Epilepsia
ka langetõbi Epilepsia
(lad.k) Epilepsy (ingl.k)
Seletus Epilepsiahoog on krampidega või muude
närvisüsteemi talitlushäiretega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju
närvirakkudes tekkivad ülemäärased laengud. Peale ülemäärase laengu lakkamist
taastub normaalne ajutegevus kiiresti.
Ülevaade Epilepsia ei ole pidev seisund.
See on haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed
krambihoogude perioodid
Epilepsia on krooniline
haigus, mille puhul haigusnähud avalduvad ootamatult ja seega tekitab
haigus inimeses pideva kindlusetustunde. Haigus võib olla väga erineva
raskusastmega alates väga sageliesinevatest krambihoogudest kuni üksikute
kordadeni elu jooksul. Epilepsia ei ole üldjuhul päritav.
Siiski on mõnede epilepsia vormide puhul tähendatud pärilikkuse esinemist.
Samuti on kindlaks tehtud, et ühemunakaksikutel on haigestumine epilepsiasse
tunduvalt sagedasem kui erimunakaksikutel.
Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides esineb
epilepsiat 100 000-st elanikust 700-l.
Tekkepõhjused ja –mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Epilepsia tekkepõhjused võivad olla erinevad:
-
raseduse või sünnituse ajal tekkinud
ajukahjustused
-
mürgitused
-
ainevahetushäired
-
peaaju vereringehäired
-
ajuhaigused või kasvajad
-
peaajutraumad.
-
kesknärvisüsteemi infektsioonid
Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei olegi võimalik epilepsia
põhjust kindaks määrata.
Epilepsiat põhjustavad peaaju närvirakkudes tekkivad
ülemäärased laengud, närvisüsteemi koordineerimatu erutusseisendi tekkimine,
mille tõttu aju ei saa lühikese ajavahemiku jooksul normaalselt töötada ja tekib
nn. epileptiline kramp.
Sümptomid ehk avaldumine
Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: osalised ehk
paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemale tüübile võivad
eelneda - iiveldus-või pearinglushood, erinevad aistingud.
- Osaliste hoogude puhul võib tekkida ühe jäseme või ühe poole jäsemete või
näo tõmblus või tundehäire, nägemishäire, lõhna- ja
maitse elamus, lühike teadvuse kadu. Krampe ei
teki.
Närvirakkude epileptiline aktiivsus on sellisel juhul aja
piirdunud alal.
- Ulatuslikud hood – algavad teadvuse kaoga, millele järgnevad kohe
krambid. Sageli lõppevad tugevad hood sügava lühiajalise unega.
Ulatuslike krampide puhul võib kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie
tüjendamisfunktsiooni üle ning tekib tahtmatu roojamine ja
kusemine.
Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks
Küsitluse abil selgitatakse välja, millistes
tingimustes hoog tekkis ja kuidas hoog kulges. Selleks küsitakse, mida
inimene parajasti tegi, kui hoog algas; millised olid hoo eelsümptomid ja
tundmused (nt. iiveldus, peapööritus); kas inimene oli hoo ajal teadvusel;
milline oli hoojärgne toibumine; kas esines uriini- ja roojapidamatust jne.
Oluline on ka hoo kirjeldus pealtnägijate poolt. Põhjalik küsitlus aitab
väjaselgitada (eriti esmakordse krambihoo puhul) kas tegemist oli epilepsiahooga
või mõne muu tervisehäirega.
Vahetult hoojärgsel perioodil võib hinnata ka pulsisagedust ja
vererõhku ning võimaliike kehalisis vigastusi nt. kukkumise tagajärjel.
Lisauuringutena tehakse sageli aju
elektriline uuring - EEG, mis aitab välja selgitada ajukahjustuse
olemasolu, ning peaaju kompuutertomograafia ja
magnetresonantstomograafia
epilepsia tekkepõhjuste väljaselgitamiseks.
Ravivõimalused
Esmaabi: Kui inimest tabab äge epilepsiahoog, tuleb jälgida,
et ta ei vigastaks ennast krambi ajal. Liigutusi takistada
ei tohi, pea alla võib panna midagi pehmet või hoida pead käte vahel. Tuleks
vabastada kaelus, et hingamine oleks vaba ja keerata inimene küljele. Haiget ei
tohi jätta järelvalveta seni, kuni ta teadvus täielikult taastub. Kiirabi tuleb
kutsuda vaid juhul, kui suur hoog kestab üle
10 minuti või kui hood järgnevad üksteisele, ilma et haige vahepeal teadvusele
tuleks.
Peamine ravi on medikamentoosne - epilepsiavastaste
ravimitega. Epilepsiaravimi kasutamine eeldab täpset korrapärasust.
Ebakorrapäraselt kasutatav ravim võib halvendada hoo kontrolli.
Epilepsiaravi lõpetamine on aeglane, sest vähendamisperioodis suureneb hoo
risk. Ravi lõpetamist kaalutakse, kui 2-5 aastat pole hoogusid olnud. Siiski
tekivad u. ⅓ inimestest hood uuesti.
Kirurgiline ravi tuleb kõne alla siis, kui on kindlaks tehtud
epileptilisis hoogusid põhjustav kolle ajus või näiteks kasvaja olemasolu.
Kirurgilist ravi rakendatakse väga harva, vaid juhtudel, kui on kindlalt oodata
seisundi paranemist.
Elektriline (uit)närvi stimulatsioon - naha alla paigaldatud
elektristimulaatoriga muudetakse närvirakkude elektrilist aktiivsust, inimene
saab ise ennetada krampide teket. Samuti suhteliselt vähe kasutatud
meetod.
Prognoos
70-80%-l epilepsiahaigetest alluvad hood hästi
epilepsiavastasele ravile, ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt
elukvaliteeti ei alanda.
Ülejäänud 20-30-% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile
raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende elukvaliteet kannatab
palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, võib
inimest tabada igal ajal igas siuatsioonis.
Ravimata patsientidel tekivad epilepsiahood 30-70%-l uuesti.
86%-l juhtudest saavutatakse vähemalt kolme aasta pikkune haigusvaba periood ja
peaaegu 60%-l inimestest krambid pärast ravi lõppemist ei kordu.
Uurimused on näidanud, et 30 aastat pärast epilepsia algust on
63%-l inimestest krambihood täiesti lakanud.
Epilepsiaga inimestel esineb sagedamini ärevust ja
depressiooni.
Ennetamine
Kuna 61%-l juhtudest ei ole epilepsia tekkepõhjused teada, on
väga raske anda nõu haiguse ennetamiseks.
Üheks riskifaktoriks on alkohol. Tõelistel alkohoolikutel on
teiste inimestega võrreldes risk saada epileptiline hoog 10-korda suurem.
Ka epilepsiat põdev inimene peaks hoogude vältimiseks piirama
alkoholi tarbimist, kuid mõõdukas alkoholi tarbimine ei suurenda hoogude hulka.
Kindlasti tuleb epileptiliste hoogude vältimiseks korrapäraselt
tarvitada epilepsiavastaseid ravimeid.
Kasutatud kirjandus
- “Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
- “Neuroloogia taskuraamat” 1997
- Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed.
1995
- M.Rätsepp, A.Õun, S.Haldre, A.-E.Kaasik “Täiskasvanute
elukvaliteet epilepsia korral” Eesti Arst, 1998; 6: 529-533
- A.Beilmann, T.Talvik, E.Beghi “Epilepsiaga laste traumatism ja
haigestumine Eestis” Eesti Arst, 1999; 2: 99-106
|