Epididümiit, orhiit
ka munandi ja munandimanusepõletik Orchitis,
Epididymitis (lad.k.) Orchitis, Epididymitis(ingl.k.)
Selgitus Epididümiit on epididümise ehk
munandimanuse põletik. Põletik võib üle kanduda ka munandile ja
põhjustada orhiidi ehk munandi põletiku tekke.
Ülevaade Epididümiit ja orhiit esinevad sagedamini
noorematel meestel. Põhjuseks on peamiselt kas kuse-suguteede infektsioon või
trauma.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Epididümiit ja orhiit võivad tekkida kas trauma tagajärjel
või teiste kuseelundite põletike tüsistusena. Tüüpiliselt
eelneb epididümiidile ja orhiidile sageli alumiste kuseteede põletik: kas uretriit ehk
kusitipõletik või tsüstiit ehk kusepõiepõletik. Tavaliselt
tekib algul epididümiit ehk munandimanusepõletik, mis ebasoodsa
kulu korral levib kogu munandimanusele ja edasi ka munandile, põhjustades
orhiidi tekke.
Seksuaalselt aktiivsetel meestel vanuses alla 35 eluaasta on epididümiiti ja
orhiiti põhjustavateks mikroorganismideks kõige sagedamini sugulisel teel
levivad nakkused nagu klamüüdia ja gonorröa. Meestel üle 35 eluaasta on sageli
põhjuseks kolibakteri nakkus. Orhiiti võib põhjustada
haigustekitajana ka viirus, näiteks mumpsi korral vahel tüsistusena tekkiv orhiit.
Epididümiiti ja orhiiti teket võivad vallandada ka kusepõie
kateteriseerimine ning mitmesugused ureetra ja kusepõie
instrumentaalsed uuringud.
Sümptomid ehk avaldumine
Epididümiiti ja orhiiti iseloomustab haigestunud munandikoti poole
valu ja turse. Valu võib kiirguda sama poole
kubemesse ja alakõhtu. Tekkida võivad ka külmavärinad ja
palavik. Munandi valu on juhtiv tunnus, katsudes on
haigestunud munand või munandimanus äärmiselt valulik. Haiguse edasi arenemisel
haaratud munandikoti pool suureneb, muutub
punetavaks ja kuumavaks ning katsumisel
munandimanus ja munand enam eristatavad ei ole. Orhiidi korral on munandi
pind enamasti sile. Isoleeritud epididümiidi korral on munand ise valutu, kuid
munandimanus mügarlik, tihke ja valulik.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Diagnoosimine ei ole haiguse iseloomuliku avaldumise tõttu raske.
Küsitluse teel saab välistada eelneva trauma munandikoti
piirkonda ja samuti varem läbi põetud seksuaalsel teel leviva infektsiooni ehk
suguhaiguse. Vajalik on haigestunud munandikoti
välisvaatlus ja sõrmede vahel katsumine ehk palpatsioon.
Põletiku raskusastme hindamiseks on vahel vajalik
vereanalüüs. Uriinianalüüs aitab kindlaks teha
kaasuvat kuseteede infektsiooni. Noortel meestel oleks vajalik ka
spetsiaalse materjali võtmine ureetrast mikrobioloogiliseks
külviks, mille alusel saab välja selgitada sugulisel teel levivate
infektsioonide esinemisvõimalust. Epididümiidi ja orhiidi eristamiseks
teistest munandikoti elundite haigustest võib osutuda vajalikuks
ultraheliuuring testistest.
Ravivõimalused
Ravi peab algama kohe. Enamasti piisab raviks
antibiootikumidest, mida kasutatakse vastavalt haiguse
raskusastmele kas süstidena või tablettidena. Kindlasti on vajalik haiguse
ajal vältita füüsilist koormust, soovitav on
voodirahu ja skrootumi mähisega ülespoole
tõstmine. Valu leevendamiseks määratakse
valuvaigistid. Vahel on kasutusel ka antibiootikumi ja
kohaliku toimega tuimesti lahuse süstimine seemneväädi
piirkonda ehk seemneväädi blokaad.
Prognoos
Täielik valu ja turse taandumine võib võtta mitmeid nädalaid kuni
kuid. Epididümiit ja orhiit on ohtlikud, sest nende tagajärjel tekkivad
armid võivad mõjutada viljakust. Pärast õigeaegset ja
põhjalikku ravi kaovad põletikunähud peaaegu täielikult ning oht steriilsuse
tekkimiseks on väike. Pikaajaliselt kulgenud ja ebapiisavalt ravitud põletiku
korral võib see muutuda krooniliseks.
Ennetamine
Epididümiidi ja orhiidi ennetamiseks on vajalik turvaline suguühe,
seksuaalsel teel ülekanduvate haiguste vältimiseks. Samuti tuleb hoiduda
munandikoti piirkonna traumadest.
Kasutatud kirjandus
1. Velgre T, Uroloogia Tallinn 1979 2. MacFarlane M T,
Urology 2nd ed. Williams&Wilkins 1995 3. Tanagho E A, Smiths
General Urology 15th ed. McGraw-Hill 2000
|