Mann tuli palatisse nii, et uks lendas pauguga lahti. Tiina lausa võpatas ja küsis: „Mis juhtus?“
„Ah, ei midagi!“ vastas Mann ja sammus oma voodi juurde, kolmnurkne murekorts kulmude vahel.

Näha oli, et Tiina mees hakkas ennast minekule sättima. Siis helises Steni telefon ning ta tõusis voodiääre pealt ja ütles, et peab lahkuma. „Istung algab poole tunni pärast!“ ütles ta Tiinale, suudles teda ja läinud ta oligi. Tema suurepärane parfüümipilv jäi aga palatisse hõljuma veel nii mõnekski tunniks.
„Kas sa usaldad teda?“ küsis Mann ilma, et oleks ennast ümber pööranud.
„Kuidas? Hmm ... Miks sa küsid?“ uuris Tiina veidi umbusklikult vastu.
„Iseenda pärast ...“ vastas Mann ja pööras ennast näoga Tiina poole.
„Jah, usaldan küll! Kõige selle juures, et ta võib vahepeal ka uskumatu mölakas olla ja kõik hea minetada, mis temas on, usaldan ma teda. Ma tean, et ta vähemalt mõtleb enne, kui midagi korda saatma või ütlema hakkab. See on suur asi. Enamik mehi ... või isegi naisi ei mõtle, lihtsalt tehakse. Ja pärast ollakse hädas nii iseenda tunnete kui oma partneriga. Mõlemad on katki. Ma usaldan teda, sest siiani on ta minu elus ainuke mees, kes julgeb ka tunnistada, kui ta on teinud midagi mõtlematut, ja vabandab, kui on olnud minu vastu hoolimatu eelkõige sellepärast, et ta on lihtsalt mees. Sten on vahetu ja aus, sest ta teab, et ma võtangi teda, nii nagu ta on. Ja mina saan jälle temale kõike rääkida. Kui partnerite vahel on usalduslävi selline, et julgetakse rääkida ka seda, kui on mindud üle piiri, siis see suhe on juba midagi väärt. Ja mõistmist peab olema. Sest kunagi ei tea, millal oled sina see, kes peab selgitama oma tegusid ja väljaütlemisi. Siis ju ootaks ise samamoodi mõistmist,“ vastas Tiina väga rahuliku olemisega.

„Mul on peas mustmiljon küsimust korraga ja need hakkavad juba minu ja teiste inimeste vahele Hiina müüri moodustama. Ma vist ei usalda kedagi enam enda lähedale ja see on nii vastik tunne!“ vuristas Mann, nagu oleks tal kuhugi kiire.
„Küll sa leiad selle usalduse endas uuesti üles. Kindlasti leiad. Kui tahad veel nautida tõelisi tundeid, siis leiad. Kui tahad leppida keskpärasega, siis ... Need on su lihtsad valikud,“ jätkas Tiina sama stoilise rahuga ja vaatas akna taha lennanud tuvi, kes oli tähtsalt ametis oma sulgede sättimisega.

„Kas oled kunagi mõelnud, millal on see hetk, kui otsustad, et enam ei julge olla lähedal. Nii lähedal, nagu tegelikult südames tahaks,“ mõtles Mann kõvasti, vastust ootamata. Nii lähedal, nagu teismeliselt esimene suhe oli võimalik. On see tõesti hiljem vaid meie kõigi meeleline sisemine soov, mille poole ei julgeta tegelikkuses sentimeetritki liikuda ega käsi välja sirutada, et seda katsuda. Muu on ju pelgalt aseaine, aga mitte kunagi "see päris". Kas me julgeme olla päriselt lähedal? Ilmselt võib olla vaid korra-paar elus ― ei taha ju haiget saada. Aga samas tahaks, et tunded kannaks jälle sinna, kus 16-aastaselt. Vaadata teisele inimesele otsa nii, et saad uskuda kõiki ta sõnu, ja tõepoolest uskuda, mitte ainult, tahta uskuda. Sa usudki ja saadki uskuda, sest see teine inimene mõtlebki kõike, nii nagu ta räägib. Täiskasvanud hakkavad justkui iseendale vastu töötama, sest nad kardavad suuri tundeid, mis võivad tuhaks põletada. Nad ei julge edasi minna, nagu mina praegu, ja tekitavad endale mingi müüri ümber, millest lähemale kedagi ei lasta, või kui, siis ainult teatud kauguseni.

„Minu arust peaks hoolimis- ja armastusõpetus olema emakeele järel tähtsuselt järgmine õppeaine juba 1. klassist peale ja kõikidele kohustuslik,“ ütles Tiina kerge muigega, mis kadus sama kiiresti, kui see ta näole tekkis.
„Täiesti nõus! Mulle tundub praegu, et ma olen nii saamatu. Kohe hädasti vajaks mingit juhendust, kuidas selle sisemise minaga lahingud maha pidada ja edasi elada nii, et ma iseendale ohtlikuks ei muutuks,“ vastas Mann ja heitis voodile selili. „Me kirjutame oma elu peatükid ja episoodid ise ja alati võiks mõelda nii, et kas ma tahan hiljem seda peatükki uuesti lugeda. Kas ma julgen? Kas ma oleksin uhke selle üle, mis on kirjas ja kuidas see on kirjas,“ lausus Tiina. Pärast seda oli palatis umbes kümme minutit vaikust. Mõlemad, nii Tiina kui Mann, lahendasid omi mõtteid. Sellega lugesid nad päeva ka lõppenuks ning soovisid üsna pea üksteisele head ööd.

Enne magamajäämist mõtles Mann veel kord Tiina öeldud elu peatükkide kirjutamisele ja teadis väga täpselt, milliseid peatükke ta oma elust lugeda ei tahaks. Ta teadis ka seda, et mõned peatükid tema elus olid jäädavalt lõppenud. Kui mitu korda sa ikka sama reha otsa astud. Nii ta vähemalt sisendas endale praegu.

Järgmine hommik 3. palatis ei erinenud eelmistest muu poolest, kui et Tiina ja Mann ärkasid hommikul kahekesi. Kolmas voodi ootas uut ohvrit, nagu naised isekeskis seda nimetasid. Hommikused tüütud protseduurid kordusid kõigi jaoks ikka nagu kellavärk. Päevi eristas vaid see, et õed olid erinevad. Neid oli kolm vahetust. Esimest ja kolmandat vahetust ei oodatud. Teise üle aga rõõmustasid kõik patsiendid. Teises vahetuses töötavad õed olid eelkõige inimesed ja alles siis medõed, mis on selle ameti puhul justkui esimene eeldus, kuid ometi ainult vähestel olemas. Kui tööl oli esimene või kolmas vahetus, oleks majas justkui lein olnud või siis hoopis sõda. Õhkkond muutus pidevalt närviliseks ja kui midagi küsisid, said sõimata. Täna oli sõjapäev. Kuid sõjameeleolu vaibus õnneks kohe, kui saabus Tiina mees. Siis paariks tunniks sõda taandus, vähemalt Tiina ja Manni väikeses kahekümneruutmeetrises palatis.

Sten suutis külastades alati mingi vimka visata, mis naistel vähegi tuju tõstis. Mann oli just läbivaatusel, kui Sten seekord saabus. Palatisse tagasi jõudes, nägi Mann tema kukalt, kui ta Tiina voodi juures askeldas ja patju sättis, et Tiinal oleks mugavam temaga juttu rääkida.

Sten oli sedasorti mees, kes ei piirdunud vaid oma naise eest hoolitsemisega, vaid küsis Tiinale külla tulles alati ka Manni käest, kas äkki on vaja midagi tuua-viia või saab ehk muudmoodi abiks olla.

Naiste meeleolu ja motivatsiooni parandamiseks, nagu Sten seda ise nimetas, riputas ta seekord seinale Päevalehe vahelt pärit aastase spordisündmuste ajakava ja posteri ning ütles seejuures: „Näe, panin teile plaani üles, hakake vaimu valmis seadma, esimene on mäkkejooksu võistlus Otepääl ja siis rulluisumaraton Tallinnas!“ ise muidugi mahedalt muiates. „Täitsa lollakas!“ ütles Tiina seepeale kiiresti ja hakkas siis kõlavalt naerma.

„Kuule, aga tõesti – kui järgmine kord tuled, võta meile rulluisud kaasa, nendega oleks siin kergem liikuda, vahemaad on nii kole pikad. Keegi lükkab osakonnas hoo sisse ja pidurdamisega saab vast ise hakkama! Nii võiks iga päev puhveti vahet sõeluda!“ lisas Mann kah muheldes.

Mann haaras pataka ajalehti sülle ja pitsalõigu hambu ning hakkas uudiseid lugema, samal ajal kui Sten ja Tiina oma asju arutasid. „Sten, väga hea pitsa on! Täitsa super! Tänk juu meen!“ mõmises Mann suu matsudes, endal pilk ajalehele kleebitud.
„Palun, palun! Peate ju midagi tugevamat ka sööma muidu võite Tiinaga varsti juba anorektikute maailmameistrivõistlustele minna! Medalid ja vimplid oleksid teile garanteeritud! Mõlemal on vaevu kaks konti ja kusepõis ... oi, pardoon daamid, nüüd läksin vist verbaalse väljenduslaadiga veidi liiale. Mul on vist õige aeg lahkuda,“ kiitis Sten vastu ja hakkas ennast minekule sättima.
„Sööge siis pitsat ja ärge laske endale siin liiga teha, kahjuks ei saa ma teid siia kaitsma jääda, töö ootab!" ütles ta veel ukse pealt, lehvitas naerunäoga mõlemale naisele ning saatis Tiinale kelmika õhumusi.

Mõnda aega oli palatis vaikus, sest Mann luges endiselt ajalehti ja Tiina lappas hunnikut moeajakirju, mille Sten oli ennist koos ajalehtede ja toiduga toonud.
„No see ei ole võimalik!“ ütles Mann äkitselt.
„Mis asi?“ uuris Tiina.
„Ajalehed on mingit saasta täis, no tõesõna. Täiesti jaburad artiklid, ja mõelda vaid, et peatoimetaja saab selle eest veel palka. Masendav! Kollase ajakirjanduse formaat on ju kõigile arusaadav, aga kuskilt peaks jooksma ka mingi sündsuse piir. Kujuta ette, esikaanelugu on sellest, kuidas üks naisterahvas tegi aastaplaani, kuidas oma kahelt rikkalt austajalt raha välja petta ja siis jehat tõmmata. Esmaklassiline esikaanelugu tõepoolest! Ja kujuta ette, see inimene ... see „superstaar“, mina-tahan-ka-veel-kuulsaks-saada-tegelane annab veel intervjuu ja on uhke selle üle. Milleks tööl käia, kui Eestis on veel hästi teenivaid mehi, kelle kulul elada? Kujutad ette? Appi! Kus nende naiste ajud on või kes neid kasvatanud on? Elajad!“ ütleb Mann tõsiselt ärritudes.
„Tõesti piinlik! Aga jah, palju on selliseid! olen nii oma mees- kui ka naissõpru kaebamas kuulnud,“ lausub Tiina selle peale suhteliselt tülpinud näoga ja jätkab, „ühiskond veel produtseerib selliseid täistuuridel juurde ka läbi meedia. Veider jah, et seda sellest aspektist ei analüüsita, mis mõju või eeskuju see noortele annab. Lugeda oskavad ju meil kõik, ega me kuskil Lõuna-Aafrikas ei ela, et lugemisoskus vähestel käpas. Inimlikkust või eetikat ei tunne enam nagu keegi.
„Paar aastat tagasi oli juhus, kus mu hea sõber sattus ühe internetiportaali kommenteerijate tule alla. Arvustati tema ärilisi ettevõtmisi ja kommenteerijate hulgas oli ilmselgelt ka palju naisi, noh, ilmselt siis tema ihalejaid, kes olid nii-öelda pika ninaga jäänud. Tegemist oli sel ajal meedia silmis väga populaarse poissmehega ― tegelikult oli poisi süda juba aastaid kinni. Seal oli sellist haledat ärapanemist, et häbene lugedes silmad peast. Halb mõelda, millised inimesed elavad meie ümber või lähedal. Tundmata või teadmata tegelikku inimest, võetakse südamerahuga õigus kirjutada teab mida kokku või siis hakatakse iseennast mingi teise inimese või situatsiooni kaudu kuidagi upitama. Kas või vägisi, peaasi et esikaanele saab või lugu ilmub. Võiks ikka ise tööd tehes midagi saavutada või siis vähemalt ajukoore alla midagi koguda, aga ei. Tüüpiline eestlane ... kui juba, siis ikka teise kõri kallale. Ja mis peamine: „saaks kuulsaks“. Hullumaja! Mida nad selle kuulsusega peale hakkavad? Mina vaevlen iga päev, kuidas piimapoes niimoodi ära käia, et järgmine päev sellest kusagil piinlikku lugu ei ilmuks. "Näe, Riigikogu liige see ja too ostis seda ja toda, ja kujuta ette ― oli veel koduriietes," või veel midagi nõmedamat stiilis, et "võrreldes eelmise kuuga on ta kolm kilo juurde võtnud!“ Tiina oli sellest teemast nähtavalt ärritunud. Ta pani pitsalõigu käest ja ütles juba naeratades: „Ei tohi vist rohkem süüa – pärast jälle kolm kilo paksem!“
„Jää kuss, Tiina! Sa oled nii ilus naine. Tead, ma ei tundnud sind kohe ära, sest sa oled nii kõhnaks jäänud. Vabanda!“ ütles Mann, ise kergelt kohmetudes, sest alles nüüd tundis ta oma vastas istuva naise ära. Tiina töötas kõrge riigiametnikuna ja tal oli üsna ambitsioonika naise roll poliitilises ringkonnas.
„Kallike, sina ei peagi mind ära tundma, meie saime alles siin tuttavaks. Miks sa vabandust palud? See, et sa mind võib-olla kuskil pildil või teles oled näinud, ei pane sulle kohustust mind igas olukorras ära tunda ja lisaks mu elulugu peast teada. Oled ikka naljanina!" ütles Tiina ja lappas südamerahuga oma ajakirju edasi.