Enneaegne vastsündinu

Neonatus praematurus (ld. k.)
Preterm infant (ingl. k.)

Seletus
Enneaegne vastsündinu on enneaegselt ehk enne 37. rasedusnädala lõppu sündinud normaalselt arenenud laps. Enneaegse sünnituse ja iseenesliku abordi ajaline piir on riigiti erinev, maailmas tunnustatuima ja Eestis kehtiva klassifikatsiooni alusel on tegemist sünnitusega, kui laps sünnib vähemalt 22 nädalat kestnud rasedusest või kui lapse sünnikaal on üle 500 grammi.

Ülevaade
22.-28. rasedusnädalal sündinud lapsed moodustavad kõigist elussündidest 0,4 %, nende laste sünnikaal on 500-1000g.
29.-37. rasedusnädalal sünnib 9,3 % kõigist lastest, sünnikaaludega 1000-2500g. Umbes 80 % kõigist enneaegsetest on sündinud 32.-36. nädalal, mil nende ebaküpsuse probleemid on hõlpsasti lahendatavad.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Enneaegse sünnituse põhjus selgub tagantjärele vaid umbes pooltel juhtudel. Rasedusaegsed haigused, sealhulgas platsenta haigused ja valeasetsused võivad tingida enneaegselt sündimise.
Ema kroonilised haigused, mitmesugused infektsioonid (gonorröa, punetised, toksoplasmoos, tsütomegaloviirus) suurendavad enneaegsuse riski.

Ohtu enneaegsusele suurendavad alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine ja suitsetamine.
Enneaegne lootevee puhkemine on enneaegse sünnituse põhjuseks ca 30 %-l juhtudest. Olulisemateks enneaegse lootevee puhkemise põhjusteks peetakse põletikke.
Arengumaades ja asotsiaalstel isikutel on võimalik vete puhkemise põhjus ka halb toitumus ja sellest tingitud lootekestade haprus.

Sümptomid ehk avaldumine

Enneaegne laps näeb sünnil oma ebaküpsuse tõttu välja pisut teistmoodi kui ajaline laps: pea on võrreldes väikese kõhna kehaga ebaproportsionaalselt suur. Nahk on õhuke, sageli turseline.
Nahaalune rasvkude puudub täielikult. Seetõttu on enneaegsel suur oht alla jahtuda. Raskendatud mineraalainete ja vitamiinidega varustamine, mistõttu sagedased probleemid on vähene kaaluiive ja rahhiit ehk luustiku pehmenemine, samuti kehvveresus ehk aneemia.

Kuna toitainete tagavarasid enneaegsel vastsündinul ei ole, on tal ka oht veresuhkru kiirele langusele ehk hüpoglükeemiale ehk organismi nälgusele, mistõttu alustatakse enneaegse toitmist kohe pärast sündi. Hüpoglükeemia häirib aju tööd, raskematel juhtudel võib ta põhjustada ka krampe.

Pärast sündi ei suuda enneaegsed sageli vajalikul määral hingata, sest kopsude küpsust määrava, kopsualveoole avatuna hoidva aine – surfaktandi – toodang on väga vähene või puudub. Esimestel elutundidel võib välja kujuneda vastsündinu hingamispuudulikkus. Sügavalt enneaegsete hingamisfunktsiooni võib halvendada aordi ja kopsuarteri vahel püsivalt avatud ühendustee ehk avatud arteriaalne juha, mille kaudu kopsud täituvad liigse verega ja hingamine raskeneb. Ajalisel lapsel sulgub ühendustee sünnil või mõne päeva jooksul pärast sündi iseenesest.

Sügavalt enneaegse vastsündinu aju on sünnimomendil ebaküps, samuti ka ajutalitlus. See tingib muuhulgas ebakorrapärase, pikkade pausidega hingamise – apnoe hood.
Ebaküpsus viib ka sellele, et hapnikupuudusest, veresoonte vähesusest ja halvast verevarustusest tekivad aju verevalandused. Nii hapnikunälgus kui ka verevalandused võivad tekitada kahjustusi, mis hiljem väljenduvad laste tserebraalparalüüsi, epilepsia või arengupeetusena.
Ebaküpsusega võib kaasneda ka silma võrkkesta kahjustus ehk enneaegsete retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämist.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Enneaegsuse diagnoosimiseks ei ole tarvis ühtegi uuringut. Küll aga võidakse teha mitmeid uuringuid ja analüüse enneaegsetel sageli esinevate probleemide selgitamiseks.
Vereanalüüsidest saadakse teada, kas lapsel ei ole verevaegust, põletikku, ainevahetushäireid.
Ultraheliuuringud näitavad lapse ebaküpsusest tingitud elundite kahjustusi (nt. aju verevalandused, südame ultrahelis arterioosse juha olemasolu jne.).
Kopsuröntgen on vajalik hingamishäirete puhul.

Ravivõimalused

Naha ja nahaaluskoe ebaküpsuse tõttu on enneaegsel raske hoida püsivalt normaalset temperatuuri, samuti on nahakaudne vedelikukadu suurem, mistõttu hoitakse enneaegseid kuvöösis ehk inkubaatoris, et vältida lapse allajahtumist.
70 – 80 % enneaegsetest vajab hingamise toetust, et ellu jääda. Kergematel juhtudel piisab CPAP-ravist, mille puhul laps hingab maski abil ning kopsudele rakendatakse rõhku, mis aitab hingamisteid lahti hoida. Raskematel juhtudel võidakse vajada hingamisaparaati, mis hingab lapse eest, kuni tal endal tekib selleks jõudu.
Sooletegevuse ebaküpsuse tõttu toidetakse sügavalt enneaegset last esimestel päevadel kuni nädalatel parenteraalselt ehk veeni kaudu spetsiaalsete kaloririkaste ainetega.
Silmapõhjade kahjustuse korral võib abi olla  esimestel elukuudel teostatavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või ka silmaoperatsioonist.

Prognoos

Kümnest enneaegsest lapsest vähemalt üheksa areneb normaalselt. 6.-8. elukuud loetakse vanuseks, mil saab teatud tõenäosusega prognoosida, kas lapsel jääb püsima mõni enneaegsusest põhjustatud kahjustus.
Pikkuse ja kaalu juurdekasv normaalse suuruseni toimub enamasti kahe esimese eluaasta jooksul ning pärast seda on lapse füüsiline areng võrreldav ajaliselt sündinuga.
Enne 28. rasedusnädalat sündinud lapsed jäävad kaasealistest tavaliselt lühemaks ja hapramaks.

Ennetamine

Enneaegse lapse sünni vältimine on raske. Tulevane ema peab võimalikult vara arsti jälgimisel olema, et saaks selgitada välja riskifaktorid, mis võiksid olla enneaegse sünnituse põhjusteks. Suure riski puhul on oluline valida sünnitamiseks kõrgema etapi haigla, kus on olemas kiire võimalus lapse intensiivraviks. Ema peab hoiduma eeskätt sugulisel teel levivatest haigustest, kuna need võivad põhjustada enneaegset lootevee puhkemist. Samuti peab hoiduma suitsetamisest ja liigsest alkoholist.