sellest rääkida, mis temaga oli juhtunud.
„Tehtud!“ ütles ta omaette ja keeras ka end külili.
Möödas ei olnud veel minutitki kui Manni telefon tegi väikese piuksu. Mann ei tahtnud vaadatagi, sest kartis, et seal on vastuseks “Kahjuks pole ma Tallinnas" või "Ma ei saa sind aidata“.
Vastuse saatis Raul, sõber, kes ei ela Tallinnas. Vastuse sisu oli üsna konkreetne: „Millal? Kas kohe? Anna teada, olen Tallinnas ja tulen, millal iganes on vaja! Pea vastu!“
Mann saatis vastuse ja sai sama kiiresti kinnituse.
„Raul tuleb mulle järele, saan kenasti koju. Tunni aja pärast on mul minek. Ei teagi, kuidas talle seda öelda,“ ütles Mann külili lamades.
„Ütledki otse, sõprade eest ei ole vaja midagi varjata!“ vastas Tiina, lastes uneledes silmad kinni.

Peagi astus palatisse õde Manni riietega ja asetas need voodiäärele. „Teie riided! Head paranemist!“ ütles ta lühidalt ja sulges enda järel palati ukse.