Äge infektsioosne artriit Äge kurgumandlite põletik Äge leukeemia Äge tonsilliit Äkk-kurtus Ärevushäire Ärritatud soole sündroom
|
Ärevushäire
ka generaliseeritud
ärevushäire Generalised anxiety disorder (ingl.k.)
Seletus Psühhiaatriline häire, millega kaasneb pidev ja
pikaajaline ärevus.
Ülevaade Generaliseeritud ärevushäire puhul on tegemist
igapäevase probleemiga. Häiret esineb naistel tunduvalt rohkem kui meestel ja
see on levinum lahutatute ja töötute hulgas. Ärevushäire avaldub
liigse muretsemisena ja mitmesuguste kehaliste kaebustena -
higistamine, värinad jm. Inimesed kogevad püsivat ärevust,
sest nende veendumused enese ja maailma kohta muudavad nad vastuvõtlikuks
mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardaval
kujul.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Generaliseeritud ärevushäire tekkepõhjusi tuntakse puudulikult ja arvatakse,
et neid põhjusi peab olema rohkem kui üks. Geneetilised
tegurid: see psüühikahäire on vähemalt mingil määral
perekondlik. Viga närviülekande mehhanismis: Arvatakse, et
aju närviülekannete eest vastutavate ainete ja neid vastu võtvate retseptorite
hulk ja tundlikkus on ärevushäire puhul tavapärasest
erinevad. Psühhosotsiaalsed riskitegurid: negatiivsetel
elusündmustel on suur osatähtsus generaliseerunud ärevushäire tekkes, eriti
siis, kui häire on alanud täiskasvanueas.
Generaliseeritud ärevushäirega inimesed kipuvad vaieldava sisuga teavet
endale ohtlikuna tõlgendama ja samuti esineb neil teistest
rohkem abituse tunnet. Olukordades, mida tajutakse ähvardavana,
pöörab inimene valikuliselt tähelepanu olukorra neile aspektidele, mis tema
jaoks tähistavad “hädaohtu”. Näiteks kui keegi seltskonnas pöörab tema jutu ajal
pilgu aknast välja, siis tõlgendab ärev inimene seda kohe tüdimuse märgina.
Sümptomid ehk avaldumine
Häire peamiseks iseloomulikuks tunnuseks on muretsemine, mis
puudutab paljusid toiminguid ja sündmusi ja esineb peaaegu iga päev vähemalt
kuue kuu jooksul. Üldiselt on muretsemine normaalne ja ärevus üks sagedamini
esinevaid emotsioone inimestel. Patoloogiline ehk haiglane
ärevus on aga harvemini esinev. Generaliseerunud ärevushäirega inimeste
mure sisu on küll sarnane tavamuretsejatele, kuid häire all kannatajad arvavad,
et nende muretsemine on kontrollimatu, seega ebanormaalne nähtus ja et teised
inimesed hindavad nende muretsemist negatiivselt. Samuti kalduvad häire all
kannatajad arvama, et muretsemine on ohtlik nende vaimsele tervisele.
Generaliseeritud ärevushäire all kannatajatel on tugevasti
väljendunud kehalised sümptomid nagu näiteks õhupuudustunne,
käte higistamine, kerge väsimine, ärrituvus, lihaspinge ja unehäired.
Ärevus, mure või kehalised ilmingud põhjustavad inimesele olulisi kannatusi
ja raskusi tööalases või muus tegevusvaldkonnas. Ka võivad esineda
südamepekslemine, hingamisraskused, mille
korral inimene ise arvab, et tal on mingi kehaline haigus (mida tegelikult ei
ole).
Sageli, kui inimene lõpuks psühhiaatri juurde jõuab, ei usu ta ikka, et tema
vaevused oleksid psühholoogilist laadi. Seetõttu ei ole need
inimesed väga koostöövalmid. Koostöö sellise häire puhul on aga
määrava tähtsusega haiguse kulule. Generaliseeritud
ärevushäire esineb enamasti koos mingi muu psüühikahäirega, nagu näiteks koos depressiooni või
paanikahäirega. Samuti ei ole harvad lisanduvad
alkoholsõltuvuse ja alkoholikuritarvitamise
probleemid. Patoloogiline ärevus võib olla seotud aga hoopis mingi muu
psüühikahäirega nagu näiteks depressiooni, psühhootilise häire,
neuroosiga või olla mõne füüsilise häire väljenduseks nagu
näiteks kilpnäärme ületalitus.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Mingeid spetsiifilisi uuringuid häire diagnoosimisel ei kasutata, kõige
olulisem on põhjalik vestlus. Kahtluse korral kilpnäärme ületalituse suhtes
võib vajalikuks osutuda hormoonide uurimine verest, mõne muu
haiguse kahtluse korral teostatakse vastavale haigusele omased uuringud –
elektrokardiogramm, vereanalüüs jm. Häirest
täpsustatud ülevaate saamiseks võidakse kasutada ärevushäire hindamise
skaalat.
Ravivõimalused
Generaliseeritud ärevushäire puhul kasutatakse sageli keskmise ja pika
toimeajaga bensodiasepiinide rühma kuuluvaid ravimeid (näit.
diasepaami, alprasolaami,
klonasepaami jne.) Nendel ravimitel on rahustav ja
ärevust langetav toime ja nende ravimite toime saabub kiiresti - ilmne raviefekt
saavutatakse juba esimese nädalaga.
Selle grupi ravimitel on aga rida soovimatuid toimeid-
reaktsioonikiirus oluliselt väheneb, seega ei tohi istuda autorooli ega
töötada liikuvate mehhanismidega. Rahustit ei tohi mingil juhul
kasutada koos alkoholiga, sest võib tekkida surmaga lõppev hingamispuudulikkus, samuti oluline
pidurdumine nii mõtlemises kui tegutsemises. Ravimi suhtes võib tekkida
tolerantsus - vajatakse järjest suuremaid annuseid sama efekti
saavutamiseks ravimi korduval manustamisel. Suurimaks puuduseks on
ravimsõltuvuse teke - tugev tung või sundmõte tarvitada ainet
ja võimetus kontrollida aine tarvitamise hulka. Ravimi kasutamisel tuleb meeles
pidada, et ravimit ei tohi ära jätta järsku, sest muidu tekivad psüühilised
ärajääma sümptomid - rahutus, hirm, unetus, koguni illusoorsed elamused võivad
tekkida jne. Võidakse kasutada ka antidepressante.
Psühhoterapeutilised raviviisid ehk näiteks kognitiiv-käitumuslike
psühhoteraapia seansside jooksul õpetatakse häire all kannatajale
rakendumislõdvestumist. Selle eesmärgiks on vähendada ärevust õpetades
inimesele, kuidas tuvastada, hinnata ning muuta oma negatiivseid, ohuga seotud
mõtteid ja nendega kaasnevat käitumist. Samuti õpitakse erinevaid
lõdvestustehnikaid ning harjutatakse neid.
Prognoos
Generaliseeritud ärevushäire tüüpilist kulgu ja prognoosi tuntakse
vähe. Häire kulus mängib oma rolli õigeaegne pöördumine abi järele - mida
varem on ravi alustatud, seda suurem on tõenäosus, et häire ei kordu. Häire
kulule annavad oma värvingu teised samaaegsed häired. Näiteks
generaliseeritud ärevushäire koos depressiooniga tähendab seda, et depressioon
võib hakata korduma. Kuna generaliseerunud ärevushäire on pikaajaline
ärevushäire, siis on medikamentoosne ravi tihti väga pikk, kestes aastaid.
Suurem osa asjatundjaid soovitab jätkata ravimite võtmist üle poole aasta isegi
siis, kui sümptomid on kadunud, sest lühikese ravikuuri järel on häire kordumise
risk päris suur.
Ennetamine
Tõeliselt efektiivset ennetusvõimalust pole.
|