Entsefaliit
ka ajupõletik Encephalitis
(ld.k) Encephalitis (ingl.k)
Selgitus Entsefaliit ehk ajupõletik on ajuaine
põletikuline haigus, mida põhjustab kas viiruste otsene tungimine ajju või
viirusest põhjustatud ülitundlikkusreaktsioon.
Ülevaade Ajupõletikku põhjustavaid viiruseid on teada
umbes 100, kuid sagedamini tekitavad seda haigust
herpesviirused (10% juhtudest), arboviirused
ning enteroviirused. Ka leetrite ning
mumpsi viirused võivad tekitada ajupõletikku. Haigus algab
järsku palaviku ning peavaluga. Ravi on enamasti sümptomaatiline, herpesviiruste
põhjustatud entsefaliiti ravitakse acycloviriga.
Tekkepõhjused ja -mehhanismid Sümptoomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja -mehhanismid
Kui põletik haarab lisaks peaajule ka seljaaju, nimetatakse haigust
entsefalomüeliidiks. Kui haigel esinevad ka ajukelmete
ärritusnähud, nimetatakse haigust meningoentsefaliidiks.
Näiteks herpesviirusesse nakatutakse
hingamisteede kaudu, viirus tungib tavaliselt
kolmiknärvi ganglionisse ning teatud tingimustel
aktiveerub ja põhjustab haiguse (nn. huuleohatis), viiruse
levimisel gangilonist väljapoole (ajukoesse) võib tekkida
entsefaliit. Avalduvad kliinilised
ilmingud tekivad tingituna rakkude kahjustusest ning põletikust.
Sümptoomid ehk avaldumine
Viiruslikule entsefaliidile on iseloomulik äge algus kõrge
palaviku ning peavaluga. Lisanduda võivad
krambid ning teadvuse häire, mis võib süveneda
koomani. Vahel esinevad ka niinimetatud haiguseelsed nähud
: süljenäärme turse (mumps), nahalööve (leetrid), lihasvalud (arboviirustest).
Neuroloogilised ilmingud võivad olla väga erinevad:
tasakaaluhäired, tundlikkuse
häired, ühe kehapoole halvatus jm.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Viiruslike ajupõletike diagnoosimisel on tähtsal kohal täpne haiguseelne
info: putukate või loomade hammustused, vaktsineerimised, reisid väljaspoole
Euroopat jne, et leida võimalikku haigustekitajat.
Peaaegu kõigi kesknärvisüsteemi põletike diagnoosimiseks kasutatakse
lumbaalpunktsioonil saadud ajuvedeliku ehk liikvori
analüüsi. Lisaks põletikunäitajate olemasolule saab samast
analüüsist määrata viiruse olemasolu või puudumist.
Kompuutertomograafiline või
magnetresonantstomograafiline uuring näitavad tavaliselt
mittespetsiifilisi muutusi ajukoes, mis võivad esineda mitmete haiguste korral.
Uuring teostatakse tavaliselt selleks, et välistada teisi haiguse põhjuseid
(mädapõletikke, tromboosi jms). Lisaks viiruste määramisele ajuvedelikust
kasutatakse viirusvastaste antikehade määramist vereseerumist,
ent antikehade tekkeks kulub palju aega, mistõttu esmases diagnoosimises ei oma
see eriti suurt rolli. Elektroentsefalograafilisel uuringul
leitakse aju elektrilise aktiivsuse aeglustumist ning eriti herpesviirusest
põhjustatud ajupõletiku korral võivad tekkida iseloomulikud muutused,
ka epilepsiale
ehk langetõvele viitavad muutused.
Ravivõimalused
Ravis on kõige tähtsam toimetada haige piisavalt kiiresti
haiglasse. Viirustevastaseid ravimeid on kahjuks vähe.
Peamiselt herpesviirusele mõjuvaks ravimiks on acyclovir, mida
kasutatakse kindlatel näidustustel. Teiseks ravimiks on
gancyclovir, mis toimib peamiselt tsütomegaloviirusele.
Kuna aga sageli jääb ajupõletikku põhjustav viirus leidmata (või leitakse
liiga hilja, kuna analüüs võtab aega), on ravi tavaliselt
sümptomaatiline ehk haigusilminguid leevendav:
voodireiim, palaviku
alandamine, vedeliku tasakaalu jälgimine,
krampide vastane ravi jm.
Prognoos
Prognostiliselt on tähtis kiire haiglaravi alustamine ning haige seisundi
stabiliseerimine. Kõige raskemini kulgeb haigus tavaliselt lastel, neil esineb
ka rohkem entsefaliidi järgseid jääknähtusid. Keskmiselt 1/3 entsefaliiti
haigestunutest terveneb täielikult.
Ennetamine
Haiguse vältimiseks on oluline alati korralikult välja ravida viiruslikud
põletikud hingamisteedes ja mujal. Samuti tuleb olla ettevaatlik loomade ning
putukatega kokkupuutel. Lapsi tuleb kindlasti vaktsineerida tüüpiliste
lastenakkuste vastu.
|