Buliimia
ka söömishäired; Anoreksia ehk tahtlikult esilekutsutud
nälgimisseisund; Buliimia ehk liigsöömine Anorexia nervosa,
bulimia (lad.k) Anorexia, bulimia (ingl.k)
Seletus Anoreksia ja buliimia on
psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja
kehakaalu pärast.
Ülevaade Söömishäired on viimastel aastakümnetel
muutunud enim levinud noorte naiste vaimse tervise häireteks.
Meestel on need häired haruldased. Häire algab tavaliselt nooruses, kõige
sagedamini 14-18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle
elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja
võimlejad. Umbes 50%-dil anorektikutest esineb
ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need
kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil,
kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed
on eelnevalt kannatanud anoreksia all. Kõhnumine ja ägedad
liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile
pöördumist. Vaid murdosa sedalaadi häiretega inimestest otsib oma
sümptomitele abi.
Tekkepõhjused ja mehhanismid Sümptomid ehk avaldumine Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Ravivõimalused Prognoos Ennetamine
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Nagu buliimia nii ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ja
perekonna ning isiksuse arenguga seonduvatel teguritel.
Nii liigsööjad kui haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku
eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all.
Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja teised
psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid, on söömishäirega inimeste
elus sagedamini ette tulevad kui tervetel.
Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud
tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea
käitumisega , usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles
varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub
nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav
jäikus.
Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole
suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.
Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas.
Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja
-seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule
soodumusele.
- Kultuuriga seotud tegurid
Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev,
õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse
eeldusena. Lääne maailmas ligikaudu 80% noortest tervetest naistest ütleb, et ei
ole oma kaaluga rahul ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.
Vallandavaks teguriks anoreksia korral on sageli teiste poolt tehtud
märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad
elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.
Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev
kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele
tahtmisele süüa.
- Häiret säilitavad tegurid
Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia
häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel.
Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest, sunnivad häire all
kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.
Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult
figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene
tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid,
masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine
jne.
Sümptomid ehk avaldumine
Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele
ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi. Tugev hirm kaalus juurde
võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna
isegi siis, kui on nälginud. Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja
lahjat toitu. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks,
sagenevad meeleolu vaheldumised. Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3
järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine. Keelitamine, preemiad ja
ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.
Buliimia tunnusteks on
liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul.
Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades,
lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid
dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades.
Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.
Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire
iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese
kehalist seisundit. Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame
uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju
on haigus kehalist seisundit mõjutanud. Häire paremaks jälgimiseks
kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.
Ravivõimalused
Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui
anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti
vajalik.
- Anoreksia
korral on
ravi eesmärkideks
-alatoitumusest ülesaamine -söömiskäitumise normaliseerimine -inimese
ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks Ravi õnnestumise eelduseks
on inimese ja ravija vaheline usaldus.
Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti
tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on
raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik
psühhoteraapia , kuid
noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia.
Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on
medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.
- Enim kasutatud ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral
põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab
liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks.
Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik
raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70-80%-l inimestest ja paranenud seisund
jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral
on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav
kognitiiv-käitumusliku raviga.
Prognoos
Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma
haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi
alakaalust hoolimata. Kaua häire all kanntanud inimesed vajavad pikka ja
toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on
toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.
Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt
hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled
korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub
häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt.
Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile.
Ravile pöördumata jäänute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.
Ennetamine
Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute
kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted.
Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata
ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe
teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata.
|