Äge leukeemia
Äge müeloidleukeemia; Äge
lümfoidleukeemia Leukaemia myeloides acuta, leukaemia lymphatica
acuta (ld.k) Acute myelogenous leukemia, acute lymphocytic leukemia
(ingl.k)
Seletus Äge leukeemia on kiire kuluga vereloomerakkude
pahaloomuline kasvaja ehk verevähk.
Ülevaade Ägeda leukeemia vormid on äge
lümfoidleukeemia, mida esineb sageli lapseeas ja äge
müeloidleukeemia, mis tekib peamiselt täiskasvanueas. Luuüdis tekib
leukeemiliste rakkude vohamine ja normaalne vereloome luuüdis surutakse maha,
mis põhjustab vererakkude vähesusest tingitud vaevusi ja eluohtlikke tüsistusi.
Raviga on võimalik haiguse täielik või ajutine taandumine, lastel on
paranemine parem, kui täiskasvanutel.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Leukeemia on vere vähkkasvaja, mille puhul tekib palju valgeliblesid ehk
leukotsüüte. Äge leukeemia on kiire kuluga
haigus, mille korral tekivad ebaküpsed leukeemilised rakud ehk
blastid.
Vastavalt sellele, kas tekib müeloidsete või
lümfoidsete valgeliblede ehk leukotsüütide eellasrakkude sarnaste rakkude
vohamine, nimetatakse haigust ägedaks müeloidseks või lümfoidseks
leukeemiaks. Leukeemiliste rakkude vohamise tõttu luuüdis surutakse
maha normaalne vereloome, selle tagajärjel tekib punaliblede ehk
erütrotsüütide vähesus ja aneemia ehk
kehvveresus, normaalsete valgeliblede ehk leukotsüütide vähesus
ja infektsioonioht ning vereliistakute ehk
trombotsüütide vähesus ja verejooksuoht.
Luuüdist läheb leukeemiliste rakkude vohamine edasi ka
põrna, maksa, kopsu,
neerudesse või ajju ja selle tagajärjel
tekivad nende elundite talitlushäired. Võivad tekkida ka
nahakahjustused. Eluohtlikud tüsistused on raske verejooks ja
infektsioon. Ägeda leukeemia täpset tekkepõhjust ei teata, riskifaktoriteks
peetakse geneetilisi tegureid (Downi ja Klinefelteri sündroom),
viirusi, luuüdi kahjustust keemiliste ainete
või ioniseeriva kiirguse poolt ning äge leukeemia tekib ka teiste
vereloomehaiguste tagajärjel (tõeline polütsüteemia, müelodüsplastiline sündroom).
Sümptomid ehk avaldumine
Tavaliselt tekib esmalt üldine väsimus,
kaalulangus, öine higistamine ja
palavik. Valgeliblede vähesuse tõttu tekib vasuvõtlikkus
infektsioonide suhtes. Aneemia põhjustab kahvatust,
jõuetust ja hingeldust. Trombotsüütide
puuduse tõttu tekivad nahale kergesti sinised plekid,
ninaverejooksud, igemed on veritsevad. Võib tekkida
lümfisõlmede suurenemine.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Vere ja luuüdi rakkude mikroskoobiga uurimiseks tehakse
vereanalüüs ja luuüdist võetakse proovitükk ehk
biopsia, ägedale leukeemiale on iseloomulik ebaküpsete blastide
olemasolu. Teiste vererakkude hulk on tavaliselt vähenenud.
Ravivõimalused
Kasutatakse keemiaravi ja luuüdi siirdamist.
Äge müeloidne leukeemia Esmalt püütakse
keemiaraviga (daunorubitsiin jt.) saavutada
remissioon ehk haiguse taandumine (blastide arv on väike,
tervete vererakkude hulk on normaalne, haigus ei põhjusta vaevusi). Seejärel
tehakse remissiooni kindlustavat ja säilitavat ravi, sest kõik kasvajarakud ei
hävi ja ilma ravita tekib haiguse retsidiiv. Võimalusel kasutatakse ka
luuüdi siirdamist.
Äge lümfoidne leukeemia Remissiooni saavutamiseks ja
säilitamiseks kasutatakse keemiaravi ja kortikosteroide.
Võimalusel kasutatakse ka luuüdi siirdamist. Kesknärvisüsteemi
haarava neuroleukeemia ennetamiseks süstitakse seljaajuvedelikku keemiaraviks
kasutatavaid ravimeid.
Keemiaravi järgselt tekib mõnenädalane rakuvähene periood, mille jooksul on
vajalik toetav ravi (antibiootikumid,
trombotsüütide ja erütrotsüütide
ülekanne), sest hävib ka osa normaalseid vererakke, mille tõttu
organism on vastuvõtlik infektsioonidele ja esineb verejooksuoht.
Prognoos
Ilma ravita on prognoos halb (keskmine elulemus on mõned kuud).
Raviga on võimalik ka täielik paranemine. Prognoos on parem
alla 60 aastastel haigestunutel. Ägeda lümfoidse leukeemia puhul on lastel
prognoos parem (paranemine rohkem kui pooltel juhtudel), kui täiskasvanutel.
Ennetamine
Ennetamine ei ole otseselt võimalik. Haigestumise riski vähendamiseks vältida
kokkupuudet mürgiste keemiliste ainetega ja ioniseeriva kiirgusega.
Kasutatud kirjandus: The Merck Manual, 1999 Herold jt.
Sisehaigused, 1999 Kodin Suuri Lääkärikirja 1995
|