Roospõletik
ka erüsiipelas Erysipelas
(ld.k) Erysipelas (ingl.k)
Seletus Erüsiipelas on äge kiiresti kulgev naha- ja
nahaaluskoe põletik, mis tekib haigusttekiavate mikroobide sattumisel
lümfiteedesse ning mida iseloomustab punetav nahalööve koos süsteemsete
sümptomitega.
Ülevaade Roospõletik esineb suhteliselt sageli, nii
noortel kui vanadel, on ohtlik ja abi hilinemisel on
kirjeldatud isegi surmajuhtumeid; õnneks on tänapäeval piisavalt tõhusad
ravimid, et viimast esineb üliharva.
Tekkepõhjused ja-mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja-mehhanismid
Erüsiipelase tekitajaks on tavaliselt mikroob nimega Streptococcus
pyogenes. Bakter tungib läbi väikese nahadefekti
organismi, satub lümfiteedesse ja tekitab seal
põletiku. Nahadefekt võib olla tingitud kas
kriimustusest, ohatisest, jalgade seenhaigusest, kroonilistest
säärehaavanditest või igasugustest muudest pisikestest kahjustustest.
Pisikese trauma kõrval on soodustavaks teguriks ka lümfisoonte
ummistus. Hiljem põhjustavad streptokokid ka ise lümfisoonte
kahjustust, tekib nn.suletud ring ja roos hakkab sageli
korduma.
Sümptomid ehk avaldumine
Kõige tavalisemad lööbe kohad on põsed või sääred.
Tüüpiliseks tunnuseks on kuumav valulik punetuv ja
turseline ala, mis kiiresti laieneb, kuid on
alati tervest nahast teravalt piirdunud. Nahaalune
lümfipais põhjustab naha pinguloleku tunnet,
sügelemist ja valu, kaasub ka kõrge
palavik külmavärinate, peavalu ja
iiveldusega. Sageli kaasub lümfisõlmepõletik.
Mõnikord tekivad nahale ka villid, mille sisu on sageli
verine. Langenud immuunsusega, suhkruhaigust põdevatel või
puuduliku verevarustusega inimestel võib tekkida isegi kudede kärbumine
nekroos kuid õnneks väga harva.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Erüsiipelase diagnoos püstitatakse tavaliselt tüüpilise
haiguspildi alusel, mis baseerub nahanähtudel ja vappekülmaga esineval
kõrgel palavikul. Vereproov näitab tugevat põletikku ja
streptokokkide vastaste antikehade ehk vastuainete hulga suurenemist. Vahel
saab säärehaavandist, kurgust või verest võetud külvi abil
välja kasvatada ka S.pyogenest, kuid siiski mitte kõigil juhtudel. Roos võib
sarnaneda mõnede teiste nahahaigustega, näiteks ägeda kontaktdermatiidi, puugihammustuse või
vöötohatisega, kuid
viimaste puhul ei esine nii kõrget palavikku ning inimese enesetunne on parem.
Sarnane võib olla ka erüsipeloid tavaliselt tekib kätele
inimestel, kes töötavad toore liha või kalaga.
Ravivõimalused
Õnneks on streptokokid endiselt väga tundlikud
antibiootikumide suhtes, seega ravi pole keeruline, kuid
enamasti viiakse see läbi haiglas. Tavaliselt kasutatakse
penitsilliinisüste kas veeni või lihasesse, kergematel juhtudel
piisab tablettidest. Penitsilliini-allergia korral
kasutatakse teisi antibiootikume. Vajalik on ka voodirahu
ja enesetunde parandamiseks palaviku alandamine. Erilist
tähelepanu vajavad imikud langenud immuunsusega isikud ja vanurid. Ravi peab
kestma vähemalt 2 nädalat, et vähendada võimalust põletiku taaspuhkemiseks.
Prognoos
Tänu kiirele ja efektiivsele ravile esineb ägedaid tüsistusi harva.
Südame-, neerupäsmakeste- või kopsupõletik tekivad erandjuhtudel. Ohtlikuks
võib osutuda kõripõletik. Suurim probleem on põletiku tagajärjel
tekkiv lümfisoonte ummistus, mis suurendab ohtu haiguse
kordumiseks. Lümfipaisu tõttu jääb püsiv turse turse näo keskossa, kui ülahuul
on haaratud, nimetatakse seda elephanthiasis nostras või inetumalt
tapiiri mokk. Eriti sageli esineb korduvaid roospõletiku attakke
kroonilise veenipuudulikkuse ja säärehaavanditega inimestel neil võib välja
kujuneda jala tunduv jämenemine, mis ei taandu, seda nimetatakse elefantiaasiks
ehk elevantsuseks.
Ennetamine
Inimene ise saab haigestumise riski vähendada, kui ravib korralikult oma
kriimustusi, jalgade seenhaigust, ohatist ja teisi nahahaigusi, mis võivad olla
haigustekitaja sissepääsukohaks. Mõnel pool kasutatakse korduvate ägenemiste
korral ka profülaktilisi antibiootikumide kuure.
Kasutatud kirjandus O.Braun-Falco jt. Dermatology
2000 H.Silm, S.Kaur Sagedamini esinevad nakkuslikud nahahaigused 1995
|